Kui 20. märtsi viimastel minutitel purskas Islandil vulkaan 120 kilomeetrit pealinnast Reykjavíkist idas, kahe kilomeetri laiusel jääta maaribal kahe liustiku, Eyjafjallajökulli ning kurikuulsat Katla vulkaani katva Mýrdalsjökulli vahel, ennustasid asjatundjad, et see võib olla eelmänguks millelegi hoopis tõsisemale, näiteks Katla purskele.
Selle ajakirjanumbri toimetamise lõpuks pole midagi sellist juhtunud, küll suutis seesama „pisike” purse tekitada jätkudes põhjapoolkeral tõelise segaduse. Nimelt paiskus lennukite lennukõrgusele, 10 ja 12 kilomeetri vahele, tuhakiht, mis sundis lennunduseksperte ohutuse tagamiseks lennud peatama. 15. aprillist alates oli suur hulk lennujaamu Euroopas ja Ameerikas mitu päeva lausa suletud, teisal jätkusid vaid üksikud lennud. Ehkki siin-seal peeti nii ulatuslikke piiranguid ka selgeks ülepingutuseks, näitas juhtunu ometi selgelt kätte vaid ühele liiklusvahendile orienteeritud reisijatranspordi äärmise haavatavuse
Ühendkuningriigi keskkonnateadlased said lennujaamades valitsenud vaikuse ajal unikaalse võimaluse tõestada seda, mida nad arvasid ammu teadvat: et tõusvad ja maanduvad lennukid on ohtlikud saasteallikad. Seni polnud seda saanud kindlalt kinnitada sel lihtsal põhjusel, et lennukite jäätmeheide pole eristatav autotranspordi tekitatust.
Nüüd võis kolme lennuvaba päeva järel nii Heathrow’ kui ka Gatwicki lennujaama ümbruses kinnitada: nii lämmastikdioksiidi kui ka üldse lämmastikoksiidide tase õhus langes lausa nulli. Need saastajad võivad aga eakatel inimestel põhjustada hingamisraskust ning tekitada vaevusi südamehaigetele. Päikesevalguses soodustavad lämmastikoksiidid veel ohtlikuma saastaja osooni teket.