Hoolimata puudulikust keskkonnamõjude hindamisest hakatakse rajama Nord Streami kaht gaasijuhet. Sellest võib kujuneda suurim seni teadaolev Eestit mõjutav keskkonnaoht 21. sajandil.

Viiburis avati 9. aprillil pidulikult Nord Streami gaasitorustiku ehitus. Seal kõne pidanud Saksamaa varasem liidukantsler ning praegune Nord Streami nõukogu juht Gerhard Schröder mainis, et kui Peeter I raius akna Euroopasse, siis Nord Streami gaasitorud avavad ukse Euroopasse.
Kohalviibinud Taani firma Ramb¸ll esindaja Neel Stroebak teatas, et 95% 1220-kilomeetrisest gaasitorustikust paikneb merealadel, kus keskkonnamõjud ei kujuta endast probleemi, ning et ülejäänud 5% puhul on rakendatud kõik turvameetmed, tagamaks keskkonnahoidlikkust.
Selle seisukoha aluseks olevad arvutused jäävad pisut ebaselgeks, kuna 300 kilomeetrit ehk ligi 25% torust paikneb Soome lahes, mis madaluse tõttu on üks Läänemere tundlikumaid piirkondi. Siinne artikkel püüab anda lühiülevaate olulisematest riskidest, mille hindamine jäi puudulikuks ning millega tuleb meil kõigil edaspidi arvestada.

Projekt ja ajakava. Projektis kirjeldatud kava kohaselt rajatakse Viiburi ja Greifsfaldi vahele kaks gaasijuhet, millest kumbki võimaldab Venemaalt Saksamaale ning sealt ka mujale Euroopasse transportida kuni 27,5 miljardit kuupmeetrit maagaasi aastas. Esimene gaasijuhe peaks rajatama aastail 2010–2011 ning teise ehitus vältama 2011–2012.
Kuna Prantsuse ja Norra partnerite nõudmisel ei võeta Ðtokmani gaasivälju Barentsi meres kasutusele enne 2017. aastat, on üldteada fakt, et Nord Streami projekti põhjenduses on Euroopa lähituleviku gaasivajadust üle hinnatud. Mõnede Venemaa analüütikute arvates võib Nord Streami teise gaasijuhtme ehitus seetõttu edasi lükkuda, võrreldes plaanituga. Analüütikute hinnangul saab Nord Streami kogumahu – 55 miljardit kuupmeetrit maagaasi aastas – hõlpsasti Euroopasse transportida Ukraina torujuhtmete kaudu. Euroopa Liit on otsustanud eraldada rahalise toetuse Ukraina gaasitransiiti võimaldavate gaasijuhtmete renoveerimiseks.

Projekti rahastamine. Vene-Saksa gaasitorustiku rajamist Läänemere põhja on rahvusvaheline meedia nimetanud vastuoluliseks. Varaseid plaane rajada Läänemere-alune torustik koos Venemaa gaasihiiuga Gazprom tegi juba 1997. aastal Soome firma Neste, kes hiljem müüs oma osaluse projektis Gazpromile. 2005. aastal loodi Ðveitsis Zugi linnas firma Nord Stream AG, mille aktsiate kontrollpakk, 51%, kuulub Gazpromile.
Teised osanikud olid Saksa firmad E.ON Ruhrgas ja BASF-i allüksus Wintershall Holding kumbki 20%-ga ning Hollandi firma Gasunie 9%-ga. Tänavu 2. aprillil allkirjastati Venemaa ja Prantsusmaa leping, mille järgi omandab Prantsuse firma GDF Suez GDF 9%-lise osaluse Nord Streami ehitusel, saades 4,5% aktsiaid nii E.ON-ilt kui BASF-ilt.
Nord Streami gaasitorustiku merealuse osa kogumaksumus Gazpromi esialgse ametliku hinnangu järgi on 7,4 miljardit eurot, 2010. aasta pressiteate kohaselt aga 8,8 miljardit eurot, ning Nord Streami projektis mittekäsitletud maismaaosade maksumus Venemaal ja Saksamaal umbes 6 miljardit eurot.
Ehituse esimest etappi rahastatakse põhiliselt 3,9 miljardi euro suuruse laenu abil, millest 1,6 miljardit eurot garanteerib Prantsusmaa laenutagatiste firma Euler Hermes, 1 miljardit eurot Saksamaa laenugarantiide programm UFK ning 500 miljonit eurot Itaalia ekspordikrediidi firma SACE. Hollandi huvi projektis on lisaks Gasunie 9% osalusele ka üle 0,6 miljardi euro suurune allhange Itaalia firmalt Saipem S.p.A. torude paigaldamiseks Läänemerre.

Keskkonnamõjude hinnangud. Nord Streami gaasitorustiku rajamise tõttu algatati 2007. aastal Espoo konventsiooni järgi piiriüleste keskkonnamõjude hinnang ning telliti riiklikud keskkonnamõjude hinnangud Soomes, Rootsis, Taanis ja Saksamaal. Ka Venemaal valmis hinnang oma keskkonnamõjude kohta, kuid Espoo konventsiooni piiriülese keskkonnamõjude hindamise ajal ei tutvustatud seda teistele riikidele. Keeldumist põhjendati asjaoluga, et Venemaa ei ole Espoo konventsiooni ratifitseerinud, ehkki kavatseb täita selle põhimõtteid, kui need ei ole vastuolus Venemaa seadustega.
Meedia teatel arendas Nord Stream AG küll avatud diskussiooni, kuid töö edenedes hakkasid ilmnema tõrked nii keskkonnamõjude aruannete tähtaegades, komplektsuses kui ka kvaliteedis.
Esialgu 2007. aasta juuliks lubatud piiriüleste keskkonnamõjude hinnangu tähtaega lükati korduvalt edasi. Eestile jt. riikidele gaasitorustiku trassi muutuste kohta esitatud vaheraportist selgus, et kõrvaldamata olid isegi lähteülesande puudused ning polnud teavet merepõhja geoloogia ja keemia ning sellealaste uuringute kohta.
Eesti teaduste akadeemia, tuginedes oma looduskaitse komisjoni ja mereteaduste komisjoni ning energeetikanõukogu arvamustele, saatis soovitud tähtajaks 2008. aasta jaanuaris oma arvamuse, milles tõi esile Läänemerre rajatava gaasitorustiku kolm olulist probleemide ringi: 1) ebapiisav informatsioon meremiinide ja uputatud keemiarelvade ning mürgivaatide kohta, 2) mere saastamine setetes ladestunud toksiliste ainete vettepaiskumisel ehitustööde käigus ning 3) mitme protsessi koosmõjust tingitud mõjude võimendumine.
2008. aasta suvel lõi Eesti keskkonnaministeerium Nord Streami gaasijuhtme keskkonnamõjude hindamise analüüsi töörühma, kuhu kuulub kümme eksperti TÜ Eesti mereinstituudi teadlase Georg Martini juhatusel. 16.–17. septembril 2008 osalesid Hamburgis riikidevahelistel konsultatsioonidel selle töörühma liikmed Urmas Lips, Tarmo Soomere ja Ivar Puura. Nõupidamisel püüdis Nord Stream esitleda Espoo konventsiooni järgi koostatud piiriülese keskkonnamõjude hindamise aruannet, mis väidetavalt pidi olema valmimisjärgus. Aruteludel aga selgus, et aruanne ei olnud kaugeltki valmis.
Puudulikult oli analüüsitud merepõhja geoloogilist ehitust ning üldse polnud antud hinnangut toksiliste ainete mõju ja leviku kohta merepõhjas sügavamal kui kuus sentimeetrit. Itaalia firma Saipem filiaal Snamprogetti tutvustas torukoridori põhjareljeefi optimeerimist, käsitledes vähima kõrguste erinevusega trassi kõige keskkonnasäästlikumana. Püstitatud kitsapiiriline ülesanne oli lahendatud, kuid arvesse polnud võetud põhjasetete geokeemiat, miine ega mürgivaate. Teiste sõnadega: Läänemere ja Soome lahe kohta käivast infost analüüsiti ainult reljeefiandmeid; muus osas püüti hakkama saada mudelite ja oletustega.
Samal viisil, ilma Läänemere tegelikku olukorda uurimata, püüdis Hollandi keskkonnaekspert Romke Bijker prognoosida toksiliste ainete levikut keskmiste sisalduste ja leviku modelleerimise abil. Lünklikuks jäid nii põhjasetete koostise empiirilised andmed kui ka mõõtmistel põhinev teave hoovuste kiiruste kohta.
Nord Stream oli varem andnud lubaduse koostada kõiki mõjutatud riike hõlmav seireprogramm, kuid see puudus aruandes täielikult. Huvitava asjaoluna polnud Hamburgis esitletud aruandes olulisi andmeid, kuid olid valmis keskkonnamõjude hinnangu kohta tehtud järeldused, kus viidati minimaalsele või mitteolulisele mõjule. Kuna hiljem need peatükid ei muutunud, kujunes mulje, et hiljem sobitati kohased andmed ja tõlgendused etteantud tulemustega. Nii teaduses kui ka selle rakendustes on selline käsitlusviis lubamatu.
9. märtsil 2009 esitas Nord Stream mõjutatud riikidele Espoo konventsiooni kohase piiriülese keskkonnamõjude hindamise aruande ning Eesti järelepärimise järel saadeti Eestile paari nädala jooksul ka Soome, Rootsi, Taani ja Saksamaa aruanded. Venemaa loodusvarade ja keskkonnaministeeriumi rahvusvahelise koostöö osakonna esindaja Vladimir Ivlev vastas 1. aprillil 2009 Eesti keskkonnaministeeriumi järelepärimisele järgmiselt: „Meil ei ole konkreetset ettekirjutust lisada riiklikke keskkonnamõjude hinnanguid konsultatsioonide dokumentide hulka. Seega on riiklike KMH-de saatmine pooltevaheline vabatahtlik infovahetus. Minu arvates peaksime me jätkama Espoo konventsiooni konsultatsioone arendaja esitatud materjalide alusel. Olulisemad teemad sisalduvad juba seal.”
Kõnealuses Espoo konventsiooni piiriüleste mõjude aruandes, mille kogumaht oli üle 1500 lehekülje, koosnes kahe lehekülje pikkune Eestit puudutavate piiriüleste mõjude peatükk ainult väidete loendist puuduva või minimaalse keskkonnamõju kohta, ilma igasuguse põhjenduseta. Mõnel juhul oli osa vastuseid võimalik leida päritoluriikide keskkonnamõjude hindamise aruannetest.
Nüüdseks on teada, et mitmed dokumendid, mis oleksid pidanud sisalduma lõplikes keskkonnamõjude aruannetes, esitati kõigi konsultatsioonide ning avalike väljapanekute ja arutelude järel, varjates neid nii mõjutatud riikide ametkondade, ekspertide kui ka üldsuse eest. Samuti on teada, et mõnda keskkonnamõju on Nord Streami aruannetes mitukümmend korda alahinnatud. Järgnevalt vaatleme olulisemaid riske.

Gaasileke ja plahvatus. TTÜ meresüsteemide instituudi vanemteadur Ants Erm on nii Eesti keskkonnaministeeriumit kui ka avalikkust teavitanud arvutustest gaasilekke tõenäosuse kohta, mis on mitu suurusjärku suurem kui Nord Streami konservatiivne hinnang. Lekke tõenäosus toru ekspluateerimise 50 aasta jooksul on Ermi arvutuste järgi kuni 30%. Nord Streami esitatud väiksemad väärtused on saadud seetõttu, et ei ole arvestatud suure osa laevateede kulgemist gaasijuhtmetega rööbiti, mitte risti.
Vabanev gaas võib koonduda kuni kuuemeetrise läbimõõduga suurtesse mullidesse, mis võivad väiksemaid laevu ümber ajada. Sädemega kokkupuutumisel gaas plahvatab. Talvel on võimalus, et gaas koguneb jää alla, levides suuremal alal. Kokkupuude sädemega võib sel juhul kaasa tuua suurema plahvatuse.

Piisavalt uurimata mürgimahutid Läänemere põhjas. Puudulik on teave miinide ja merepõhja kemikaalivaatide kohta Venemaa territoriaal- ja majandusvetes, Rootsi vetesse Gotlandi lähedale 1991–1994 Liepâja sõjasadamast uputatud kemikaalide ning miinide, sõjamürkide ja kemikaalide kohta Taani vetes Bornholmi lähedal ja mujal.
Suurema osa infost on eri riigid salastanud ning kuna ekspertidel pole võimaldatud seda gaasitoru arvesse võttes uurida, kujutavad need mahutid täpselt teadmata ohtu merekeskkonnale. Need võivad ohustada inimeste tervist, kui meenutada varasemaid kurbi kogemusi Läänemerel kalastavate kalurite kokkupuutel söövitavate ja toksiliste ainetega.

Mürgid Soome lahe põhjas. Helsingi komisjon (HELCOM) on koostanud nimekirja Läänemeres sisalduvatest toksilistest kemikaalidest. Nord Streami Espoo konventsiooni piiriülese mõju aruandes ning ka riikide aruannetes on toodud kaardid ainete sisalduste kohta vaid ülemises kahe sentimeetri paksuses kihis.
Nii arendaja kui ka ametkondade suhtumist ning probleeme merepõhjas leiduvate toksiliste ainete mõju kirjeldamisel illustreerib info edastamine dioksiinide kohta ja selle edasine menetlemine. Ehkki elavhõbe ja hulk teisi kemikaale on vähemalt niisama toksilised, on Euroopa Liidu dokumentides tähelepanu koondatud dioksiinidele – nende sisaldus Soomes ja Rootsis müügil olevates kalades on kuni kaks korda normist suurem.
Aruande ja uurimuste eest vastutava Taani firma Ramb¸ll 2008. aastal Euroopa Komisjonile esitatud uurimisnimekirjas ei olnud dioksiinide uuringuid. Nii Espoo konventsiooni piiriüleste keskkonnamõjude hinnangu (KMH) aruandes kui ka Soome riiklikus KMH aruandes oli dioksiinide mõju põgusalt mainitud, koos väitega, et dioksiinid satuvad Läänemerre peamiselt õhu kaudu. Ühes tabelis oli kirjanduse põhjal välja valitud juhuslik punkt maksimumväärtusega 22 pg/g WHO TEQ ehk World Health Organization Toxicity Equivalent (maailma tervishoiuorganisatsiooni toksilisuse ekvivalent). Summaarne toksilisuse ekvivalent saadakse, korrutades toksilisuse indeksi vastava aine kogusega 1 grammi kohta ning seda väljendatakse tavaliselt pikogrammides grammi kohta (pg/g).
Aruannetes oli täielikult maha vaikitud juba 1999. aastast Euroopa Liidu keskkonnaaruannetes kajastuv Kymi jõe mõju Soome lahe põhjasetetele.
29. aprillil 2009 Tallinnas peetud arutelul tõstatatud dioksiiniprobleemi kohta andsid Nord Streami ja allhangete tegijate esindajad vastuolulisi vastuseid. Espoo keskkonnamõjude aruande eest vastutanud Ramb¸lli esindaja Neel Stroebak püüdis väita, et merepõhja setetes sisalduvaid mürkaineid ei ole vajagi uurida sügavamalt kui 5 cm, kuna toru langeb põhjale nii vaikselt, et sügavamalt setteid ei liiguta.
Samas on teada, et üks 12-meetrine toru kaalub betooniga kaetult 23 tonni ning mitmel pool Soome ja Venemaa majandusvööndis paigaldatakse merepõhja graniitkillustikku, kokku üle miljoni tonni; Venemaa majandusvööndis on kavas ka ulatuslikud süvendustööd. Nord Streami jaoks töötav Soome erakonsultant Esko Rossi väitis, et dioksiinisisaldus setetes on väga väike. 2009. aasta juulis tegi Nord Stream väliuuringuid Soome lahes, kus võeti ka dioksiinide proove. Ühes proovis, mis pärineb Kymi jõe mõjualalt, kuid suudmest küllalt kaugelt, saadi varem teatatust ligi kolm korda suurem sisaldus: 64 pg/g WHO TEQ. Sama uuringu käigus võeti umbes 20 dioksiiniproovi Soome lahe lääneosast, kus fooniline sisaldus ei ole üle 8 pg/g WHO TEQ, ning seda tüüpi setetest, kus dioksiinid ei akumuleeru. Seejärel arvutati 70 proovi keskmine ning saadi alla 7 pg/g WHO TEQ, mida edaspidi kasutati Soome lahe iseloomuliku väärtusena.
Varasematest töödest, eelkõige Pirjo Isosaari doktoritööst [1] selgub, et dioksiinide leviku maksimum Soome lahes on leitud setetest Kymi jõe suudme lähedalt ning sellest eemaldudes nende sisaldus järk-järgult väheneb. Et suurim hulk dioksiine kanti merre aastail 1940–1984, mil Kymi jõe kallastel toodeti fungitsiidi Ky-5, lasuvad need alal, mis hõlmab kolmandiku Soome lahe pindalast.
Suurim on dioksiinide sisaldus 8–17 cm paksuse pinnakihi all intervallis, mis ulatub umbes 30 cm sügavuseni. Et teadusartiklite andmetel on kõnealune sisaldus Kymi jõe suudme vahetus läheduses üle 300 pg/g WHO TEQ, ei ole Nord Streami uuringute käigus saadud juhuslik proov sisaldusega 64 pg/g erandlik. Korrektne oleks detailsemalt uurida dioksiinide leviku seaduspärasusi saastatud piirkonnas.
Ehkki Eesti eksperdid juhtisid korduvalt tähelepanu, et geokeemiliste ruumiandmete gradiendi analüüsi asemel leitud aritmeetiline keskmine eksib juba gümnaasiumis õpetatava statistika põhimõtete vastu, väitsid Soome ametkonnad ja kohtud järjekindlalt, et arendaja esitatud analüüsid on piisavad ja rahuldavad.

Mahasalatud mürgitünnid ja alahinnatud põhjahoovused. Pärast kõigi keskkonnamõjude hinnangute ja piiriüleste konsultatsioonide lõppemist toimus Soomes veeloa taotluse dokumentide avalik väljapanek 23. detsembrini 2009. Seejärel tunnistati konsultatsioonid avalikkusega lõppenuks ning lõppes ka arvamuste esitamise tähtaeg.
Alles Eestimaa Looduse Fondi kohtuasjaga seotud järelepärimise käigus selgus, et Nord Stream oli tänavu 8. ja 13. jaanuaril esitanud veeloa taotluse lisana raporti 581 vaadi kohta gaasitrassil, alates 123. kilomeetripunktist Vene piiril ning lõpetades 498. kilomeetripunkti juures Rootsi vetes.
Dokumentidest, mille on koostanud Ramb¸ll Finland, selgub et kaugjuhitava allveerobotiga filmitud 581 objekti on jagatud nelja riskiklassi: 0 – sisu ühenduses mereveega (367 tükki), 1 – sisu osaliselt ühenduses mereveega (93 tükki), 2 – seinas auke, sisu tõenäoliselt ühenduses mereveega (39 tükki), 3 – terved vaadid (82 tükki). Vaatide ruumala on 15–300 liitrit, üldjuhul 200 liitrit.
Ehkki enamiku katkiste vaatide puhul on kirjelduses viidatud, et vaadi sisu on osaliselt lekkinud, kuid vaadis leidub jälgi sisu kohta, ei ole võetud ühtegi proovi vaatide sisu keemilise koostise analüüsiks.
Riskianalüüsi koostajad Esko Rossi firmast Esko Rossi OY ning Sakari Salonen firmast Ramb¸ll Finland OY, on kasutanud mitut ainete leviku valemit, mida on rakendatud viiele nende valitud kemikaalile [2].

Mürgitünnide riskianalüüsis oletuslikult välja toodud ained
1. PCB – Aroclor 1242, 100%;
2. lahusti – tetraklooretüleen, 95% + rasv ja vesi;
3. kütuseõli – mineraalõli 30%, vett 60%, tuhka 5%;
4. kaaliumtsüaniid – 95% + lisandid;
5. metalne elavhõbe – 1,1 kg 200 l vaadi kohta.

Ainete lekkimiskiirust on hinnatud kaaliumtsüaniidi puhul kolmele-neljale päevale, teistel 140 ja enamale aastale. Samuti on selles analüüsis tehtud järeldus, et kaaliumtsüaniidi vaadi äkilise purunemise korral võib akuutse ohu ala olla teoreetiliselt nelja ruutkilomeetri suurune. Akuutse ohu ala defineerimisel on viidatud Soome töötervishoiuameti mullusele turvalisusjuhendile, kus on toodud kontsentratsioonid, mille puhul pooled organismidest katse käigus surevad: kaladel 0,05–0,57 mg/l, vesikirpudel 0,08–1,3 mg/l ja vetikatel 0,2 mg/l.
Tavalise lekke puhul on akuutse ohu alaks hinnatud 0,15–1,7 kilomeetrit. Aruanne konstateerib nii aeglase kui kiire lekke kohta: „Mõju on siiski lühiajaline, kuna kogu vaadi sisu lahustub umbes nelja ööpäeva jooksul ning seejärel tsüaniid lahjeneb meres ning tasapisi hajub.”
Nord Streami arvutustes on võetud Soome lahe põhjahoovuste kiiruseks 1–2 cm/s. Samas on Eesti teadlaste mõõtmised Vaindloo saare lähedal, mõnikümmend kilomeetrit Soome, Venemaa ja Eesti majandusvööndite piiripunktist, näidanud, et hoovuste kiirus kõigub ööpäeva jooksul, ulatudes korra igas ööpäevas ka üle 20 cm/s. Seega võivad kõnealused mürgid kanduda mingis prognoosimatus suunas mitmekümne kilomeetri kaugusele, ähvardades suure tõenäosusega ka lähedal asuvate Natura-alade elustikku.

Kokkuvõte. Nord Streami pressiteated ja avaldused kuulutavad projekti keskkonnahoidlikkust, kuid keskkonnamõjude hinnangu tulemused on puudulikud ning seetõttu kaasneb gaasitorustiku rajamise ja ekspluateerimisega suur risk Läänemere elustikule ning mere kallastel elavate inimeste elule ja tervisele.
Meedias turvaliseks kuulutatud probleemide kohta räägib teaduslik analüüs teist keelt, näidates, et füüsikaseadustest tulenevad riskid eelistatakse pigem maha vaikida.
Eesti valitsuse otsus kaasata teadlaste töörühm ning Erakonna Eestimaa Rohelised liikme Mart Jüssi riigikogu keskkonnakomisjonis algatatud teaduspõhine arutelu Nord Streami gaasijuhtme kohta eristavad Eestit riikidest, kes isegi ei vaevunud gaasijuhtmega seotud riske ja keskkonnamõjusid kriitiliselt ja teaduspõhiselt analüüsima. Paljudes riikides tegelesid Nord Streami materjalidega peamiselt juriidilise või muu haridusega ametnikud, kelle ettevalmistus loodusteadustes ei ole piisav nii keeruka probleemideringi kriitiliseks analüüsiks. Seetõttu kiitsid päritolumaade ametkonnad heaks mitmed lünklikule andmestikule või sobimatule metoodikale tuginevad järeldused.
Nüüdseks on kõigist Euroopa riikidest tõenäoliselt just Eestis kõige rohkem kriitiliselt analüüsitud ja korrastatud teavet Nord Streami keskkonnamõjude hindamise ja riskianalüüside kohta, eelkõige tänu keskkonnaministeeriumi töörühma, teaduste akadeemia mereteaduste komisjoni ja looduskaitsekomisjoni ning energeetikanõukogu ja Eestimaa Looduse Fondi, Eesti rohelise liikumise, looduseuurijate seltsi ja teiste keskkonnaorganisatsioonide aktiivsusele. See info lubab Eesti riigil senisest palju tegusamalt osaleda rahvusvaheliselt Läänemere kaitsel ning pakkuda algatusi, mis aitavad vältida Nord Streami gaasijuhtmest tingitud ökokatastroofe.

1. Isosaari, Pirjo 2004. Polychlorinated dibenzo-p-dioxin and dibenzofuran contamination of sediments and photochemical decontamination of soils. University of Kuopio. PhD thesis.
2. Rossi, Esko; Salonen, Sakari 2010. Riskiarviointi tynnyrien rikkoutumisen vaikutuksesta. Putkilinja Suomen talousvyöhykkeellä. Raportti. G-PE-PER-REP-100-0348FIN0-02. Ramb¸ll Finland, Espoo.

Ivar Puura (1961) on lõpetanud Tartu ülikooli geoloogina ning kaitsnud Uppsala ülikoolis doktoritöö ajaloolise geoloogia ja paleontoloogia erialal. Töötab Tartu ülikooli loodusmuuseumis projekti „Eesti elurikkuse andmebaas” juhina, vastutades ka TÜ bioloogilise mitmekesisuse tippkeskuse FIBIR haridus- ja teavitustegevuse koordineerimise eest.