Mainumber on pühendatud Eesti looduskaitse saja aasta juubelile – 1910. aasta augustis rentis Riia looduseuurijate selts Vaika saared ja lõi sinna looduskaitseala. Looduskaitsest oleme kirjutanud peaaegu igas numbris, aga mai oma ongi enamjaolt Eesti looduskaitsest, seekord koostöös keskkonnaametiga.
Numbrit koostades jäi toimetuses korduvalt kõlama küsimus: ega looduskaitse pole ometi igav? Kas kellelegi võiksid need tõsised teemad ka huvi pakkuda? Loodetavasti on huvilisi siiski rohkesti, nii mõnigi artikkel pakub tõesti uusi vaatenurki ning ka näiteks ülevaade looduskaitsega tegelevatest ühendustest võiks olla teednäitav – millisesse neist kuulud sina?

Selle numbri avalugu on teise kaitsekategooria käpalisest punasest tolmpeast, kelle orhideekaitse klubi on valinud esimest korda aasta orhideeks. Järgnevad ülevaated meie kaitsealade loomisest ja praegusest olukorrast. Üle 70 aasta tagasi loodi muu hulgas Tallinnas Maarjamäe taimede kaitseala. Praegu kaitseb seda ala mägi-kadakkaera, püstkiviriku ja aasnelgi püsielupaik. Tol korral kirjutas Eesti Looduses Albert Üksip: „Looduskaitsega on ju nagu rahuga. Rahust kõneldakse kõige agaramalt just siis, kui sõjariistade kõlin on kõige suurem. Maarjamäe klindil on taimed aastasadu, kui mitte aastatuhandeid võidelnud vaid omavahel, inimesed on ses heitluses olemasolu eest mänginud suhteliselt väga tagasihoidlikku osa. Ent tempora mutantur. Inimese vahelesegamine muutub üha intensiivsemaks, ohustades loomulikke taimeühiskondi ja muutes vägivaldselt tasakaalu üksikute komponentide vahel. Eriti kannatavad selle all haruldased flooraelemendid, sest nad võivad püsida ainult väljakujunenud status quo säilitamise tingimusil. Seal hakkab siis inimene kaitsema loodust – enda tegevuse vastu! Selle paradoksaalselt kõlava tegevuse eesmärgiks on säilitada siin-seal natukegi põlist loodust ja hoida ära ta muutumist „kultuurikõrveks”...”

Nüüdisaegne looduskaitse pole üksnes alade kaitse alla võtmine ja reservaadiks kuulutamine. Loodus- ja linnudirektiivi alusel kantakse hoolt ka mitmekesiste pärandkoosluste eest, mille säilimine eeldab inimese aktiivset tegutsemist, heinaniitmist ja koduloomade pidamist. Selleks saab igaüks meist anda oma panuse kas või talgupäeval pärandkooslustelt võsa raiudes. Mitu valitsusvälist organisatsiooni tegeleb kas põhieesmärgina või muu kõrval just poollooduslike rohumaade hoiuga. Pikem ülevaade keskkonnaorganisatsioonidest võiks aidata veel kõhklejal leida endale sobiv ühendus, mille liikmena saaks kodumaa looduse hüvanguks midagi korda saata.
Kaitsealade teema lõpetuseks sobib aga hästi eespool viidatud Üksipi artikli lõpulause: „Loodetavasti annab reservaadi loomine Maarjamäel tõhusaid tulemusi kaitse mõttes ning loodussõprade põlved võivad rõõmutseda nende haruldaste looduslaste üle, mis leiavad armastavat hoolt nii kaugel oma päriskodumaast!”