Arv Natura 2000 nimes on meile tähenduslik, sest Eestis hakati Natura võrgustikku looma just aastal 2000. Sel aastal hakati looduskaitset senisest mahukamalt riigieelarvest rahastama ning Läänemaal ja Raplamaal alustas tööd Natura pilootprojekt, mis rajas teed kogu Eesti jaoks.

Natura 2000 on üleeuroopaline looduskaitsealade võrgustik, mille mõte ja sisu on kirjas 1992. aastal vastu võetud Euroopa Liidu loodusdirektiivis (92/43/EMÜ). Sama direktiiviga määrati Natura võrgustiku osaks ka 1979. aastal jõustunud linnudirektiivi (2009/147/EÜ) alusel valitud linnualad. Arv 2000 võrgustiku nimes tuleneb asjaolust, et Natura võrgustik loodeti valmis saada aastaks 2000. Kuid alles nüüd, kümme aastat hiljem, on Natura-alade valimine jõudnud lõpusirgele ning kõik liikmesriigid koostavad hoolsalt alade kaitse planeerimiseks vajaminevaid kaitsekorralduskavasid.

Eesti Natura 2000 alad valiti välja Euroopa Liiduga ühinemise ajaks aastal 2004. Pärast Natura-alade esitamist analüüsis Euroopa Komisjon nende loodusalade piisavust kõigi loodusdirektiivis loetletud Natura elupaigatüüpide ja liikide kaitseks. Selgus, et teatud elupaigatüüpide ja liikide kaitseks peab võrgustikku hõlmama veel loodusalasid, kusjuures lisanduvate alade valikul tuleb arvesse võtta Eesti keskkonnaorganisatsioonide koostatud nn. varinimekirja kuuluvaid alasid. Varinimekirja koostavad kõikide liikmesriikide valitsusvälised organisatsioonid; nimestikku kantakse alad, mis nende arvates peaksid lisaks Natura 2000 võrgustikku kuuluma.
Eesti esitatud Natura 2000 loodusalade piisavust hinnati kahes etapis: kõigepealt hinnang maismaa, sh. rannikumere, elupaigatüüpide ja liikide kohta (2005. aastal) ning hiljem mere-elupaigatüüpide ja -liikide kohta (2009. aastal). Maismaa-alade puhul leiti, et Eestis jagub alasid enamiku elupaikade ja liikide alalhoiuks, kuid näiteks karstijärvede, loopealsete ja lammimetsade ning tiigilendlase, kuldkinga ja veel seitsme elupaigatüübi ja viie liigi puhul peaksime alasid veelgi kaitse alla võtma. Vähemalt ühe ala liivamadalate ja karide hoiuks peab lisaks kaitse alla võtma ka Läänemere valdkonnas.
Võttes arvesse neid vajakuid, laiendati esialgseid Natura 2000 alasid ja 2009. aasta kevadel esitati juurde uusi alasid. Praegu hõlmab Eesti Natura 2000 võrgustik 66 linnuala (kogupindala 12 590 km2) ja 531 loodusala (kokku 11 320 km2). Kuna linnu- ja loodusalad kattuvad suuresti, siis on Eesti Natura 2000 võrgustiku kogupindala 14 590 km2. Pisut alla poole Natura-aladest asub meres; Eesti maismaaterritooriumist on Natura 2000 aladega kaetud 16,5%. Selle aasta alguses hakati kaitse alla võtma varinimekirja alasid, et need pärast riikliku kaitse tagamist lisada Natura 2000 võrgustikku. Mereelupaikade kaitseks luuakse Gretagrundi hoiuala (4642 ha) ning maismaa-elupaikade tarvis viisteist uut kaitseala-hoiuala (kogupindala 14 650 ha).

Kas suur või väike? Natura-alade valimise alguses arutleti tuliselt selle üle, kas Natura-alad peaksid olema väikesed ja loodusväärtused kindlalt piiristatud (kusjuures üks sihtkaitsevöönd peaks olema üks Natura-ala) või peaksid Natura-alad olema suured, hõlmates nii loodusväärtust kui ka seda ümbritsevat puhvertsooni. Tookord võeti Natura pilootprojekti eestvedamisel eesmärk luua pigem suuri alasid. Kindlasti oli see õige otsus, eriti arvestades vahepealset majandusbuumi, mille käigus võisid looduskaitseseadusest puutumatud maalapid sattuda arendustegevuse meelevalda. Riigid, kes otsustasid väikeste Natura-alade kasuks, on nüüd hädas: kuidas tagada nende alade ökoloogiline funktsioneerimine ja liikide liikumisteed alade vahel?
Ka meil tuleb rohevõrgustiku toimimine paremini läbi mõelda. Võrgustikku hõlmatud alad peavad olema piisavalt suured, et loodusel oleks võimalik omasoodu areneda ning aladevahelised ühenduslülid tagaksid levikuteed liikidele – et võrgustik oleks tõepoolest võrgustik.

Natura 2000 võrgustiku eesmärk on tagada või vajaduse korral taastada kogu Euroopas ohustatud liikide ja elupaikade soodne seisund. Liikide ja elupaikade seisund määratakse metoodilise juhendi põhjal. Selle järgi hindasid 25 EL liikmesriiki loodusdirektiivi elupaikade ja liikide seisundit esimest korda 2007. aastal. Analüüsist selgus, et kogu Euroopas on soodsas seisundis vaid 17% ühenduse tähtsusega elupaikadest ja liikidest. Ülejäänud liikide ja elupaigatüüpide seisund hinnati ebapiisavaks, halvaks või on neid liike ja elupaiku nii vähe uuritud, et seisukord on teadmata.
Eestis on 60 loodusdirektiivi elupaigatüüpi ja 96 loodusdirektiivi liiki. Kõigi nende liikide ja elupaigatüüpide seisundit hindasid vastavate liigirühmade ja elupaikade eksperdid, kes jõudsid järeldusele, et soodsas seisundis on meil 42% elupaigatüüpidest ja 24% liikidest. Ebapiisavas ja halvas seisundis on pooled elupaigatüüpidest ja liikidest. See näitab, kui palju on vaja Natura-aladel elupaiku taastada või sageli lihtsalt taastuda lasta. Muu hulgas tuleb suurt tähelepanu pöörata poollooduslikele kooslustele ja seejärel keskenduda taastatud koosluste hooldusele. Praegu hooldatakse Natura võrgustikku hõlmatud poollooduslike koosluste 57 000 hektarist toetuste abil 20 000 hektarit ehk pisut rohkem kui kolmandikku.
Eesti liikide ja elupaikade seisundi analüüsimisel leiti, et 8% loodusdirektiivi elupaigatüüpide ja 26% liikide puhul ei saa seisundit hinnata, s.t. seisund on teadmata. See annab mõtlemisainet tulevikuks: kuidas korraldada riiklik seire ümber nii, et selle tulemused annaksid küllaldast infot kõikide ohustatud liikide ja elupaigatüüpide kohta?
Et tulevikus tagada liikide ja elupaikade parem seisund, peab looduskaitsetegevust täpsemalt planeerima. Igale Natura-alale tuleb koostada kaitsekorralduskava, kus on kirjas, milliseid loodusväärtusi loodame sel alal näha nii lähiajal kui ka kaugemas tulevikus (n.-ö. mõõdetavad kaitse-eesmärgid). Kui praegu on ühel alal näiteks 100 ha hooldatavat rannaniitu ja 500 ha kinnikasvavat-roostuvat rannaniitu, siis kaitsekorralduskavas tuleb kindlaks määrata, kas selle ala kaitse-eesmärk ongi näiteks 500 ha või 600 ha heas seisundis rannaniitu, kus pesitseb näiteks kümme paari niidurüdi.
Mõõdetavad kaitse-eesmärgid ja nende saavutamise teed tuleb kõigi Natura-alade jaoks kirja panna 2013. aastaks. Praeguseks on suur koostamistöö juba alanud ning seda toetab Euroopa regionaalarengu fondi kaudu rahastatav spetsiaalne programm.

Kes rahastab? Kuna Natura 2000 võrgustik on kogu Euroopa ühine rikkus – igal liikmesriigil lasub vastutus seal leiduvate loodusväärtuste hoiu eest −, siis näeb loodusdirektiiv ette, et Euroopa Liit aitab Natura 2000 võrgustiku toimimist kaasrahastada. EL finantseerimine toimub seitsmeaastaste perioodidena. Aastatel 2000−2006 oli peamine looduskaitseline EL rahastamisfond Life-Nature. Kokku kaasrahastas EL sel perioodil 13 Eesti projekti 65,9 miljoni krooni eest. Aastatel 2004−2006 toetati looduskaitseprojekte ka Euroopa regionaalarengu fondist kogusummas 23 miljonit krooni ning alustati ettevalmistustöid Natura toetuste maksmiseks maaelu arengu fondist.
Ka praegusel rahastamisperioodil finantseeritakse Natura 2000 võrgustikku EL fondidest. Life fond muutus fondiks Life+ ning sellest saab taotleda abiraha innovaatilistele projektidele, millel on selge lisaväärtus laiemas kontekstis. Eesti saab toetust kahele sellisele uusi loodukaitsemeetmeid rakendavale projektile: Emajõe vanajõgede taastamine Alam-Pedjal ning suur-rabakiili ja mudakonna seisundi parandamine.
Olulised looduskaitse rahastajad on ka Euroopa regionaalarengu fond ja maaelu arengu Euroopa põllumajandusfond. Regionaalarengu fondist on looduskaitsetöödele 2007−2013 ette nähtud kokku 340 miljonit krooni, mille eest koostatakse kaitse- ja hoiualade kaitsekorralduskavad ning liikide tegevuskavad. Fondi toetusel saab teha investeeringuid elupaikade ja maastike taastamisse, selleks vajaliku infrastruktuuri rajamisse ning külastuskorralduse ja kaitsealade halduse tarbeks. Maaelu arengu fond toetab looduskaitset 100 miljoni krooniga aastas. Fondi abiga hooldatakse ka poollooduslikke kooslusi ning hüvitatakse Natura-aladel piirangute tõttu saamata jäänud tulu põllumaade kasutajatele ja erametsaomanikele.
Euroopa Komisjoni koostatud ülevaate järgi kulub EL Natura võrgustikule 90 miljardit krooni aastas, millest praegu on kaetud 20%. Kulutuste hulka arvatakse alade valiku lõpetamise kulud, väljaminekud, mis lähevad avalikustamise, kaitsekorralduskavade koostamise ja nende uuendamise, maade ostmise, külastuskorralduse infrastruktuuri rajamise ja korrashoiul, elupaikade taastamise ja hoolduse tarvis ning toetusteks, seireks ja järelevalveks kuluvad summad ehk tegelikult kõik looduskaitse toimimiseks tehtavad väljaminekud, sh. halduskulud.

Järgmise EL rahastamisperioodi 2014−2020 ettevalmistustööd juba käivad. Loodame, et Natura rahastamise vajadust võetakse tulevikus veelgi rohkem arvesse. Ainult nii saab täita Natura 2000 võrgustiku ambitsioonikat eesmärki hoida alal looduslik mitmekesisus pikas perspektiivis: et kõik meile omased liigid ja nende elupaigad säiliksid ka sel ajal, kui Eestimaal jalutavad ringi meie lapselapselapsed.

Kadri Möller (1965) on keskkonnaministeeriumi looduskaitse osakonna nõunik.