Käes on mai, looduse ärkamise aeg. Loodusehuvilistele algab taas avastuste aeg. Mardikad on üks liigirohkemaid putukarühmi, nende välimuse ja eluviiside mitmekesisus köidab putukahuvilisi vist kõige enam. Vaatleme põneva eluviisiga mardikaid, keda rahvasuu kutsub villimardikateks ehk „maiussideks” ja keda iga loodusesõber võib just maikuus ise otsima minna.

Esmapilgul on seda väga omapärase välimusega putukat raske mardikaks pidadagi. Nende tagakeha on justkui ebaproportsionaalselt suur, pisikesed kattetiivad ei ulatu seda katma. Mais nukust kooruvaid mardikaid võib kohata metsaservades ja lagendikel rohu sees, aga ka liivasematel aladel. Liiguvad need mardikad aeglaselt ega püüagi häirimisel põgeneda, erandina enamikust putukatest. Vastupidi: jäädes liikumatuks, suruvad nad enesekaitseks jalaliigestest keha pinnale kollakaid kehavedeliku ehk hemolümfi tilgakesi (# 1). Kogu nende välimus ja käitumine tekitab inimeses – ja mitte ainult meil – ohutunde, et seda tegelast ei maksa puudutada. Ja see tunne ei peta: villimardikate kehavedelik sisaldab mügist ja ärritavat ainet kantaridiini.
Rohus loiult ringi liikuv sinakas või sinakasmust mardikas on üldjuhul emasloom. Väiksemaid isaseid kohtab looduses harvem.

Villimardikad kuuluvad omanimelisse sugukonda villimardiklased (Meloidae), keda on maailmas kokku üle 4000 liigi. Erinevalt Eesti liikidest näeb enamik sugukonna liike välja nagu tavalised mardikad, meenutades veidi pehmekoorlasi (# 10).
Olles küll soojalembesed, on villimardiklased huvitaval kombel levinud peamiselt Euraasias ja Põhja-Ameerikas, ent lõunas vaid kuni troopika põhjapiirini, puududes ka näiteks Austraalias. Sugukonna nimiperekonnast Meloe (villimardikas) leidub kogu Euraasias 105 liiki, kuid selle lõunaosas, nn. orientaalses regioonis (India ja Kagu-Aasia maad) ainult kolm. Uues maailmas on teada 23 liiki, neist ainult üks elab üksnes Lõuna-Ameerikas.

Eestist on nende mardikate kohta vähe teada. Seni on meil kindlalt leitud elutsemas kolm omavahel välimuselt väga sarnast liiki: violetjassinise helgiga sinine villimardikas (Meloe violaceus), mustjasvioletse helgiga täkkeline villimardikas (Meloe proscarabaeus, # 2) ning lai-villimardikas (M. brevicollis). Kahtlustatud on ka neljandat villimardiklaste sugukonna liiki hispaania kärbest (Lytta vesicatoria; # 10). Kolmest liigist kõige tavalisem on sinine villimardikas, kes on ilmselt levinud üle kogu Eesti. Täkkeline villimardikas ja lai-villimardikas on tunduvalt haruldasemad, viimasel ajal on nende kohta andmeid üsna vähe.

Villimardika nukust äsja koorunud valmik on vaid veidi pikema tagakehaga, kui tavaliselt oleme mardikatel harjunud nägema. Pärast paarumist hakkab aga emaste mardikate tagakeha paisuma: selles valmivad munad. Munade tarbeks vajab emasmardikas lisaenergiat. Selleks hakkab ta pärast paarumist innukalt rohelisi taimi õgima. Munade kasvades paisub emase tagakeha vorstitaoliseks moodustiseks, mida mardikas enda järel veab (# 3, 4). Munemisvalmis putuka pikkuseks on mõõdetud 6–7 cm ja tagakeha läbimõõduks 1,5 cm.
Isase villimardika tagakeha on tunduvalt lühem. Väga iseloomulik tunnus on talle aga tundla ehitus. Nimelt on tundla seitse esimest (s.t. peapoolsemat) lüli märksa suuremad kui tipmised (# 5).

Emane villimardikas muneb tuhandeid mune, asetades neid mõnekümne kaupa suvalisse kohta pinnasesse, ühe-kahe sentimeetri sügavusele. Seal arenevad munad üsna kaua, olenevalt pinnasest 21–38 päeva. Sinisel villimardikal on täheldatud vastsete arengu seiskumist mõneks ajaks ehk diapausi: sügisel koorunud vastsed muutuvad aktiivseks alles kevadel.

Äsja koorunud vastsed näevad välja väga eriskummalised ega sarnane tüüpilise mardika vastsega. Nende pikkus on vaid üks-kaks millimeetrit. Esimestel päevadel on vastsed helekollased, kuid muutuvad mõne päeva jooksul tumepruuniks kuni mustaks. Neid iseloomustavad lühike keha ja pikad jalad. Kui tavaliselt asub putukatel iga jala tipus kaks küünist, siis villimardikate esimesel vastsejärgul on neid kolm. Siit ka sellele vastsejärgule antud nimetus – triunguliin (ld. kolmeküüniseline). Taimevartel aeglaselt manööverdades kasutavad vastsed lisaks jalgadele ka tagakeha- ehk anaaljätkeid, sarnaselt vaksiklaste röövikutega. Anaaljätked toetatakse vastu aluspinda ja keha sirutatakse ette, seejärel jalgadega aluspinnast kinni hoides ja keha lühendades tuuakse anaaljätked järele. Kiirel liikumisel tarvitatakse aga ainult jalgu.
Niimoodi erisuguste liikumisvõtete abil ronib osav triunguliin kiiresti taimele ja otsib sobiva õie, kus jääb ootama oma tulevast peremeest – erakmesilast. Kui too saabub, kinnitub vastne oma tugevate küünistega peremehe karvadele ja laseb end mesilase pessa kanda (# 6). Pesas poeb ta kärjekannu, kuhu mesilane on munenud oma muna. Sellest saab talle esimene toit. Seejärel hakkab ta toituma pesas leiduvast õietolmu- ja nektarivarust ja ilmselt ka mesilase vastsetest ning järjestikuste kestumiste järel muutub aina erinevamaks sellest triunguliinist, kes pessa sattus. Lõpuks toitumise lõpetanud ussitaoline vastne lahkub mesilase pesast, kaevub pinnasessse, nukkub ja jääb talvituma, et siis kevadel valmikuks kooruda ja uut eluringi alustada. Sellist arengutsüklit, kus on kaks eri tüüpi vastsejärku, nimetatakse hüpremetamorfoosiks.
Juhtub, et vastsed kogunevad õiele kümnete kaupa ja nii rünnatakse õnnetut mesilast hulgakesi koos. Mõnikord ei ole parasiidi vastsetega kattunud mesilane siis enam olla võimeline lendama ning kukub maapinnale. Instinkti tõttu ei lase aga vastsed enam lahti ning nii võivad kõik koos mesilasega hukkuda. Ei ole ka haruldased juhused, kus triunguliinid kinnituvad õiel askeldavale, kuid valele putukale. Ka siis on nad määratud hukule. Nõnda arenebki kuni 4000 munetud munast heal juhul paar-kolm järglast, kes saavad suguküpseks ning annavad omakorda järglasi.
Ei ole täheldatud, et villimardikad eelistaksid üht mesilaseliiki teisele – nende eluviisi arvestades olekski valivus ilmselt liiga riskantne. Triunguliine on leitud ka kodumesilastelt, samuti on vastseid leitud mesitarudest, kuid seni ei ole kuskil maailmas teada tõsisemaid perede kahjustusi.

Villimardikas ajas segadusse isegi kuulsa loodusuurija Carl Linné, kes kirjeldas mesilastelt leitud vastse oma 1767. aastal ilmunud raamatus „Systema Nature” kui mesilasetäi (Pediculus apis). Teades samas, et villimardika valmikud munevad maapinda, oletas Linné, et nende vastsed elavad taimejuurtel. Segadused jätkusid pikka aega, isegi veel 1828. aastal kirjeldas prantsuse arst ja loodusuurija Léon Dufour vastse kolmeküüniseliste jalgade järgi perekonnana Triungulinus. Probleemi lahendas samuti prantslane, „moodsa entomoloogia isa” Jean Henri Fabre alles 1859. aastal, seostades mesilasepesast leitud vastse villimardika ülejäänud elujärkudega. Temalt pärineb ka hüpermetamorfoosi mõiste.

Nagu ikka looduses, leidub ka villimardikate kõrval loomi, kes nende mürki millekski ei pea: näiteks kanad ja siilid söövad neid hea isuga. Ei ole märgatud, et pärast sööjatega midagi paha oleks juhtunud. Villimardikate kehasse on elama asunud üks Mermithidae sugukonna ümarussi liik; kuidas tema kehavedelikus sisalduva mürgiga toime tuleb, ei teata. Valmikuid ründavad teadaolevalt veel kaks Ceratopogonidae sugukonna habesääske: Atrichopogon meloesugans ja A. oedemerarum. Nemad torkavad oma pistesuised läbi lülide vahel paiknevast õhemast kitiinist ja imevad mardika kehavedelikku. Ka neile ei avalda mürk mingit mõju. Neid on leitud imemas isegi surnud mardikatel.
Sinisel villimardikal on nähtud toitumas mardikaid välesklaste sugukonnast Anthicidae: ohvri kehale kinnitunult imevad nemadki hemolümfi. Ka Eestis elab üks selle sugukonna liik: sarvvälesklane Notoxus monoceros, kellel on täheldatud tõmmet villimardikate kaitseaine kantaridiini poole ning keda on nähtud toitumas surnud sinisel villimardikal. Meil elavad nad just liivastel aladel, seal, kus mesilased ja villimardikadki. Villimardikate munades parasiteerib üks Phoridae sugukonda kuuluv kärbes; kas munad ka mürki sisaldavad, pole teada.

Miks on villimardikatel selline kummaline nimi? Juba antiikaja arstid märkasid, et nende mardikate kehast väljuv hemolümf ehk „veri” tekitab inimese nahale sattudes ville. Kui lugejal õnnestub näiteks sinine villimardikas tabada, võib ta seda oma nahal kontrollida. Samas on üks katse täkkelise villimardikaga näidanud, et vähemalt katsealustel ville ei tekkinud.
Hoopis tugevamini mõjub kantaridiini sisaldav hemolümf siis, kui see satub meie kehasse. Inimesele surmav annus on 0,03 g. Vanaaja arstid kasutasid kantaridiini kõhulahtisti ehk diureetikuna, mõnel pool hiljem ka reumaravimina. Veel on kantaridiini tarvitatud nn. armujoogina, sest see suurendab suguiha (villimardiklaste sugukonda kuulub ka keskajal armuravimina tuntud hispaania kärbes: # 10). Lugejal ei soovita ma seda enda peal katsetada. Küll aga soovin kõigile huvilistele head villimardika-õnne: autor on huvitatud kõigist teadetest selle põneva mardika kohta aadressil: mati.martin@ut.ee.

Mati Martin (1951) on zooloog, töötab Tartu ülikooli ökoloogia ja maateaduste instituudis.