Vilsandi saare majakavahi, suure linnusõbra Artur Toomi eestvedamisel rentis Riia loodusuurijate ühing 14. augustil 1910 Saaremaa kihelkonna pastoraadile kuuluvad Vaika saared, et tagada sealsetele lindudele turvaline pesitsus. Loodi Baltikumi esimene looduskaitseala.

Kuigi looduskaitsega tegeldi Eestis ka enne Vaika kaitseala teket, peetakse tänapäevase looduskaitse alguseks meil just 14. augustit 1910. Nüüd, sada aastat hiljem, ulatub elurikkust kaitsma loodud alade arv üle tuhande, need hõlmavad 18% Eesti maismaast. Heidame pilgu, kuidas on looduskaitse Eestis sajandi jooksul arenenud, kuhu oleme jõudnud ja kuhu suundume.
Looduskaitse liikumapanev jõud on enamasti ikka ühiskond. Seda nii praegu, kui Tuhala nõiakaevu kaitseks on antud üle 50 000 allkirja ja keskkonnaministeerium vaeb ettepanekut luua nõiakaevu ümber üle 5000 hektari suurune maastikukaitseala, kui ka aastal 1836, mil loodi ilmselt üks kõige esimesi kaitsealasid maailmas. Nimelt võeti sel aastal Saksamaal, praeguse Bonni linna lähedal Siebengebirge mäestikus üldsuse nõudel kaitse alla maaliline kalju, mida ähvardas kaevandamisoht.

Noores Eesti Vabariigis keskendus looduskaitsetegevus Euroopa eeskujul loodusmälestiste väljaselgitamisele ja kaitse alla võtmisele. Aastal 1924 lõi vastne riik esimesed kaitsealad: näiteks Järvselja ürgmetsakvartal Tartu ülikooli Kastre-Peravalla õppemetsandikus, Harilaid Saaremaa loodetipus ja Ratva raba Alutaguse metsade vahel. Püüti säilitada eripärase looduse poolest esilekerkivaid killukesi, n.-ö. mälestusmärke meie loodusele. Toonastes kaitsealade asutamise ametlikes põhjendustes kajab refräänina selgitus, kui vähe kulu loodav ala riigile tekitaks: oli majanduskriisi aeg ja iga senti loeti hoolega.
Ülemaailmse kriisi raugedes kosus ka Eesti looduskaitse. 11. detsembril 1935 kirjutas riigivanem Konstantin Päts alla looduskaitseseadusele. Vabariigi lõpuks oli Eestis kokku 549 looduskaitsealust objekti, neist 47 kaitstavat ala (metsa-, taimestiku-, raba-, linnu-, tervisemuda- ja geoloogilist kaitseala), 238 rändrahnu, 236 puud, 26 taimeliiki ja 2 allikat.

Vaika linnuriik püsis aastani 1940. Artur Toom suri Vene vangilaagris, laiud rüüstati. Aktiivne looduskaitsetegevus seal kandis katkes kuni aastani 1957, mil Eesti NSV-s võeti vastu looduskaitseseadus, esimesena kogu Nõukogude Liidus. Samal aastal loodi ka uued kaitsealad, üldjuhul sinna, kus need olid enne sõdagi. Nende seas ka Vaika riiklik looduskaitseala (saared Karirahu, Alumine Vaigas, Keskmine Vaigas, Ülemine Vaigas, Mustpank ja Kullipank koos nende vahel asuva ja ümbritseva merega 20 meetri kaugusel neist) ning sealsamas Saaremaa lääneotsas asuvad Harilaiu botaanilis-zooloogiline ning Tagamõisa botaaniline keeluala.
Aastal 1971 laiendati Vaika looduskaitseala piire (pindala koos merealaga 10 700 ha) ja nimetati see Vilsandi riiklikuks looduskaitsealaks.
Taasiseseisvunud Eesti Vabariigis loodi 8. detsembril 1993 vabariigi valitsuse määrusega nr. 387 Vilsandi looduskaitseala ja Harilaiu botaanilis-zooloogilise kaitseala alusel Vilsandi rahvuspark. Natura 2000 raames lisandusid Vilsandi rahvuspargi kõrvale veel Tagamõisa hoiuala ja Karala-Pilguse hoiuala. Peale selle on viimaste aastate põhjalikes merekoosluste inventuurides kaardistatud kaitset väärivad merealad praeguse rahvuspargi merepiirist läänes. Nii on teadmiste suurenedes väikestest Vaika saartest (nelja saare pindala on kokku 12 hektarit) välja kasvanud üle 30 000 hektari suurune, erisuguseid väärtusi hõlmav kaitsealade kogumik.
Vaikade-Vilsandi lugu sobib hästi iseloomustama kogu Eesti kaitsealade kujunemist. Meie looduskaitset on hoolimata aegade heitlikkusest iseloomustanud just järjepidevus. Nii ongi enamik esimese Eesti Vabariigi ajal kaitse alla võetud alasid kaitse all ka tänapäeval. Näiteks Kastre-Peravalla metsareservaat kuulub Järvselja looduskaitseala, Ratva raba Muraka looduskaitseala koosseisu. Alad, mis esimese vabariigi ajal olid kaitse alla võetud, taaskehtestati esimesel võimalusel. Plaanid, mida ei õnnestunud kohe teostada, viidi ometi ellu, kuigi mõnikord alles kümneid aastaid hiljem. Hea näide on Matsalu, kus looduskaitsjate lobitöö jäi aastakümneid alla Tallinna linnujahimeeste omale. Aga kannatlikkus viis sihile ja Eerik Sitsi alustatu lõpetas Eerik Kumari – vahepeal olid muutunud riigikord ja mehe nimi, aga aastal 1957 Matsalu looduskaitseala sündis.

Aastast 1957 hakkas looduskaitse kiiresti arenema, kaitsealasid loodi nii riiklikul kui ka rajooni (loe: maakonna) tasandil. 1991. aastal oli Eestis üks rahvuspark, viis looduskaitseala ja 56 mitmesugust muud riiklikku kaitseala (sood, maastikud, haruldaste taimede kasvukohad, haruldaste loomade elupaigad) kogupindalaga 3171 km2 (7,3% maismaast).
Kohalik täitevvõim oli võtnud kaitse alla veel 500 km2 soid, maastikke ja haruldaste liikide elupaiku, nii et kaitsealade kogupindala 3671 km2 hõlmas 8,4% Eesti maismaast. Sellele lisandusid mitmesugused kaitstavad pargid ja puistud, üksikobjektid jm. Pilt oli väga kirju: karude kaitsealast tiigi-roolinnu kaitsealani, külmakindlatest pirnipuudest põlistammedeni. Lõplikult pole nõukogude aja pärandit siiani õnnestunud lahti harutada ega süsteemi seada, ikka leidub veel hulk kaitsealasid, mille kaitse-eeskiri vajab uuendamist.
1996. aasta kokkuvõtte järgi oli Eestis 226 kaitseala, sealhulgas 4 rahvusparki, 71 looduskaitseala ja 151 maastikukaitseala kogupindalaga 4273 km2 (9,8% meie maismaast) .

Üheksakümnendad oli Eestis murranguline aeg, ka looduskaitses. Üks põhiprobleeme oli otsustada, kas taasiseseisvunud riik hakkab loodust kaitsma ainult põlisel, EV aegsel riigimaal, või jätkub tal julgust tegutseda ka eramaal. Arutleti, mis saaks, kui tagastatavatele eramaadele jäävatest kaitsealadest loobutaks. Toona oli noorel riigil puudu peaaegu kõigest, võimalus kaitsealasid omanikele hüvitada või maid ära osta kuulus ulme valdkonda. Lõpuks jäi siiski peale otsus lähtuda looduse huvidest. Võeti vastu kaitstavate loodusobjektide seadus, asuti ajakohastama vanu ja innukalt looma uusi kaitsealasid. Nii sündisid suured kaitsealad endisele militaarmaastikule Alam-Pedjal ja Põhja-Kõrvemaal, kaitse alla võeti esinduslikud sookompleksid Puhatus ja Leidissoos.

Aastal 1999 algasid liitumisläbirääkimised Euroopa Komisjoniga. Üks olulisemaid Euroopa Liitu pääsemise eeldusi oli esitada liitumistähtajaks Natura 2000 võrgustikku sobivad alad. Kõrgeim liitumisvolinik väisas Eestit ekstra selleks, et üheselt edastada sõnum: me aitame teil küll majandust arendada, aga enne garanteerite, et te meie raha eest oma loodust üleliia ei hävita. Tark sõnum, tagantjärele mõeldes. Seda enam, et liituda tahtjaid oli kümme, ja ühele järele andes oleks loodud pretsedent teistele.
Natura võrgustiku loomise käigus valiti välja uusi ja laiendati tunduvalt seniseid alasid. 2003. aastal oli meil kaitstavat maismaad ligikaudu 490 000 ha ja kaitstavat mereala üle 82 000 ha, ent 2007. aastal, kui sõelale jäänud alad olid vormistatud riiklikult kaitstavateks loodusobjektideks, oli see pindala suurenenud ligi kaks korda. Möödunud aasta lõpus oli maismaal kaitse all 782 000 hektarit, veealal üle 738 000 hektari.

Millest koosneb praegune kaitstavate objektide võrgustik Eestis? Eelmise aasta lõpu seisuga on Eestis 5 rahvusparki, 131 looduskaitseala, 148 maastikukaitseala ja loodusparki, 118 uuendamata eeskirjadega kaitseala, 544 kaitsealust parki ja puistut, 343 hoiuala, 1038 püsielupaika ja 1203 kaitstavat looduse üksikobjekti. Lisaks veel kaitsealuste liikide leiukohad, vääriselupaigad, kohalikul tasandil kaitstavad loodusobjektid jm.

Tuntuimad on kindlasti meie rahvuspargid, Lahemaale järgnesid aastal 1993 Karula, Vilsandi ja Soomaa ning aastal 2004 Matsalu rahvuspark. Rahvusparkides põimuvad looduse, maastike ja kultuuripärandi hoid, uurimine ja tutvustamine. Rahvusparkide eduka kaitse võti on maastikuplaneerijate, muinsuskaitsjate ja looduskaitsjate hea koostöö.
Looduskaitsealadel (enim tuntud vast Alam-Pedja, Endla, Muraka, Nigula) on kaitse keskmes pigem eluslooduse väärtused ning maastikukaitsealadel (sh. looduspargid, nagu Otepää, Haanja, Vooremaa, Kõrvemaa) maastik, tõsi, piir nende kahe kaitsealatüübi vahel ei ole kuigi terav. Maastikukaitseala eritüübid on park, arboreetum ehk puittaime liikide kollektsioon ja puistu.
Eesti parkidest on looduskaitse all ligi pooled, umbes kaks kolmandikku (ligikaudu 300 parki) on üksiti muinsuskaitse all. Pargid on kohad, kus väikesel alal kohtuvad loodus, kultuur ja ajalugu: siin on sihiks alal hoida nii ajalooline miljöö kui ka liigirikkus. Nende omanäoliste pärandkoosluste elustiku uurimine on tõusuteel, nii on näiteks keskkonnaamet algatanud parkide kui nahkhiirte väärtuslike elupaikade laiaulatusliku inventuuri.
Laialt tuntud on meie kaitstavad looduse üksikobjektid, olgu siis mõni puu, rändrahn vm.
2004. aasta looduskaitseseadus tõi juurde ühe täiesti uue kaitstava ala tüübi – hoiuala – ja avardas oluliselt püsielupaiga mõistet.

Püsielupaiga eesmärk on tagada liikide kaitse nende elupaikade hoiu kaudu. Mõnedele meie haruldasematele liikidele – kotkad, must-toonekurg, lendorav – tuleb püsielupaik vormistada kohe pesa leidmise korral. Ülejäänud liikide püsielupaigad kehtestab keskkonnaminister, lähtudes kaitsevajadusest. Iseseisvaid, s.t. kaitsealadest eraldi asetsevaid püsielupaiku on loodud 70 liigi kaitseks, esindatud on peaaegu kõik liigirühmad: seened, samblad, samblikud, putukad, soontaimed, linnud, kahepaiksed, imetajad. Ent mõistagi ei kaitsta meie kolme kaitsekategooriasse jagatud liikide elupaiku ja kasvukohti vaid püsielupaikades, neid leidub hulgi ka muudel kaitsealadel ja väljaspoolgi.

Uue kaitstava ala tüübina looduskaitseseaduses sätestatud hoiuala eripära seisneb selles, et eraldi kaitse-eeskirja neile ei kinnitata ja piirangud tulenevad otse seadusest. Hoiualadel on tähtis põhimõte, hinnatakse alal kavandatud tegevusi ja piiratakse neid, mis kahjustavad kaitstavaid väärtusi.
Hoiuala kui kaitsealatüüp loodi leebemat kaitsereþiimi vajavate koosluste tarbeks: eelkõige peeti silmas veekogusid ja pärandkooslusi (suurim hoiuala on ligi 190 000-hektarine Kura kurgu hoiuala merel). Praegu on aga hoiualade seas pilt kavandatust tunduvalt kirjum. Kas hoiuala suudab piisavalt kaitsta sääraseid üldjuhul rangemat kaitset vajavaid kooslusi nagu vanametsad ja rabad, seda tuleb veel uurida.

Olulisel kohal meie looduskaitsesüsteemis on rahvusvahelised lepingud ja neid lepinguid täitma määratud alad. Tähtsaimad on siin Euroopa liidu linnu- ja loodusdirektiivi järgi loodud linnualad (66 tükki) ja loodusalad (531 tükki) – see ongi Eesti osa üleeuroopalisest Natura 2000 võrgustikust. Siinkohal tuleb märkida, et nii Natura 2000 kui ka muud rahvusvaheliste lepingute alusel kaitstavad alad vormistatakse alati riigi enda seaduste järgi juba kaitstavatele aladele (rahvuspargid, loodus- ja maastikukaitsealad, hoiualad jne.), mitte väljapoole neid.
Rahvusvaheliste lepingute kohastest aladest on Eestis veel kaksteist Ramsari konventsiooni ala (rahvusvahelise tähtsusega märgalade kaitseks), seitse HELCOM-i ala (Läänemere kaitseks Helsingi konventsiooni järgi), üks nn. Euroopa diplomi ala Berni konventsiooni alusel (Matsalu rahvuspark) ja üks biosfääriala UNESCO biosfääri programmi järgi (Lääne-Eesti saarestiku biosfääriala).
Tihti on sama ala kaitse all mitme rahvusvahelise lepingu järgi. Näiteks Vilsandi rahvuspark on korraga Ramsari ala, HELCOM-i ala (mere osas), biosfäärikaitseala tuumala, Natura2000 linnuala ja loodusala. Kuigi meie kaitsealadel leidub mitmesuguseid omamaiseid ja rahvusvahelisi tiitleid, on laiem eesmärk ikka sama – hoida ja taastada Eestimaa loodusväärtusi.

Mis loodusväärtuste eest meie kaitsealad hea seisavad? Siia mahub vaid ülevaade suurematest elupaigarühmadest, hulk väärtusi jääb paraku puudutamata.

Üks meie looduskaitse oluline vastutusvaldkond on poollooduslikud kooslused: alvarid, lamminiidud, puisniidud, luhad, rannaniidud, puiskarjamaad. Need kooslused kannavad suurt elurikkust ja kaovad kõikjal Euroopas. Hoolduse lakates hävivad elupaigad ja nende tüüpiline elustik, olgu selleks siis niidurüdi, tutkas või juttselg-kärnkonn.
Poollooduslikke kooslusi hakati Eestis süsteemsemalt taastama ja hooldama 2001. aastal, mil rakendus loodushoiutoetuste programm. Aastani 2006 rahastati pärandmaastike hooldust riigieelarvest: 2005. aastal oli hoiti korras 17 500 ha, selleks maksti 15,4 miljonit krooni. Aastast 2007 toetatakse poollooduslike koosluste hooldust maaelu arengukava programmi raames, s.t. Euroopa liidu ühiseelarvest, praegu on koos taastatud aladega hoolduses 21 500 ha niitusid. See on hea tulemus ja tunnustus meie looduskaitsetöötajaile, tegemist pole enam suure vabaõhumuuseumiga, vaid kujunemas on jätkusuutlik süsteem. Samas peab arvestama, et hinnanguliselt vajab taastamist ja hooldust peaaegu kaks korda niisama palju poollooduslike koosluste alasid: praegu on need üksnes kaitsealadeks vormistatud, kuid sellest ei piisa. Vajame selget plaani, kuidas olukorda parandada.

Esimese Eesti vabariigi ajal kavandati Alutagusele ligi 40 ruutkilomeetri suurust Paasvere kaitseala, mis oleks olnud meie esimene suurem metsakoosluste kaitseala. Plaani vääras samasse ehitatav raudtee. Nii oli esimene kaitseala, kus suur pindala metsa üsna segamatult vananeda sai, Lahemaa rahvuspark: järgmisel aastal tähistab see oma neljakümnenda aasta juubelit, olles esimene rahvuspark Nõukogude Liidus. Endise ENSV sõjaväealade uurimine, Eestimaa Looduse Fondi vanametsainventuurid, metsakaitsealade võrgustik, Natura 2000 inventuurid jms. andsid hea täienduse meie kaitstavate metsakoosluste valimile. Praegu on kaitstavatel aladel Eesti põhikaardi järgi 387 000 ha erisuguseid metsakooslusi, kõige rohkem soostuvaid ja soometsi.
Metsi kaitstes kipub mõnikord ununema, et looduskaitse pole mitte ainult loodusele aja võitmise, vaid ka koosluste tuleviku planeerimise vahend. Mõnikord on Euroopa Liidu looduskaitseametnikud märksa suuremad visionäärid, kui arvata oskame. Nimelt nõutakse, et Natura 2000 standardandmebaasi märgitaks hinnangud elupaikade väärtuse kohta igal konkreetsel alal. Üks oluline väärtuse kriteerium on konkreetse elupaiga säilimise tõenäosus. Suurema säilimistõenäosusega elupaik saab kõrgema looduskaitseseisundi hinde ja vastavalt ka kõrgema üldhinnangu. Näiteks noor mets, mis asub kaitseala sihtkaitsevööndis ja mida ümbritsevad vanemad metsaosad, säilib ja saab elurikkaks vanametsaks tõenäolisemalt kui niisama vana metsatükk keset tulundusmetsa. Seda asjaolu tuleb metsi hinnates arvesse võtta.
Kaitsealuste metsade tuleviku planeerimise vahendid on kaitse-eeskiri ja kaitsekorralduskava. Looduskaitse planeerimise algüksusena, millele määratletakse omaette eesmärk, on ennast igati õigustanud kaitsekorraldusvöönd: looduskaitseseaduse kohane sihtkaitsevöönd või piiranguvöönd – mitte mingi väiksem üksus, sest näiteks väikeses metsakillus pole liigi asurkonnal tulevikku, hoolimata sellest, mis kaitse-eesmärgi me selle kohta ka sõnastaksime.
Rahakasutust planeerides tuleb meeles pidada, et poolloodusliku koosluse taastamine ja metsakoosluse taastamine on oma olemuselt mõneti vastandlikud tegevused. Mida kauem poolloodusliku koosluse taastamisega venitame, seda kallimaks ja keerukamaks töö läheb. Metsa puhul on vastupidi: kaitstava metsa väärtus suureneb iga aastaga, jätkuks meil vaid kannatust seda mitte häirida.

Kui võtta aluseks loodusvarad, ökosüsteemi teenused ja nende arvutuslik hind rahas, siis peetakse maailma kõige väärtuslikumateks ökosüsteemideks märgalasid, s.t. veekogusid ning vesiseid maismaakooslusi, mille seas on tähtsal kohal sood. Juba ajal, mil looduskaitseväärtusi polnud kombeks rahas hinnata, olid loodust armastavad inimesed Eestis ära tabanud soode suure tähtsuse. 1957. aastal valiti vastsete looduskaitsealade sekka mitu ala sookoosluste kaitseks: Viidumäe looduskaitseala allikasoodele ning Nigula looduskaitseala rabaelupaikadele, lisaks võeti botaanilis-zooloogiliste keelualadena kaitse alla Nätsi ja Muraka raba ning Nehatu madalsoo. Maailmas hakati märgalade tähtsusest laiemalt rääkima ja soid kaitse alla võtma alles kümmekond aastat hiljem.
Eesti kaitstavate soode nimestik täienes oluliselt ajakirja Eesti Loodus veergudel Viktor Masingu ja Ann Marveti algatatud nn. soodesõja käigus, mille tulemusena otsustati 1981. aastal kaitse alla võtta 28 soolaama, sealhulgas Endla soostik, Emajõe-Suursoo, Läänemaa-Suursoo ja Agusalu. Praegu on Eestis kaitse all 175 000 hektarit erisuguseid sookooslusi. See on vaid umbes 16% meie kunagisest soode pindalast, kuid üle poole praegustest elusatest, s.t. turvast tekitavatest soodest. Suurem osa kunagistest soodest on peamiselt metsakuivenduse tõttu niivõrd rikutud, et soodele iseloomulikku turvast seal enam juurde ei teki.
Üle 3/4 kaitsealustest sookooslustest on rabad. Selle põhjus pole muidugi rabade kaunidus, vaid see, et enamik madalsoid on inimtegevuse (kuivendamine ja kultuuristamine) või -tegevusetuse tõttu (traditsioonilise karjatamise-niitmise lõpp) hävinud. Kui tahame edaspidigi imetleda orhideerikkaid madalsoid ja kas või ainsat Eesti-nimelist taime – meie endeemset eesti soojumikat –, siis peame soodes tehtud vigu parandama: taastama looduslähedase veereþiimi, kus see on veel võimalik. Et kõige liigirikkamad madalsookooslused, õhukese turbakihiga soostunud ja sooniidud, vajavad püsimiseks mõõdukat suvist hooldust, siis usume, et lähitulevikus täieneb hooldustoetust saavate koosluste nimestik nende võrra.

Meie järvedest on looduskaitse alla võetud 24%, kaitsealuste jõgede kogupikkus Eestis on 6616 km. Meie siseveekogude seisund on praegu üpris hea. Vooluveekogudel on esmane probleem liikumistõkked: eelkõige inimtekkelised (paisud), vähemal määral looduslikud (koprapaisud). Nii looduskaitseseaduse kui ka rahvusvaheliste lepingute järgi tuleb liikide rändeteed hoida vabad. Ka siin peavad lahenduse pakkuma kaitsekorralduskavad. Tuleb paratamatult otsustada, kas konkreetses vööndis, konkreetsel jõelõigul eelistame elurikkuse kandjana kobrast või muud, liikuvamat jõeelustikku. Paisud, mida Eestis kokku on umbes 600, on väga erisuguses seisukorras ning nende tulevikust on kujunemas üks vee-elustiku kaitse sõlmküsimus. Tõepoolest, kui Sindi pais Pärnu jõel, merest 15,7 kilomeetri kaugusel, tõkestab liikide leviku umbes 145 kilomeetril, mõjutab see siseveekogude elurikkust kogu Eestis.

Mereelupaikade tähtsust on looduskaitses hakatud rõhutama alles üsna hiljuti. Ka Natura võrgustikku võeti merekaitsealad hiljem kui maismaa- ja mageveealad. Liikmesriikide ettepanekuid merekoosluste ja -liikide kaitse kohta hinnati alles möödunud aastal. Eestis on kaitstavat mereala 717 800 ha, sellest linnustiku kaitseks 689 900 ha ja koosluste hoiuks 442 300 ha. Ühtlasi ootab Euroopa Komisjon, et Eesti võtaks kaitse alla Ruhnu saare lähedal paikneva Gretagrundi madala väärtuslikud kooslused: liivamadalad ja karid.

Nagu näha, on meie kaitstavate alade pilt väga kirju. Üks lähiaastate prioriteete looduskaitses on koostada kõigile olulisematele aladele ja liikidele kaitsekorraldus- ja tegevuskavad. Näiteks kõrvuti asetsevate alade kaitset tuleb korraldada terviklikult, esmalt peab koostama ühtsed kaitsekorralduskavad.
Praeguseks on nii Euroopa Komisjon kui ka liikmesriigid leidnud, et aeg on asuda Natura 2000 esimesest järgust, alade väljavalimisest, teise järku: koondada tähelepanu kaitse korraldusele, määratleda igal alal just sellele sobivad kaitse eesmärgid. Ja need ei tohiks olla filosoofilised, üldised, vaid kvantitatiivsed, alade kaupa mõõdetavad.
Euroopa Liidu eesmärk on veel selle aasta jooksul, kohe pärast sügisest bioloogilise mitmekesisuse konventsiooni konverentsi, uuendada bioloogilise mitmekesisuse ehk elurikkuse strateegiat. Sestap on Euroopa Liit, sealhulgas Eesti, kiitnud heaks elurikkuse visiooni ja eesmärgi aastani 2020: peatada elurikkuse ning ökosüsteemi teenuste kadu EL-is aastaks 2020, taastada elurikkus ja ökosüsteemid võimalikult ulatuslikult ning panustada senisest rohkem ka sellesse, et elurikkus ei väheneks kogu maailmas.
Viimastel andmetel oli kogu Euroopa Liidus elupaikade ja liikide soodne seisund Natura 2000 võrgustikus saavutatud vaid 17% liikide ja koosluste puhul. See ei ole sugugi hea tulemus.

Et olukorda parandada, tuleb igal alal püstitada selged, arvudes mõõdetavad eesmärgid (nt. nii mitu hektarit puisniitu ja nii mitu paari väike-konnakotkaid konkreetsel kaitsealal). Kooslustele ja liikidele määratakse nn. soodsa seisundi tasemed. Nii kogu liidus kui ka igas liikmesriigis tuleb igale kooslusetüübile määrata pindala, mis ei tohi väheneda või milleni tuleb jõuda. Samuti tuleb seada siht, kui suurena on vaja hoida liikide asurkondi.
See on keeruline teema ka teaduslikult. Eestis on mõned sammud selles vallas juba astutud. Põhjamaade teadlaste loodud mudeli eeskujul on Eesti eri tüüpi metsadele antud hinnangud vähima pindala kohta, mis võimaldab säilida iseloomulikul elustikul. Selgus, et edaspidi tuleb senisest rohkem muret tunda salu- ja laanemetsade elustiku hea käekäigu pärast. Mõistagi on selles vallas esialgu veel küsimusi rohkem kui vastuseid. Ent oluline on põhimõte: elupaikade ja liikide kaupa tuleb selgeks teha konkreetsed määrad, mis aitavad püsida või taastuda täisväärtuslikel kooslustel.
Väärib märkimist, et püüd püstitada looduskaitsele ühtsed mõõdetavad eesmärgid nii ulatuslikus piirkonnas on maailma looduskaitse ajaloos esmakordne.
Elupaikade hoiu puhul ei tohi unustada peamist: kaitstes elupaika, kaitseme selle paiga elu – liike, kes elavad seal, ja tihti just ainult seal. Elupaiga väärtust saame ikka hinnata elustiku järgi. Nii on lahutamatu osa kaitse korraldusest seire meie kaitsealadel, et selgitada hoolt vajavate elupaikade vastavust tüüpliikide nõudlusele.

Aastal 2008 leiti siis alles pikaldases menetlusprotsessis olevalt Suurupi loodavalt kaitsealalt Eestile uus mardikaliik, siklane Pyrrhidium sanguineum. Seda vanades tammikutes elavat sikku oli Põhja-Euroopas varem leitud vaid Lõuna-Rootsist ja Lõuna-Soome saarestikust. Sageli räägime vihmametsadest ja korallriffidest kui tihedaimat elurikkust kandvatest elupaikadest, mille hävimisel on kadu loodusele tohutu. Kuid samasugune vastutus vältida liikide hävingut lasub ka meil oma kodumaal. Kui Suurupi kaitseala oleks jäänud loomata, poleks me võib-olla iialgi teada saanud, et kunagi elas Eestis see kaunis ja üsna suur mardikas. Üldse on Suurupi looduskaitsealalt leitud üle 40 liigi siklasi – kujukas näide, et üks väike kaitseala võib hoida ohtralt väga erisuguseid elupaiku ja ühes sellega väga paljusid eluvorme.

Üha uuesti saab kinnitust tõsiasi, et liike ei saa kaitsta ainult väikesel, piiratud maa-alal. Vastne uuring Inglismaalt näitab, et kuigi kaitsealadel kantakse hoolt enamiku sealsete ohustatud taimeliikide kasvukohtade eest, pole nende tulevik sugugi helge: suurem osa neist kaitsealadest on sedavõrd väikesed, et liigid on määratud hääbuma. Üha ilmsemaks saab, et senised n.-ö. klassikalised kaitsemeetmed ei pruugi mõnede liikide puhul aidata. Kindlasti saab lähiajal võtmeküsimuseks, kui väikesed ja killustatud võivad olla eri liikide asurkonnad, et need oleksid veel elujõulised. Seda nii Eesti kui ka maailma mastaabis.
Töö meie kaitsealade võrgustikuga peab jõudma nii kaugele, et ka järgmise saja aasta pärast on siinne elurikkus alles ja suudab vastu panna nii üleilmsetele kui ka kohalikele muutustele.

Hanno Zingel (1970) on bioloog ja looduskaitsja, töötab keskkonnaministeeriumis eluslooduse põhiüksuse nõunikuna.
Taimo Aasma (1975) on looduskaitsja, keskkonnaministeeriumi looduskaitse osakonna juhataja.