2010/5



   Eesti Looduse
   fotovoistlus 2010




   AIANDUS.EE

Eesti Loodus
Looduskaitse 100 EL 2010/5
Sada aastat kaitsealasid Eestis

Vilsandi saare majakavahi, suure linnusbra Artur Toomi eestvedamisel rentis Riia loodusuurijate hing 14. augustil 1910 Saaremaa kihelkonna pastoraadile kuuluvad Vaika saared, et tagada sealsetele lindudele turvaline pesitsus. Loodi Baltikumi esimene looduskaitseala.

Kuigi looduskaitsega tegeldi Eestis ka enne Vaika kaitseala teket, peetakse tnapevase looduskaitse alguseks meil just 14. augustit 1910. Nd, sada aastat hiljem, ulatub elurikkust kaitsma loodud alade arv le tuhande, need hlmavad 18% Eesti maismaast. Heidame pilgu, kuidas on looduskaitse Eestis sajandi jooksul arenenud, kuhu oleme judnud ja kuhu suundume.
Looduskaitse liikumapanev jud on enamasti ikka hiskond. Seda nii praegu, kui Tuhala niakaevu kaitseks on antud le 50 000 allkirja ja keskkonnaministeerium vaeb ettepanekut luua niakaevu mber le 5000 hektari suurune maastikukaitseala, kui ka aastal 1836, mil loodi ilmselt ks kige esimesi kaitsealasid maailmas. Nimelt veti sel aastal Saksamaal, praeguse Bonni linna lhedal Siebengebirge mestikus ldsuse nudel kaitse alla maaliline kalju, mida hvardas kaevandamisoht.

Noores Eesti Vabariigis keskendus looduskaitsetegevus Euroopa eeskujul loodusmlestiste vljaselgitamisele ja kaitse alla vtmisele. Aastal 1924 li vastne riik esimesed kaitsealad: niteks Jrvselja rgmetsakvartal Tartu likooli Kastre-Peravalla ppemetsandikus, Harilaid Saaremaa loodetipus ja Ratva raba Alutaguse metsade vahel. Pti silitada eriprase looduse poolest esilekerkivaid killukesi, n.-. mlestusmrke meie loodusele. Toonastes kaitsealade asutamise ametlikes phjendustes kajab refrnina selgitus, kui vhe kulu loodav ala riigile tekitaks: oli majanduskriisi aeg ja iga senti loeti hoolega.
lemaailmse kriisi raugedes kosus ka Eesti looduskaitse. 11. detsembril 1935 kirjutas riigivanem Konstantin Pts alla looduskaitseseadusele. Vabariigi lpuks oli Eestis kokku 549 looduskaitsealust objekti, neist 47 kaitstavat ala (metsa-, taimestiku-, raba-, linnu-, tervisemuda- ja geoloogilist kaitseala), 238 rndrahnu, 236 puud, 26 taimeliiki ja 2 allikat.

Vaika linnuriik psis aastani 1940. Artur Toom suri Vene vangilaagris, laiud rstati. Aktiivne looduskaitsetegevus seal kandis katkes kuni aastani 1957, mil Eesti NSV-s veti vastu looduskaitseseadus, esimesena kogu Nukogude Liidus. Samal aastal loodi ka uued kaitsealad, ldjuhul sinna, kus need olid enne sdagi. Nende seas ka Vaika riiklik looduskaitseala (saared Karirahu, Alumine Vaigas, Keskmine Vaigas, lemine Vaigas, Mustpank ja Kullipank koos nende vahel asuva ja mbritseva merega 20 meetri kaugusel neist) ning sealsamas Saaremaa lneotsas asuvad Harilaiu botaanilis-zooloogiline ning Tagamisa botaaniline keeluala.
Aastal 1971 laiendati Vaika looduskaitseala piire (pindala koos merealaga 10 700 ha) ja nimetati see Vilsandi riiklikuks looduskaitsealaks.
Taasiseseisvunud Eesti Vabariigis loodi 8. detsembril 1993 vabariigi valitsuse mrusega nr. 387 Vilsandi looduskaitseala ja Harilaiu botaanilis-zooloogilise kaitseala alusel Vilsandi rahvuspark. Natura 2000 raames lisandusid Vilsandi rahvuspargi krvale veel Tagamisa hoiuala ja Karala-Pilguse hoiuala. Peale selle on viimaste aastate phjalikes merekoosluste inventuurides kaardistatud kaitset vrivad merealad praeguse rahvuspargi merepiirist lnes. Nii on teadmiste suurenedes vikestest Vaika saartest (nelja saare pindala on kokku 12 hektarit) vlja kasvanud le 30 000 hektari suurune, erisuguseid vrtusi hlmav kaitsealade kogumik.
Vaikade-Vilsandi lugu sobib hsti iseloomustama kogu Eesti kaitsealade kujunemist. Meie looduskaitset on hoolimata aegade heitlikkusest iseloomustanud just jrjepidevus. Nii ongi enamik esimese Eesti Vabariigi ajal kaitse alla vetud alasid kaitse all ka tnapeval. Niteks Kastre-Peravalla metsareservaat kuulub Jrvselja looduskaitseala, Ratva raba Muraka looduskaitseala koosseisu. Alad, mis esimese vabariigi ajal olid kaitse alla vetud, taaskehtestati esimesel vimalusel. Plaanid, mida ei nnestunud kohe teostada, viidi ometi ellu, kuigi mnikord alles kmneid aastaid hiljem. Hea nide on Matsalu, kus looduskaitsjate lobit ji aastakmneid alla Tallinna linnujahimeeste omale. Aga kannatlikkus viis sihile ja Eerik Sitsi alustatu lpetas Eerik Kumari vahepeal olid muutunud riigikord ja mehe nimi, aga aastal 1957 Matsalu looduskaitseala sndis.

Aastast 1957 hakkas looduskaitse kiiresti arenema, kaitsealasid loodi nii riiklikul kui ka rajooni (loe: maakonna) tasandil. 1991. aastal oli Eestis ks rahvuspark, viis looduskaitseala ja 56 mitmesugust muud riiklikku kaitseala (sood, maastikud, haruldaste taimede kasvukohad, haruldaste loomade elupaigad) kogupindalaga 3171 km2 (7,3% maismaast).
Kohalik titevvim oli vtnud kaitse alla veel 500 km2 soid, maastikke ja haruldaste liikide elupaiku, nii et kaitsealade kogupindala 3671 km2 hlmas 8,4% Eesti maismaast. Sellele lisandusid mitmesugused kaitstavad pargid ja puistud, ksikobjektid jm. Pilt oli vga kirju: karude kaitsealast tiigi-roolinnu kaitsealani, klmakindlatest pirnipuudest plistammedeni. Lplikult pole nukogude aja prandit siiani nnestunud lahti harutada ega ssteemi seada, ikka leidub veel hulk kaitsealasid, mille kaitse-eeskiri vajab uuendamist.
1996. aasta kokkuvtte jrgi oli Eestis 226 kaitseala, sealhulgas 4 rahvusparki, 71 looduskaitseala ja 151 maastikukaitseala kogupindalaga 4273 km2 (9,8% meie maismaast) .

heksakmnendad oli Eestis murranguline aeg, ka looduskaitses. ks phiprobleeme oli otsustada, kas taasiseseisvunud riik hakkab loodust kaitsma ainult plisel, EV aegsel riigimaal, vi jtkub tal julgust tegutseda ka eramaal. Arutleti, mis saaks, kui tagastatavatele eramaadele jvatest kaitsealadest loobutaks. Toona oli noorel riigil puudu peaaegu kigest, vimalus kaitsealasid omanikele hvitada vi maid ra osta kuulus ulme valdkonda. Lpuks ji siiski peale otsus lhtuda looduse huvidest. Veti vastu kaitstavate loodusobjektide seadus, asuti ajakohastama vanu ja innukalt looma uusi kaitsealasid. Nii sndisid suured kaitsealad endisele militaarmaastikule Alam-Pedjal ja Phja-Krvemaal, kaitse alla veti esinduslikud sookompleksid Puhatus ja Leidissoos.

Aastal 1999 algasid liitumislbirkimised Euroopa Komisjoniga. ks olulisemaid Euroopa Liitu psemise eeldusi oli esitada liitumisthtajaks Natura 2000 vrgustikku sobivad alad. Krgeim liitumisvolinik visas Eestit ekstra selleks, et heselt edastada snum: me aitame teil kll majandust arendada, aga enne garanteerite, et te meie raha eest oma loodust leliia ei hvita. Tark snum, tagantjrele meldes. Seda enam, et liituda tahtjaid oli kmme, ja hele jrele andes oleks loodud pretsedent teistele.
Natura vrgustiku loomise kigus valiti vlja uusi ja laiendati tunduvalt seniseid alasid. 2003. aastal oli meil kaitstavat maismaad ligikaudu 490 000 ha ja kaitstavat mereala le 82 000 ha, ent 2007. aastal, kui selale jnud alad olid vormistatud riiklikult kaitstavateks loodusobjektideks, oli see pindala suurenenud ligi kaks korda. Mdunud aasta lpus oli maismaal kaitse all 782 000 hektarit, veealal le 738 000 hektari.

Millest koosneb praegune kaitstavate objektide vrgustik Eestis? Eelmise aasta lpu seisuga on Eestis 5 rahvusparki, 131 looduskaitseala, 148 maastikukaitseala ja loodusparki, 118 uuendamata eeskirjadega kaitseala, 544 kaitsealust parki ja puistut, 343 hoiuala, 1038 psielupaika ja 1203 kaitstavat looduse ksikobjekti. Lisaks veel kaitsealuste liikide leiukohad, vriselupaigad, kohalikul tasandil kaitstavad loodusobjektid jm.

Tuntuimad on kindlasti meie rahvuspargid, Lahemaale jrgnesid aastal 1993 Karula, Vilsandi ja Soomaa ning aastal 2004 Matsalu rahvuspark. Rahvusparkides pimuvad looduse, maastike ja kultuuriprandi hoid, uurimine ja tutvustamine. Rahvusparkide eduka kaitse vti on maastikuplaneerijate, muinsuskaitsjate ja looduskaitsjate hea koost.
Looduskaitsealadel (enim tuntud vast Alam-Pedja, Endla, Muraka, Nigula) on kaitse keskmes pigem eluslooduse vrtused ning maastikukaitsealadel (sh. looduspargid, nagu Otep, Haanja, Vooremaa, Krvemaa) maastik, tsi, piir nende kahe kaitsealatbi vahel ei ole kuigi terav. Maastikukaitseala eritbid on park, arboreetum ehk puittaime liikide kollektsioon ja puistu.
Eesti parkidest on looduskaitse all ligi pooled, umbes kaks kolmandikku (ligikaudu 300 parki) on ksiti muinsuskaitse all. Pargid on kohad, kus vikesel alal kohtuvad loodus, kultuur ja ajalugu: siin on sihiks alal hoida nii ajalooline milj kui ka liigirikkus. Nende omanoliste prandkoosluste elustiku uurimine on tusuteel, nii on niteks keskkonnaamet algatanud parkide kui nahkhiirte vrtuslike elupaikade laiaulatusliku inventuuri.
Laialt tuntud on meie kaitstavad looduse ksikobjektid, olgu siis mni puu, rndrahn vm.
2004. aasta looduskaitseseadus ti juurde he tiesti uue kaitstava ala tbi hoiuala ja avardas oluliselt psielupaiga mistet.

Psielupaiga eesmrk on tagada liikide kaitse nende elupaikade hoiu kaudu. Mnedele meie haruldasematele liikidele kotkad, must-toonekurg, lendorav tuleb psielupaik vormistada kohe pesa leidmise korral. lejnud liikide psielupaigad kehtestab keskkonnaminister, lhtudes kaitsevajadusest. Iseseisvaid, s.t. kaitsealadest eraldi asetsevaid psielupaiku on loodud 70 liigi kaitseks, esindatud on peaaegu kik liigirhmad: seened, samblad, samblikud, putukad, soontaimed, linnud, kahepaiksed, imetajad. Ent mistagi ei kaitsta meie kolme kaitsekategooriasse jagatud liikide elupaiku ja kasvukohti vaid psielupaikades, neid leidub hulgi ka muudel kaitsealadel ja vljaspoolgi.

Uue kaitstava ala tbina looduskaitseseaduses stestatud hoiuala eripra seisneb selles, et eraldi kaitse-eeskirja neile ei kinnitata ja piirangud tulenevad otse seadusest. Hoiualadel on thtis phimte, hinnatakse alal kavandatud tegevusi ja piiratakse neid, mis kahjustavad kaitstavaid vrtusi.
Hoiuala kui kaitsealatp loodi leebemat kaitsereiimi vajavate koosluste tarbeks: eelkige peeti silmas veekogusid ja prandkooslusi (suurim hoiuala on ligi 190 000-hektarine Kura kurgu hoiuala merel). Praegu on aga hoiualade seas pilt kavandatust tunduvalt kirjum. Kas hoiuala suudab piisavalt kaitsta sraseid ldjuhul rangemat kaitset vajavaid kooslusi nagu vanametsad ja rabad, seda tuleb veel uurida.

Olulisel kohal meie looduskaitsessteemis on rahvusvahelised lepingud ja neid lepinguid titma mratud alad. Thtsaimad on siin Euroopa liidu linnu- ja loodusdirektiivi jrgi loodud linnualad (66 tkki) ja loodusalad (531 tkki) see ongi Eesti osa leeuroopalisest Natura 2000 vrgustikust. Siinkohal tuleb mrkida, et nii Natura 2000 kui ka muud rahvusvaheliste lepingute alusel kaitstavad alad vormistatakse alati riigi enda seaduste jrgi juba kaitstavatele aladele (rahvuspargid, loodus- ja maastikukaitsealad, hoiualad jne.), mitte vljapoole neid.
Rahvusvaheliste lepingute kohastest aladest on Eestis veel kaksteist Ramsari konventsiooni ala (rahvusvahelise thtsusega mrgalade kaitseks), seitse HELCOM-i ala (Lnemere kaitseks Helsingi konventsiooni jrgi), ks nn. Euroopa diplomi ala Berni konventsiooni alusel (Matsalu rahvuspark) ja ks biosfriala UNESCO biosfri programmi jrgi (Lne-Eesti saarestiku biosfriala).
Tihti on sama ala kaitse all mitme rahvusvahelise lepingu jrgi. Niteks Vilsandi rahvuspark on korraga Ramsari ala, HELCOM-i ala (mere osas), biosfrikaitseala tuumala, Natura2000 linnuala ja loodusala. Kuigi meie kaitsealadel leidub mitmesuguseid omamaiseid ja rahvusvahelisi tiitleid, on laiem eesmrk ikka sama hoida ja taastada Eestimaa loodusvrtusi.

Mis loodusvrtuste eest meie kaitsealad hea seisavad? Siia mahub vaid levaade suurematest elupaigarhmadest, hulk vrtusi jb paraku puudutamata.

ks meie looduskaitse oluline vastutusvaldkond on poollooduslikud kooslused: alvarid, lamminiidud, puisniidud, luhad, rannaniidud, puiskarjamaad. Need kooslused kannavad suurt elurikkust ja kaovad kikjal Euroopas. Hoolduse lakates hvivad elupaigad ja nende tpiline elustik, olgu selleks siis niidurdi, tutkas vi juttselg-krnkonn.
Poollooduslikke kooslusi hakati Eestis ssteemsemalt taastama ja hooldama 2001. aastal, mil rakendus loodushoiutoetuste programm. Aastani 2006 rahastati prandmaastike hooldust riigieelarvest: 2005. aastal oli hoiti korras 17 500 ha, selleks maksti 15,4 miljonit krooni. Aastast 2007 toetatakse poollooduslike koosluste hooldust maaelu arengukava programmi raames, s.t. Euroopa liidu hiseelarvest, praegu on koos taastatud aladega hoolduses 21 500 ha niitusid. See on hea tulemus ja tunnustus meie looduskaitsettajaile, tegemist pole enam suure vabahumuuseumiga, vaid kujunemas on jtkusuutlik ssteem. Samas peab arvestama, et hinnanguliselt vajab taastamist ja hooldust peaaegu kaks korda niisama palju poollooduslike koosluste alasid: praegu on need ksnes kaitsealadeks vormistatud, kuid sellest ei piisa. Vajame selget plaani, kuidas olukorda parandada.

Esimese Eesti vabariigi ajal kavandati Alutagusele ligi 40 ruutkilomeetri suurust Paasvere kaitseala, mis oleks olnud meie esimene suurem metsakoosluste kaitseala. Plaani vras samasse ehitatav raudtee. Nii oli esimene kaitseala, kus suur pindala metsa sna segamatult vananeda sai, Lahemaa rahvuspark: jrgmisel aastal thistab see oma neljakmnenda aasta juubelit, olles esimene rahvuspark Nukogude Liidus. Endise ENSV sjavealade uurimine, Eestimaa Looduse Fondi vanametsainventuurid, metsakaitsealade vrgustik, Natura 2000 inventuurid jms. andsid hea tienduse meie kaitstavate metsakoosluste valimile. Praegu on kaitstavatel aladel Eesti phikaardi jrgi 387 000 ha erisuguseid metsakooslusi, kige rohkem soostuvaid ja soometsi.
Metsi kaitstes kipub mnikord ununema, et looduskaitse pole mitte ainult loodusele aja vitmise, vaid ka koosluste tuleviku planeerimise vahend. Mnikord on Euroopa Liidu looduskaitseametnikud mrksa suuremad visionrid, kui arvata oskame. Nimelt nutakse, et Natura 2000 standardandmebaasi mrgitaks hinnangud elupaikade vrtuse kohta igal konkreetsel alal. ks oluline vrtuse kriteerium on konkreetse elupaiga silimise tenosus. Suurema silimistenosusega elupaik saab krgema looduskaitseseisundi hinde ja vastavalt ka krgema ldhinnangu. Niteks noor mets, mis asub kaitseala sihtkaitsevndis ja mida mbritsevad vanemad metsaosad, silib ja saab elurikkaks vanametsaks tenolisemalt kui niisama vana metsatkk keset tulundusmetsa. Seda asjaolu tuleb metsi hinnates arvesse vtta.
Kaitsealuste metsade tuleviku planeerimise vahendid on kaitse-eeskiri ja kaitsekorralduskava. Looduskaitse planeerimise algksusena, millele mratletakse omaette eesmrk, on ennast igati igustanud kaitsekorraldusvnd: looduskaitseseaduse kohane sihtkaitsevnd vi piiranguvnd mitte mingi viksem ksus, sest niteks vikeses metsakillus pole liigi asurkonnal tulevikku, hoolimata sellest, mis kaitse-eesmrgi me selle kohta ka snastaksime.
Rahakasutust planeerides tuleb meeles pidada, et poolloodusliku koosluse taastamine ja metsakoosluse taastamine on oma olemuselt mneti vastandlikud tegevused. Mida kauem poolloodusliku koosluse taastamisega venitame, seda kallimaks ja keerukamaks t lheb. Metsa puhul on vastupidi: kaitstava metsa vrtus suureneb iga aastaga, jtkuks meil vaid kannatust seda mitte hirida.

Kui vtta aluseks loodusvarad, kossteemi teenused ja nende arvutuslik hind rahas, siis peetakse maailma kige vrtuslikumateks kossteemideks mrgalasid, s.t. veekogusid ning vesiseid maismaakooslusi, mille seas on thtsal kohal sood. Juba ajal, mil looduskaitsevrtusi polnud kombeks rahas hinnata, olid loodust armastavad inimesed Eestis ra tabanud soode suure thtsuse. 1957. aastal valiti vastsete looduskaitsealade sekka mitu ala sookoosluste kaitseks: Viidume looduskaitseala allikasoodele ning Nigula looduskaitseala rabaelupaikadele, lisaks veti botaanilis-zooloogiliste keelualadena kaitse alla Ntsi ja Muraka raba ning Nehatu madalsoo. Maailmas hakati mrgalade thtsusest laiemalt rkima ja soid kaitse alla vtma alles kmmekond aastat hiljem.
Eesti kaitstavate soode nimestik tienes oluliselt ajakirja Eesti Loodus veergudel Viktor Masingu ja Ann Marveti algatatud nn. soodesja kigus, mille tulemusena otsustati 1981. aastal kaitse alla vtta 28 soolaama, sealhulgas Endla soostik, Emaje-Suursoo, Lnemaa-Suursoo ja Agusalu. Praegu on Eestis kaitse all 175 000 hektarit erisuguseid sookooslusi. See on vaid umbes 16% meie kunagisest soode pindalast, kuid le poole praegustest elusatest, s.t. turvast tekitavatest soodest. Suurem osa kunagistest soodest on peamiselt metsakuivenduse tttu niivrd rikutud, et soodele iseloomulikku turvast seal enam juurde ei teki.
le 3/4 kaitsealustest sookooslustest on rabad. Selle phjus pole muidugi rabade kaunidus, vaid see, et enamik madalsoid on inimtegevuse (kuivendamine ja kultuuristamine) vi -tegevusetuse tttu (traditsioonilise karjatamise-niitmise lpp) hvinud. Kui tahame edaspidigi imetleda orhideerikkaid madalsoid ja kas vi ainsat Eesti-nimelist taime meie endeemset eesti soojumikat , siis peame soodes tehtud vigu parandama: taastama looduslhedase veereiimi, kus see on veel vimalik. Et kige liigirikkamad madalsookooslused, hukese turbakihiga soostunud ja sooniidud, vajavad psimiseks mdukat suvist hooldust, siis usume, et lhitulevikus tieneb hooldustoetust saavate koosluste nimestik nende vrra.

Meie jrvedest on looduskaitse alla vetud 24%, kaitsealuste jgede kogupikkus Eestis on 6616 km. Meie siseveekogude seisund on praegu pris hea. Vooluveekogudel on esmane probleem liikumistkked: eelkige inimtekkelised (paisud), vhemal mral looduslikud (koprapaisud). Nii looduskaitseseaduse kui ka rahvusvaheliste lepingute jrgi tuleb liikide rndeteed hoida vabad. Ka siin peavad lahenduse pakkuma kaitsekorralduskavad. Tuleb paratamatult otsustada, kas konkreetses vndis, konkreetsel jeligul eelistame elurikkuse kandjana kobrast vi muud, liikuvamat jeelustikku. Paisud, mida Eestis kokku on umbes 600, on vga erisuguses seisukorras ning nende tulevikust on kujunemas ks vee-elustiku kaitse slmksimus. Tepoolest, kui Sindi pais Prnu jel, merest 15,7 kilomeetri kaugusel, tkestab liikide leviku umbes 145 kilomeetril, mjutab see siseveekogude elurikkust kogu Eestis.

Mereelupaikade thtsust on looduskaitses hakatud rhutama alles sna hiljuti. Ka Natura vrgustikku veti merekaitsealad hiljem kui maismaa- ja mageveealad. Liikmesriikide ettepanekuid merekoosluste ja -liikide kaitse kohta hinnati alles mdunud aastal. Eestis on kaitstavat mereala 717 800 ha, sellest linnustiku kaitseks 689 900 ha ja koosluste hoiuks 442 300 ha. htlasi ootab Euroopa Komisjon, et Eesti vtaks kaitse alla Ruhnu saare lhedal paikneva Gretagrundi madala vrtuslikud kooslused: liivamadalad ja karid.

Nagu nha, on meie kaitstavate alade pilt vga kirju. ks lhiaastate prioriteete looduskaitses on koostada kigile olulisematele aladele ja liikidele kaitsekorraldus- ja tegevuskavad. Niteks krvuti asetsevate alade kaitset tuleb korraldada terviklikult, esmalt peab koostama htsed kaitsekorralduskavad.
Praeguseks on nii Euroopa Komisjon kui ka liikmesriigid leidnud, et aeg on asuda Natura 2000 esimesest jrgust, alade vljavalimisest, teise jrku: koondada thelepanu kaitse korraldusele, mratleda igal alal just sellele sobivad kaitse eesmrgid. Ja need ei tohiks olla filosoofilised, ldised, vaid kvantitatiivsed, alade kaupa mdetavad.
Euroopa Liidu eesmrk on veel selle aasta jooksul, kohe prast sgisest bioloogilise mitmekesisuse konventsiooni konverentsi, uuendada bioloogilise mitmekesisuse ehk elurikkuse strateegiat. Sestap on Euroopa Liit, sealhulgas Eesti, kiitnud heaks elurikkuse visiooni ja eesmrgi aastani 2020: peatada elurikkuse ning kossteemi teenuste kadu EL-is aastaks 2020, taastada elurikkus ja kossteemid vimalikult ulatuslikult ning panustada senisest rohkem ka sellesse, et elurikkus ei vheneks kogu maailmas.
Viimastel andmetel oli kogu Euroopa Liidus elupaikade ja liikide soodne seisund Natura 2000 vrgustikus saavutatud vaid 17% liikide ja koosluste puhul. See ei ole sugugi hea tulemus.

Et olukorda parandada, tuleb igal alal pstitada selged, arvudes mdetavad eesmrgid (nt. nii mitu hektarit puisniitu ja nii mitu paari vike-konnakotkaid konkreetsel kaitsealal). Kooslustele ja liikidele mratakse nn. soodsa seisundi tasemed. Nii kogu liidus kui ka igas liikmesriigis tuleb igale kooslusetbile mrata pindala, mis ei tohi vheneda vi milleni tuleb juda. Samuti tuleb seada siht, kui suurena on vaja hoida liikide asurkondi.
See on keeruline teema ka teaduslikult. Eestis on mned sammud selles vallas juba astutud. Phjamaade teadlaste loodud mudeli eeskujul on Eesti eri tpi metsadele antud hinnangud vhima pindala kohta, mis vimaldab silida iseloomulikul elustikul. Selgus, et edaspidi tuleb senisest rohkem muret tunda salu- ja laanemetsade elustiku hea kekigu prast. Mistagi on selles vallas esialgu veel ksimusi rohkem kui vastuseid. Ent oluline on phimte: elupaikade ja liikide kaupa tuleb selgeks teha konkreetsed mrad, mis aitavad psida vi taastuda tisvrtuslikel kooslustel.
Vrib mrkimist, et pd pstitada looduskaitsele htsed mdetavad eesmrgid nii ulatuslikus piirkonnas on maailma looduskaitse ajaloos esmakordne.
Elupaikade hoiu puhul ei tohi unustada peamist: kaitstes elupaika, kaitseme selle paiga elu liike, kes elavad seal, ja tihti just ainult seal. Elupaiga vrtust saame ikka hinnata elustiku jrgi. Nii on lahutamatu osa kaitse korraldusest seire meie kaitsealadel, et selgitada hoolt vajavate elupaikade vastavust tpliikide nudlusele.

Aastal 2008 leiti siis alles pikaldases menetlusprotsessis olevalt Suurupi loodavalt kaitsealalt Eestile uus mardikaliik, siklane Pyrrhidium sanguineum. Seda vanades tammikutes elavat sikku oli Phja-Euroopas varem leitud vaid Luna-Rootsist ja Luna-Soome saarestikust. Sageli rgime vihmametsadest ja korallriffidest kui tihedaimat elurikkust kandvatest elupaikadest, mille hvimisel on kadu loodusele tohutu. Kuid samasugune vastutus vltida liikide hvingut lasub ka meil oma kodumaal. Kui Suurupi kaitseala oleks jnud loomata, poleks me vib-olla iialgi teada saanud, et kunagi elas Eestis see kaunis ja sna suur mardikas. ldse on Suurupi looduskaitsealalt leitud le 40 liigi siklasi kujukas nide, et ks vike kaitseala vib hoida ohtralt vga erisuguseid elupaiku ja hes sellega vga paljusid eluvorme.

ha uuesti saab kinnitust tsiasi, et liike ei saa kaitsta ainult vikesel, piiratud maa-alal. Vastne uuring Inglismaalt nitab, et kuigi kaitsealadel kantakse hoolt enamiku sealsete ohustatud taimeliikide kasvukohtade eest, pole nende tulevik sugugi helge: suurem osa neist kaitsealadest on sedavrd vikesed, et liigid on mratud hbuma. ha ilmsemaks saab, et senised n.-. klassikalised kaitsemeetmed ei pruugi mnede liikide puhul aidata. Kindlasti saab lhiajal vtmeksimuseks, kui vikesed ja killustatud vivad olla eri liikide asurkonnad, et need oleksid veel elujulised. Seda nii Eesti kui ka maailma mastaabis.
T meie kaitsealade vrgustikuga peab judma nii kaugele, et ka jrgmise saja aasta prast on siinne elurikkus alles ja suudab vastu panna nii leilmsetele kui ka kohalikele muutustele.

Hanno Zingel (1970) on bioloog ja looduskaitsja, ttab keskkonnaministeeriumis eluslooduse phiksuse nunikuna.
Taimo Aasma (1975) on looduskaitsja, keskkonnaministeeriumi looduskaitse osakonna juhataja.



Hanno Zingel, Taimo Aasma
28/11/2012
26/11/2012
05/10/2012
09/07/2012
26/06/2012
26/06/2012
22/05/2012

Mis see on?
E-posti aadress:
Liitun:Lahkun: 
Serverit teenindab EENet