Toominga murdekeelsed nimetused on toom, toomepuu, toomikas, tomingas, toming, tomilkas. Selle puuliigi õitsemisel ja viljumisel on oluline koht eriti põllutööde orientiirina, aga ka saagi- ja ilmaennetes. Enam kui mis tahes muud omadused, on tähelepanu leidnud toominga omapärane lõhn.

Eesti kirjandusmuuseumi rahvabotaanika kartoteegi teadete järgi on puuliikide populaarsuse pingerida järgmine: esikohta hoiavad pihlakas ja lepp, neile järgnevad kask, kuusk, kadakas, toomingas, tamm, haab, pärn, sarapuu ning paju(d). Kui võtta arvesse pühapuustaatust või rahvaravis kasutamist, oleks pilt teistsugune, kuid antud juhul annab toomingale isegi pihlaka ees edumaa pilkupüüdev õierüü. Linakülviaja kuulutajana maikuu teisel poolel on toominga õitsemine sedavõrd üldtuntud, et jätab varju nii pihlaka kui ka kadaka, kase ja õunapuu. Lõuna-Eestis on toominga õitsemise fenofaasi arvatud sobivaks nisukülviajaks, varasemad teraviljad – oder ja kaer – tulevad vähem arvesse. 20. sajandi teisel poolel on ka kartuli mahapaneku orientiiriks saanud kuufaasi asemel toominga õitseaeg.

Peipsi ja Võrtsjärve kalameestele on toominga õitsemine märk latika kudeaja saabumisest, vastavalt öeldakse: toomelatik või õunapuuõielatik. Toomingahaugid aga kuuluvad hilisel kudemisrändel olijate hulka.
Pikk toominga õitseaeg on pika suve enne. Samuti on sügise kestusega: kui toomingas õitseb vaid kaks või kolm päeva, kestab sügis vaid kaks või kolm nädalat, aga kui toomingas õitseb kaks või kolm nädalat, kestab sügis vastavalt kaks või kolm kuud. Selle trükisõnast läbi käinud uskumuse paikapidavust on lausa kontrollitud. Selgus, et kui toome õiehelbed juba kolmandal päeval pudenesid, saabuski varane sügis. See andis alust üldistuseks: tänavu õitses toomingas kaua – järelikult lumi vara maha ei tule. Rohkeid võrgendikoi kahjustusi – toomingad usse täis – on Mustjala kihelkonnast pärit teate järgi peetud sõjaendeks.

Toomingas on varane viljakandja. Nii õie- kui marjarohkust peeti tüdrukute mehelesaamise endeks. Loota oli head rukkisaaki. Seda võidi juba maikuus prognoosida: nimelt, kui õitseaeg jäi kahte kuusse (mõeldud on lunatsiooni, mitte kalendrikuud), polnud see marjakasvule soodus.
Et toomingamarju vanasti söödi või vähemasti peeti söödavaks, ilmneb rahvalaulus sõidust sõstramäele: Sial ma sööksin sõsterida, / paugutaksin pähkelida, / tooksin toomingid koduje, / laste nällaste närida, / meeste kõrgesti kõnelda, / noorde naiste nälla-aida (Põltsamaa, 1889). Näljatoidule vihjavad ka vaeslapselaulu lõpusõnad: Ei mind toitnud eide lehmad, .. mind aga toitsid toome oksad, kasvatasid kadaka marjad (Jõelähtme, 1888). Levikukaardil selle puuliigi esinemusest regilauludes jäävad küll läänesaared ning Eestimaa loodeosa Matsalu lahest Tallinnani peaaegu tühjaks. Lauludes kuulub ta metsapuude loendisse – algriimikasutuse järgi – iseloomustava lisasõnaga: toomingal toru kübara; pere õue õunapuine, / pere tuba tomingane; õunapuida õigeeida, / sarapuida sirgeeida, / toomingaida tooreeida, pihlakaida peeneeida; ka: tomingaida toreaida. Viimases värsis on toomingas tore küllap õite pärast. Õied on märkimist leidnud mujalgi, nt. laulus ilusast külast: Kesk küla kena elada. / Küla aiseb toomingalla, küla väl’lad rukistella (Kadrina, 1888). Kiirelt mööduva suveaja kohta leidub võrdluspilt: Juba toming heidab õisi, / juba kaske heidab karva, / lepa lehed langeneksi (Järva-Jaani, 1888).

Halupuuna pole aeglase kasvuga toomingas tunnustust leidnud, ühe Jõhvi kihelkonna kirjapaneku järgi tuamingas ei kasva tiabmilla puust (1940). Seepärast oli mõisa metsast luba toomingavõsu võtta. Mõisas aga olevat toomingakeppisid pruugitud peksukaristuse tarvis. Talurahvas hindas lõhestatud toomevitstest kartulikorvisid kergemaks ja vastupidavamaks kui pajukorvisid. Painduvuse tõttu kasutati toomingat luuavõrude tegemiseks, vikati käepidemeks, püti- ja toobrivitsadeks. Kus künnapuud ei kasvanud, painutati hobuselook toomingast.

Vänge lõhna pärast on toomingavõsusid soovitatud panna muti- ja mügrikäikudesse, et neid aias peenardest eemale tõrjuda. Just lõhn on see omadus, millel rajaneb tegevustik usundilistes rahvajuttudes. Tekke- ja seletusjuttudes loob vanakuri halvad loomad ning teeb halbu tegusid. Nii taob ta kuuse tüvele naelad sisse, väänab pihlaka tüve keerdu ning rikub toominga lõhna.
Kuradi pojal olõvat kord aig väega igäväss lännü. Et timä nimme koskil pool auga ei nimetetü, lännü ta mõtsa kõndma. [---]
Jälle kõndnu ta mõtsan, kui korraga toomõ puhmu mano saano, kes väega magusahe lõhnanu ja häitsenu. Jälle mõtelnu ta, kuimoodo sedä haisvass tetä, ja niisugumassõs mõttõs sitnu ta toomõlõ juurdõ. Lännu sõss jälle kodo ja ütelnü esäle, et „ma sittõ toomõlõ juurdõ.” Esä ütelnü jälle vasta: „Situ iks veel, pojakõnõ!” Sellest sõss olla see, et toom hais. [4]
Paljudes jutuvariantides on toomingast abi olnud verejanuliste koerakoonlaste eest põgenemisel. Peitu tuli pugeda toomingapõõsasse või längus tüve varju, eluhoone ukseava katta toomingaokstega. Koerakoonlased ei suuda inimese lõhna toominga lõhnast eristada: Ei siin tunne inni haisu, tommi haisu. Siit on tulnud, sealt on läinud. Osa tekste on lisamotiiviga: Peninuki-rahvas ajand tüdrukut taga. Tüdruk ronind toome otsa. Toome lõhna järele peninukid pole aisu tunnud. Tüdruku vari paistnud vette. Nemad tahtnud jõge kuivaks juua, et siis saavad tüdruku kätte, kui akand jõge kuivaks jooma. Enne läind aga ise lõhki kui jõe tühjaks saand [3].
Miks puud enam ei räägi, seletab rahvasuu mitmeti. Nimelt põhjendas iga puuliik, miks teda raiuda ei või. Jumal, kes oli inimese looduse kuningaks loonud, võttis seejärel puudelt rääkimisvõime ära. Toominga vastulause olnud järgmine: Sa tahad jälle minu ehted ära riisuda oma lastele mängukanniks! (Saarde, 1897) Vististi on mõeldud õites okste murdmist. Rapla kihelkonna pärimusteate järgi õnne otsitakse sireli, nurmenukkude ja toominga õitest. Eriti suvistepühadeks tõid lapsed tuppa vaasi õitsvaid toomingaoksi. Mõnel pool kaunistati ka kiikesid (Põhja-Eestis seati suured külakiiged korda nimelt suvistepühadeks) nii kaskede kui ka toomingaokstega. Saare- ja Hiiumaa kombestikus on veel erijooni: noormehed tõid väljavalitu akna alla kase või toominga; teisal on öeldud, et vanatüdrukutele viidi ühiselt toomingaid või kadakaid.

Läänesaartel on usk roheluse tõrjemaagilisse toimesse püsinud suhteliselt kaua, sel otstarbel toodi suvistepühadeks tuppa nii kadakaid, toomingaid kui ka vormisid (angervaksu). Mikroobe hävitavate fütontsiidide tõttu oli selleks tõepoolest alust. Pole võimatu, et toominga puhul on siinmail tegemist kultuurilaenuga läänest, kus toomingat on (tänu õitsemisele volbripäeva, rahvauskumustes nõidadepäeva, 1. mai aegu) kasutatud nõiduse ning kurjade jõudude tõrjeks. Enne jüripäeva ning volbripäeva tuli talliuste ja -akende külge toomeoksi kinnitada, et kariloomi nõiduse eest kaitsta [6]. Ka Eestis on mõnel pool arvatud, et karjavits tuleb lõigata toomingast ja et esimesel karjapäeval on soovitatav loomadele toomingavõrud ümber kaela siduda, kuid need on juhuslikud teated. Toominga esinemist hiie/ohvripuuna (Kose khk. Vilama külas, Helme khk. Hummulis ja Räpina khk. Jaanikeste küla mail Võhandu jõe kaldal) on Matthias Johann Eisen pidanud haruldaseks [2].
Toomingaõite ja hõiskavate ööbikute esteetika ülistamise ajastu saabumiselegi 19. sajandi teisel poolel on omajagu kaasa aidanud saksa rahvusromantiline isamaaluule [5]. Kasele, pärnale, toomingale jt. saab nii osaks olla kodutunde sümbol. Paistu kihelkonnas Siniallikul Ramsi külas 2000. aastal rahvapärimust kogudes saadi kinnitust, et see suhtumine püsib ka tänapäeval. Ilmsiks tuli veel üks huvitav vaatenurk, mida ei saa jätta siinkohal ära toomata: Ma ütlen küll, et need noored tulevad vaimust vaesed, kes arvuti taga istuvad. Ma vaatan, kui ilusad on need toomingad, ja missugune kodutunne on kohe, kui neid näen. Kes seal arvuti taga istub, vaatab õiepilti ja arvab, et see on ilus [1].

1. EFA II 36, 154 < Paistu khk, Ramsi as (2000).
2. Eisen, Matthias Johann 1996. Esivanemate ohverdamised. Tallinn: 41; 122.
3. ERA II 24, 364/5 (51) < Türi khk < Halliste khk (1930).
4. H II 33, 274/5 (2) < Põlva khk (1889).
5. Jansen, Ea 2000. Kodu ja isamaa. – Jürgenson, Aivar (koost. ja toim.). Eestlane ja tema maa. Ajaloo Instituut. Tallinn: 34–48.
6. Marzell, Heinrich 1936/1937. Traubenkirsche. – Handwörterbuch des deutschen Aberglaubens, VIII. Berlin u. Leipzig: 1124–1126.

Mall Hiiemäe (1937) ja Astrid Tuisk (1968) on folkloristid, töötavad Eesti kirjandusmuuseumis.