Tagantjärele on raske aru saada, mis oli 1960. aastate lõpu soodesõja vallandumise otsene põhjus: soid oli ju selleks ajaks kuivendatud juba aastakümneid?

Möödunud sajandi kuuekümnendate aastate lõpus ja seitsmekümnendate alguses suurest stalinlikust looduse ümberkujundamise plaanist selgesõnu enam ei räägitud, aga paar aastakümmet tagasi veerema lükatud vanker liikus täiskäigul edasi. Maaparandajatel olid kasutada suured rahasummad ja järjest võimsamad masinad, kraavitamine oli kujunenud asjaks iseeneses: eesmärgiks seati võimalikult suurem kuivenduspind ja rohkem kraavikilomeetreid. See, kas ja mil määral tehtu end majanduslikult tasub, tundus olevat teisejärguline.
Niisiis, konflikt sugenes ja teravnes eeskätt kuivenduse mahtude, pidevalt laieneva haarde tõttu. Karika panid üle voolama metsakuivendajad, kes üha suuremaid pindu hõlvates tungisid lausa rabadesse: kraavid aeti nii kaugele, kui pinnas vähegi kandis ja veel kaugemalegi – mõnel pool jõudis kraaviots esimeste laugasteni. Et seejuures soo ka masinaid neelas, ei heidutanud: rauda uute masinate tootmiseks suurel laial kodumaal jätkus ja raha toona ei loetud.

Mis soodesõja otseselt vallandas?

Soodesõda ei alanud äkki: mõte mingil moel metsade ja soode lauskraavitamisele vastu hakata oli käärinud juba mõnda aega. Kahju, et see ei leidnud kandepinda kümme aastat varem – võit oleks olnud määratu suurem kui seitsmekümnendate alguses.
Kui 1968. ja 1969. aastal ilmusid Eesti Looduse erinumbrid rabade ja Kõrvemaa kohta, siis ei olnud need kavandatud sissejuhatusena soodesõjale. Mõiste „soodesõda” tekkis iseenesest hoopis hiljem, tegevuse käigus. Ometi just soid ja sooderohket maanurka tutvustavaid materjale koondades süvenes arusaam, et nende väärtuste arutule hävitamisele tuleks piir panna.
Samas valmistasime erinumbritega ette „tagalat”. Eesti Loodus oli väga loetav ja autoriteetne ajakiri, eriti haritlaste ja maarahva seas: tahes-tahtmata kujundasime avalikku arvamust.
Ja siis, 1970. aastal, tegi väsimatu rabauurija Viktor Masing otsepöördumise rabade asjus: Eesti Looduse kolmes järjestikuses numbris selgitas ta veel kord rabade olemust ja olulisust tasakaalustatud looduses, marja- ja turbamaana, vee- ja muus majanduses. Ja tegi põhjalikust analüüsist väga lihtsa järelduse: kui ei ole tungivat vajadust, pole vaja rabasid ja üldse soid kuivendada.
See mõjus mõneti torkena herilasepessa. Tänapäeval on ehk raske mõista, kuidas võib ajakirjas ilmunud artikkel panna väed liikuma. Aga, nagu ma juba ütlesin, Eesti Loodus oli tollal väga loetav ja mõjus. Nüüd tõstsid häält nii need, kelle kapsaaeda kivi oli kukkunud, kui ka need, kes tundsid, et Viktor Masing räägib just sellest, mis endalgi hingel kripeldab. Nad tahtsid öeldut täiendada või edasi arendada.
Eesti Looduse veergudel võtsid sõna rohkem viimased, sest kuigi olime avatud kõigile, eelistas suurem osa solvunuist kasutada vastulöögiks teisi kanaleid – ajalehti, raadiot ja televisiooni. Sellist valikut õigustas muidugi tigutempo Eesti Looduse ilmumisel: trükkimiseks kulus toona kolm kuud! Nii kanduski vallandunud sõda ka teistesse meediakanalitesse.

Kus asus soodesõja rindejoon?

Vahet tuleb teha põllumajanduslikul ja metsakuivendusel. Põllukraavide ja drenaaþi mõju vesisevõitu mineraalmaadel oli nähtav ja tuntav: kui ikka maatükk, mis varem pikalt vee all seisis, pärast maaparandust masinat kandis, siis põlluharija rõõmustas. Iseasi oli tööde kvaliteet, mis väiksemate töömahtude puhul oleks saanud olla parem.
Drenaaþi paneku eel ei kooritud viljakat mulda, et seda siis hiljem tagasi laotada: suur osa väärtuslikust mullast mattus ja segati sügavamalt välja kaevatud pinnasega. See ei tulnud kasuks põlluviljakusele. Küsimusele, miks ei säästeta drenaaþi paigaldamisel viljakat mulda, vastas toonane maaparanduse ja veemajanduse komitee esimees Oskar Valing: „Sellisest tehnoloogiast võiksime rääkida siis, kui me siin viinamarju kasvataksime.”
Aga nii või teisiti, võitlus ei käinud maaparanduse pärast põllumaadel, rindejoon oli soodes, eeskätt rabades. Põllumajanduse huvides kuivendati madalsoid ja soostunud niidualasid enamasti kultuurheinamaadeks, põlde turbamaadele õnneks meil väga laialdaselt ei rajatud. Rabasid kraavitati freesturbaväljade tarvis, ent nende pindala oli üldises kuivendusfondis kaduvväike.
Turbavarude seisukohalt tegid võrreldamatult suuremat kahju metsakuivendajad, kraavitades rabade servaalasid. Kuivendatud raba hakkab ju turba kasvatamise asemel seni ladestatut kaotama: Mati Ilometsa arvestuste kohaselt laguneb Eesti kuivendatud sooaladel aasta jooksul umbes kümme korda rohkem turvast, kui looduslikuna püsinud rabad juurde kasvatada jõuavad. Seejuures pole tähtsuseta seegi, et lagunedes „hingab” turvas õhku kasvuhoonegaasina tuntud süsinikdioksiidi.
Niisiis oli toona peamine vastane metsakuivendaja. Kui põllumaade parandajatega sai vaielda töö tasuvuse ja kvaliteedi üle, siis metsakuivenduse eestseisja – toonase metsamajanduse ja looduskaitse ministeeriumi melioratsiooni osakonna juhataja Leonhard Polli sellistes küsimustes väitlusse ei laskunud. Tema põhjendus tehtavale oli lühike ja otsekohene: „Moskva annab raha, meie matame selle Eestimaa sisse, nii et mitte keegi seda sealt enam kätte ei saa. Paljud inimesed saavad tööd ja leiba. Mida te veel tahate?”
Suurem osa metsateadlastest ministeeriumi tippjuhi seisukohti küll ei jaganud, ent kõva häälega vastu rääkida ka ei saanud. Näiteks metsakuivenduse kasutegurit põhjalikult uurinud Peeter Kollistilt me Eesti Loodusesse artiklit ei saanud, sest ta ütles ausalt, et tahaks seda tööd veel jätkata. Väga laia silmaringiga metsateadlane Ivar Etverk isiklikult ei sekkunud, küll aga oli alati valmis igasugustes metsandust puudutavates küsimustes nõu andma.
Metsameestest vaid Uno Valk esines julgelt ja vabalt, sest tema oli kuivendatud raba katselappidel männid suurte väetisekoguste toel kasvama pannud. Tegelikult oleks huvitav näha, milline mets kasvab neil katselappidel nüüd, kui sinna enam tonnide viisi väetist ei külvata. Äkki on keegi tänapäeva metsateadlastest selle vastu huvi tundnud?
Metsakuivendajate suurim tugevus ja ühtaegu nõrkus peituski Moskvast tulevas rahas: seda oli liiga palju – nõnda palju, et mõistust selle kulutamiseks polnudki vaja. Niisugune pillamine oli võimalik ainult sotsialismi „viljastavates” tingimustes, ehk nagu toonases sõnasõjas ka otse välja öeldi: nii ulatuslikeks metsaparandustöödeks suudaks vaevalt küll ükski teine riik eraldada nõnda palju tehnikat ja raha, kui võime seda meie. Seda suunda hoidis metsamajanduse ja looduskaitse ministeerium, kelle vastu soodesõda ka otseselt pöördus.

Samas oli Eesti Loodus kirjade järgi metsamajanduse ja looduskaitse ministeeriumi häälekandja.

Jaa, see tegi asja keerukamaks. Mingil määral oli see kõndimine noateral. Eesti Looduse toonasel peatoimetajal Linda Pootsil oli väga ebameeldiv kogemus kuuekümnendate algupoolelt, mil ta oli kord kutsutud ministeeriumi kolleegiumi ette. Ta oli veendunud, et teist korda ta sinna minna ei taha.
Olen talle tänulik, et leidsime kompromissi: leppisime kokku, et kui soodesõja tõttu tuleb taas minna kolleegiumi ette, siis lähen sinna mina kui peasüüdlane; või vajaduse korral leiame sellele asendusele ka teise, vettpidava põhjenduse. Nõnda sai vastasseis ministeeriumiga siiski võimalikuks.

Kas soodesõja au saab endale Eesti Loodus või on selles võitluses meenutada ka teisi kangelasi?

Eesti Loodus ei olnud üksi. Olime algatajad ja koordineerijad, aga meiega ühinesid paljud soodega seotud erialade teadlased. Ja meid toetas, tänapäeva kõnepruuki kasutades, ka tädi Maali: Eesti Looduse trükiarv oli sel ajal umbes 40 000 ja suurenes soodesõja ning muu inimesi erutava toel järgmise kümnendi alguseks 58 000-ni. Lugejaid oli aga mitu korda rohkem, sest kaugeltki iga soovija ei saanud defitsiitset ajakirja endale koju tellida.
Nii võiski juhtuda, et metsakuivenduse projekteerijale, kes välitöödel olles läks talust joogivett küsima, näitas perenaine Eesti Looduse värsket numbrit ja küsis: mida te siin teete? Kas teie oletegi need, kes meie soid hävitavad?
Peaideoloogina oli meie seljataga Viktor Masing, kes pärast avapauku võttis küll aja maha – järgmisel, kõige pingelisemal aastal ta vaidlustesse ei sekkunud –, kuid see ei tähendanud, et ta poleks nõuga toeks olnud. Ise tuli Viktor Masing uuesti mängu sõja lõppjärgus, kui oli vaja välja töötada rabade kaitse kriteeriumid.
Oma osa oli kindlasti metsamajanduse ja looduskaitse ministeeriumi siseopositsioonil, kui seda nüüd, tagantjärele, nii võib nimetada: looduskaitse valitsus eesotsas juhataja Heino Luigega ja ministri esimene asetäitja Feliks Nõmmsalu, kelle hooleks oli muu hulgas ministeeriumi looduskaitse pool, olid kursis sellega, mis Eesti Loodusel parasjagu plaanis. Nelja silma all vesteldes leidsin nendega sageli ühise keele. Arusaadavalt püüdsid nad tüli rahulikumatele rööbastele suunata.
See opositsioon sai poolel teel väga tugeva ja asjatundliku täienduse otse vastasleeri staabist – melioratsiooniosakonnast: pärast väga ägedaid mõttevahetusi tuli sookaitsjate poole üle kümme aastat ministeeriumi peamelioraatori ametit pidanud Edgar Kask – mees, kes tundis üksipulgi metsakuivenduse strateegiat ja kogu masinavärki. Temast sai Eesti metsainstituudi looduskaitsesektori töötaja.
Ja lõpuks see mees, kes oma võimu kasutades tookordsele vastasseisule lahenduse tõi – ministrite nõukogu esimehe esimene asetäitja Edgar Tõnurist. Tema vastutusala Toompeal hõlmas peamiselt põllumajandust, ent selle kõrval ka toona üsnagi tähtsusetuks peetavat looduskaitset. Metsamajanduse ja looduskaitse ministeeriumis seda äkilise loomuga ja vastuvaidlemist mitte sallivat meest kardeti ja tema sõna maksis.
Tõnurist segati soodesõtta 1971. aasta kevadel, kui tegin vahekokkuvõtte seni kirjutatust ja välja öeldust: see artikkel –„Ütlemisi maa ja vee asjus” – jõudis lugejani augustinumbris. Andsin teksti enne trükki minekut näha Heino Luigele, kes omakorda jagas seda Feliks Nõmmsaluga. Nad arvasid, et see ei jää ministeeriumi karmi vastuseta. Heino Luik püüdis mind ette valmistada kolleegiumiks, selgitades, et mulle seal sõna ei anta – lihtsalt öeldakse, kuidas asjad edaspidi käivad.
Et olin oma artiklis tsiteerinud ka Edgar Tõnuristi – kasutades ära tema looduse ümberkujundamise kohta öeldud asjalikke sõnu ühel ülemnõukogu istungjärgul –, otsustas Nõmmsalu viia käsikirja Toompeale. Nõnda ma siis sattusin ministeeriumi kolleegiumi asemel hoopis Tõnuristi kabinetti. Pärast paaritunnist pingsat ja sisukat neljasilmavestlust jõudsime täielikule üksmeelele.
Peatselt pöördus ministeerium Viktor Masingu poole, küsides nõu ja abi soode kaitse korraldamisel. Edgar Kasele anti kaks aastat aega rabade inventuuriks: Masingu juhiste kohaselt tuli välja selgitada veel rikkumata või vähem rikutud alad, et need kiirkorras kuivendusfondist välja arvata.

Kuidas suhtus metsakuivendusse tollal metsameeste seas väga populaarne minister Heino Teder?

Heino Teder soodesõtta otseselt ei sekkunud. Oleksin tema isiklikku hoiakut kogenud, kui mind oleks kolleegiumi ette võetud, aga see jäi ju ära. Kogu soodesõja kestel paistis väljapoole, et ta oli ministeeriumis kõik metsakuivendusse puutuva delegeerinud Leonhard Pollile.
Küll aga suhtlesin ministriga seitsmekümnendate lõpul, kui olin kaasatud tema suurde ettevõtmisse Kõrvemaal – Tammsaare-Põhja taluhoonete taastamisse. Ma võin eksida, aga mulle tundus siis, et see üritus ei olnud Heino Tederi jaoks mitte ainult kummardus suurele kirjanikule, vaid ka väike hüvitis selle eest, mis oli Lõuna-Kõrvemaal tehtud enne soodesõda. Kui mitte ministrina, siis terve talupojamõistusega mehena pidi ta, nagu Edgar Kaskki, vahet tegema ühelt poolt asisel ja teiselt poolt mõttetul või lausa kuritegelikul kraavitamisel.
Kohtusin Heino Tederiga ka hiljem, kui ta enam minister ei olnud, olgu siis Sangaste rukkipäeval või mõne ühise sõbra matustel. Iga kord andis ta kätt ja rääkis mõne sõna, väga sõbralikult. Aga mitte kunagi ei rääkinud me soodesõjast ega metsakuivendusest.

Soodesõda pole vist tänini võidetud, sest kaotaja pole oma kaotust tunnistanud. Millega ja millal see võitlus lõppeda võiks?

See võitlus ei lõpe kunagi. Sest mitte kuhugi ei kao inimlik ahnus ja rumalus.
Mida me toona saavutasime? Viktor Masingu ja Edgar Kase ühistööna võeti arvele üle 200 000 hektari kuivendusest puutumata ja vähe kahjustatud soid, need arvati kuivendusfondist välja. Neist umbes pooled vormistati hiljem sookaitsealadeks.
Vahest isegi olulisem oli see, et peatati metsakuivendajate tung rabadesse: seda õõvastavat pilti, kuidas palkidest matil roomav kopamasin uuristab kraavi püdelasse rabapinda, pärast soodesõda enam ei näinud. Nüüd poleks see mõeldav juba ka seepärast, et ulja tegija seljataga pole enam Moskvat, kust sedalaadi arulagedate tegude kinnimaksmiseks raha voolaks.
Metsakuivenduses praegu valitsevat mentaliteeti ei saa võrrelda nelja aastakümne tagusega. Ega me toonagi võideldud igasuguse kuivenduse vastu, vaid arutu möllamise vastu seal, kus polnud lootustki kasvatada palgimetsa, ning samas hävitati soo võime kasvatada turvast ja jõhvikaid ning hoida puhta vee varu.
Kui jätta kõrvale Leonhard Polli idee õilsatel eesmärkidel Moskva raha matta, siis üks vettpidavamaid õigustusi metsakuivendusele oli ja on vajadus ehitada teid, mis pole aga võimalik kraavideta. Jah, seal, kus tõepoolest kasvab mets, pealegi pärast kuivendust pisut jõudsamalt, on teed vajalikud selle majandamiseks ja väljaveoks. Küll aga mitte rabametsades.
Kui toonitatakse, et teed on eriti vajalikud põlengu kustutajate kiireks kohalejõudmiseks, siis arvan seda enam, et need koos kuivenduskraavidega peaksid kindlasti lõppema tükk maad enne rabapiiri: looduslikus, kuivendamata soos pole põlengut karta, küll aga seal, kus pealmine turbakiht on kuivaks tõmmatud. Eriti tuleohtlikud on just kuivendatud soometsad, kus tuli jääb pinnasesse hõõguma. Ja süütaja ei lange meil – vähemalt 99% juhtudest – mitte välguna taevast, vaid sõidab metsa ikka teid mööda.
Pärast soodesõda on peale kasvanud uus põlvkond, kellest enamik ei tea midagi nelja aastakümne tagusest vastasseisust. Ja paraku ei kandu põlvest põlve edasi mitte ainult looduskaitseaated, vaid ka võtjamentaliteet. Uskumatu on kuulda praegustelt maaülikooli tudengitelt, et mõnes loengus neile ikka veel soodesõja eelseid seisukohti serveeritakse! Tõenäoliselt on tegu siiski erandliku nähtusega, ja kui tudeng seda juba kurtma tuleb, siis järelikult on tal jagunud mõistust koolis räägitu oma peaga läbi mõelda. Aga kas seda jätkub kõigil?
Tänapäevalgi aeg-ajalt pead tõstva looduse ümberkujundaja mentaliteedi pärast on soouurijate ja -kaitsjate uuel põlvkonnal kasulik teada, mis toimus neli aastakümmet tagasi. Vähemalt need noored inimesed, kes nüüd kunagi rabaservadesse uuristatud kraavide otsi talgukorras turbapätsidega sulgevad, ilmselt teavad. Ja saavad aru, et nüüdsed probleemid on pisut teist laadi, aga nad pole kadunud.

Mida soovitad neile, kel huvi Eesti Looduses ilmunud soodesõja materjalidega lähemalt tutvuda?

Alustage Edgar Kase meenutusartiklist „Oli kord suur soodesõda” Eesti Looduse 1993. aasta veebruarinumbris. Selle juurest leiate ka meie ajakirjas soodesõja ajal ja pärast seda ilmunud kirjutiste loendi. Eesti Looduse rabade erinumber ilmus 1968. aasta augustis, Kõrvemaa erinumber 1969. aasta novembris.

Kas soode kaitsest ja kuivendamise mõttetusest on su meelest viimastel aegadel piisavalt kõneldud või peaks soode säilimise eest nüüdisajal senisest tõsisemalt võitlema?

Eesti Looduses on seda teemat valgustatud mu meelest piisavalt, aga paraku ei ole ajakirja levik ja mõjujõud tänapäeval see, mis oli neli aastakümmet tagasi. Nüüdisajal ei läbe inimene, kes pole just erihuvidega, tõsimeelset ja süvenemist nõudvat ajakirjandust lugeda, ta kogub meelsust mõjutavat teavet pigem televisioonist. Sealgi, peamiselt „Osoonis”, on probleemist räägitud – just nimelt räägitud. Aga teleekraanil rääkiv teadlane ei suuda köita laisa mõttelaadiga inimest, kellele oleks vaja teha asi „puust ja punaselt”. Vahest ei võimalda seda rahanappus, võib-olla ka ajapuudus või oskused.
Hea emotsionaalne taust inimeste suhtumisele soodesse on loodud neisse matkaradu ehitades: rabamatk pakub meeldiva elamuse ja kui meeldivat ähvardab oht, siis tekib vastureaktsioon. See on hea, ent emotsioonidest jääb väheks: oleks vaja tavakodanikule köitvas vormis jagada teadmisi selle kohta, milline osa on looduslikel soodel meie maastikes ja millist (ka kaudset) kahju elukeskkonnale ja majandusele nende rikkumine endas kätkeb. Seda peaks tegema avalik-õiguslik meedia.

Kuidas sa ise sattusid soode uurijate ja kaitsjate sekka?

Tõenäoliselt algas see Kõrvemaast ja Anton Hansen Tammsaarest. Kui ma 1956. aasta sügisel kooli kirjandusringiga esimest korda Tammsaare väljamäele sattusin, siis lummas mind sealt avanev vaade. Uskumatu, aga kõik oligi nii, nagu „Tões ja õiguses” kirjeldatud: … siin mägi, seal mägi, kaugemal kolmas, pahemat kätt neljas, .. mägede ümber, nende vahel aina soo, tükati raba … Kiindusin sellesse maanurka.
Mõni aasta hiljem, juba bioloogiatudengina, valisin välitööpaigaks Kõrvemaa. Erilise kirega just rabade vastu nakatas mind mu juhendaja Viktor Masing.
Ka see, miks sattusin soode puutumatuse eest võitlejate kilda, sai tugeva mõjutuse sealtsamast Lõuna-Kõrvemaalt: kõrgelt väljamäelt avanevat pilti, mis mind esimesel kohtumisel rabas, enam ei näe, Tammsaare-Põhja väravas seistes ei näe enam isegi mitte Järva-Madise kiriku valget torni ega kuule kellahelinat. Meelde süüvinud Kõrvemaad ei tunne ära ka väljamäelt alla sohu ja jõe äärde laskudes.
Maastik on mu enda silme all poole sajandiga umbe kasvanud. Osalt on põhjus küll selles, et juba aastakümneid ei niideta väljamägede jalamil heina ega karjatata sooservadel loomi, ent suurelt jaolt on maastiku sulgumise taga metsakuivendus.
Silmitsege internetis maa-ameti geoportaalis saada olevatelt ortofotodelt Lõuna-Kõrvemaad: sealt näeb „vardasse aetud” Jägala jõge, tihedat kraavivõrgustikku ja tähelepanelikul silmitsemisel isegi neid kriime, mis jäädvustatud 1972. aastast pärineval fotol (vt. lk. …). Et need kriimud veel nüüd, ligi neli aastakümmet hiljem, linnulennult kätte paistavad, tõendab, et mets pole sinna, kuhu on maetud palju raha, ikkagi kasvanud.
Seda kõike tehti kuuekümnendate teisel poolel. Minu esimene avalik reageering toimuvale ilmus Eesti Looduse Kõrvemaa erinumbris (1969) vastusena Leonhard Polli arvamusavaldusele Kõrvemaa tuleviku kohta.

Kas sul on Eesti soodest mõni eriline lemmik, kuhu tahaksid üha uuesti tagasi minna?

Neid on rohkem kui üks, aga kõige-kõige suurem lemmik on vist siiski Kakerdaja raba, ikka Lõuna-Kõrvemaal. Olen Kakerdajal käinud varakevadest hilissügiseni, vestelnud hämarail õhtuil petrooleumilambi valgel kunagise Noku talu peremehe-perenaisega – see raba kuulus omal ajal eravaldusena Noku talu juurde – , kuulanud aovalgel rabahääli ja puhanud kuumal suvepäeval matkaväsimust älvel lebades. Nüüd pole sinna enam ammu saanud, sest rongi- ega bussiga rabaveerde ei jõua.
Kahjuks langes metsakuivenduse ohvriks ka Kakerdaja lõunaosa – jõhvikarohke Hundilage soo: sedagi võib näha ortofotolt internetis. Just Hundilageda ja raba piiril jõudsin kunagi kuuekümnendate lõpus mööda mätlikku kraaviperve astudes porimülkani – tühjaks lastud laukani.

Eesti Loodust pole sa juba kolm aastat toimetanud. Kuidas veedad oma aega?

Jah, loobusin tööst toimetuses, sest tundsin, et hakkan väsima. Aga loodustekste lugejale selgemaks töödelda mulle meeldib, seetõttu olen seda tasapisi jätkanud: toimetan mitmesuguseid trükiseid. Teen seda meelsasti külmal aastapoolel, suvel tahan olla rohkem õues, nüüd peamiselt küll oma koduaias. Proovin siingi elurikkust suurendada: poogin viljapuudele eri sorte, kasvatan viinamarju, katsetan mustika ja jõhvikaga. Samas püüan äratada loodushuvi oma lapselapses.



Ann Marvet on sündinud 21. aprillil 1939 Tartus muusika- ja matemaatikaõpetaja Valentin Marveti ja algkooliõpetaja Liidia Marveti tütrena. Lõpetas 1962 Tartu ülikooli bioloogina. Töötas 1962–1963 Paide koduloomuuseumis, oli seejärel Tartu ülikoolis aspirantuuris. Bioloogiakandidaadi töö kaitses 1967 teemal „Taimkatte dünaamika kajastamine vegetatsiooni detailsel suuremõõtkavalisel kaardistamisel”. Töötas 1967–2007 ajakirja Eesti Loodus toimetajana, peamiselt botaanika- ja ökoloogia ning looduskaitse valdkonnas. Koostanud ja toimetanud Eesti Looduse temaatilisi erinumbreid. Avaldanud seni ainukese Eesti taimekoosluste määraja (1970), raamatuid Kõrvemaast ning toimetanud looduskirjandust. Alates 1985 Eesti TA looduskaitse komisjoni liige. Tunnustatud Eesti NSV suure looduskaitsemärgiga (1985), Eesti NSV teenelise looduskaitsja aunimetuse (1989), Eerik Kumari preemia (2001), Eesti eluteaduse hoidja tiitli (2008) ja Valgetähe III klassi teenetemärgiga (2008).