Sajandi eest asutas Balti sooparanduse selts Toomale katsejaama, mis pidi uurima meie soid eeskätt kuivendamise ja põllumajandusliku tarvituse eesmärgil. Seda võib pidada Eesti sooteaduse sünniajaks, sest koos kraavitamise ja maaharimisega hakati kohe koguma andmestikku soode veereþiimi, geoloogia, taimkatte jm. kohta.
Seekordse põhiloo autor Arvo Järvet tutvustab põhjalikult Endlas tehtud uuringute lugu, mis üldjoontes kajastab kogu Eesti telmatoloogia arengut. Kunagine vajadus soid kuivendada on nüüdseks asendunud soode kaitse ja taastamise uuringutega.
Soode kuivendamine sai Eestis enneolematu hoo 1960. aastatel – raha tuli Moskvast ning seda oli rohkem kui mõistust selle kasutamiseks. Küllap lõi välja ka eesti põllumehe ürgne viha liigniiskete maade vastu: kuivendatud maa on ikka parem kui liigniiske, olgugi et otsest vajadust kuivendada polnud. 1960. aastate lõpu soodesõda meenutab intervjuus Ann Marvet, kes tollal neid artikleid Eesti Looduses toimetas ja keda tagantjärele võibki pidada soodesõja peamiseks „tulejuhiks”.

Mitmesuguses seisundis soid ja sookesi on Eestis rohkesti ning üldiselt teame neist palju. Aga kus täpsemalt on veel alles looduskaitse mõttes olulisi märgalasid, selle kohta on kuni viimase ajani olnud teavet vähevõitu. Eelmisel aastal alustati ja tänavu jätkatakse Eestimaa looduse fondi korraldatud Eesti soode inventuuri. Nõnda loodetakse saada andmeid ligi 13 000 Eesti soo kohta, mille pindala on hektarist suurem.
Soode inventuuri täpsemad tulemused selguvad järgmise aasta alguseks, ent juba nüüd on kindel, et teadmised Eesti soode seisundist ja paiknemisest ning ka näiteks sootaimede levikust on tunduvalt täienenud. Väärtuslikumaid soid tuleb veelgi kaitse alla võtta, et vältida kuivendamist.
Sookuivenduse kahjulikkuse kohta saab veenvaid tõendeid veel mitmest septembrinumbri artiklist. Jüri-Ott Salm koos kolleegidega on uurinud kuivendatud soode mõju süsihappegaasi emissioonile: kuivendatud ja kõdunevad sood annavad kokku märksa rohkem süsihappegaasi kui näiteks meie autod. Ann Marvet toob võrdlusi „elust enesest”: 40 aastat tagasi kraaviadraga küntud jõhvikamaale on aastakümnetega kasvanud vaevalt mõnemeetrised jändrikud männid. Metsanduslikku huvi need kidurad puud ei ärata, ent enam pole ka kunagist marjamaad.

Ann Marvet tõdeb intervjuus, et soode sõda ei lõpe kunagi, kuna inimliku saamahimul ja rumalusel ei näi lõppu tulevat. Nii on Eesti Looduselgi põhjust üha uuesti soode kaitsest kirjutada. Kutsun üles jäädvustama soode lugusid. Eeskuju saab intervjuus toodud fotodest: mis on saanud aastakümneid tagasi kuivendatud soodest nüüdseks? Kindlasti on säilinud kirjeldusi ja fotosid kunagistest väärtuslikest soodest, mis kuivendatuna on oma kunagise väärtuse kaotanud. Tutvustaksime soode lugusid Eesti Looduse veergudel edaspidi.