2010/9



   Eesti Looduse
   fotovoistlus 2010




   AIANDUS.EE

Eesti Loodus
Aasta puu EL 2010/9
Toomingane toidulaud

Toomingas on meie looduses üks tavalisemaid taimi – raske öeldagi, kas puu või põõsas. Teiste puude seas jääb ta silma kahel põhjusel: igal kevadel oma õieiluga ja iga nelja-viie aasta järel raagu sööduna ning siidi mähituna. Tutvumegi toominga kui paljude loomade lemmiktoidutaimega.

Kes on toomingaoksa murdnud ja seda nuusutanud, teab tema tugevat omapärast lõhna. Niiviisi lõhnab mürkaine, mille abil toomingas püüab end kaitsta söödikute eest. Ja tõesti, toomingaokste ja -võrsete kallal nokitsejaid ongi suhteliselt vähe, aga siiski.

Puidusööjad. Mardikate hulka kuuluvate üraskite seas leidub kolm liiki, kes toominga kibedast maitsest väljagi ei tee. Ühe liigi, paaritu-puiduüraja (Xyleborus dispar) vastsed närivad isegi puitu, ülejäänud kahe liigi, õunapuu-maltsaüraski (Scolytus mali; # 1) ja viljapuu-maltsaüraski (S. rugulosus) vastsed tegutsevad koore all. Okstelt on leitud üks kilptäi liik, Lecanium persicae. Kilptäid on sarnastiivalised putukad, kelle vastne ja ka emasisend elavad kinnitunult ning oma elu jooksul toitumispaigast kaugemale ei liigu. Võrseid uuristavad mähkurlase Phtheochroa schreibersiana röövikud. Noortel võrsetel elab kärsakas Phyllobius glaucus (# 2).

Ülejäänud kostilised eelistavad toituda lehtedest. Toomingalehtedelt on leitud üle 33 putuka- ja lestaliseliigi toitumisjälgi. Niipea, kui noored ja ererohelised lehealgmed pungasoomuste varjust välja sirutuvad, tormab nende kallale hord närijaid ja imejaid. Lehed süüakse auklikuks ja tavaliselt jääb sööja märkamatuks, sest tegevus toimub öö varjus. Enamik nendest augunärijatest kuulub lehepoilaste hulka, üks tavalisem on toominga-punapoi (Gonioctena quinquepunctata), kelle rohelised vastsed ja punakas-mustakirjud 5–6 mm pikkused valmikud (# 3) närivad lehtedesse arvukalt ebakorrapärase kujuga augukesi, nii et leht muutub nagu sõelapõhjaks (# 4).

Lestad. Õige arvukalt leidub toomepuu lehtedel väikesi valkjaid või roosakaid sarvjaid näsakesi. Mõnel lehel on neid kümneid, nii et lehe pind on tihedalt kaetud. Tegemist on ämblikulaadsete hulka kuuluva toominga-pahklestaga (Phytoptus (=Eriophyes) padi). Silmaga nähtamatud lestad talvituvad pungasoomuste vahel ning kevadel asuvad toituma noortest lehtedest. Selle tõttu arenevad lehele väikesed mügarikud, nn. pahad (# 5). Paha alaküljel on ava, millest täiskasvanud lestad väljuvad, et muneda lähiümbrusesse. Munadest koorunud vastsed hakkavad omakorda taimemahla imema ja tekitavad uusi pahkasid. Nii suureneb pahkade hulk toomingalehel pidevalt, okste kaudu levivad lestad aga üle kogu puu: sügiseks on vallutatud enamik lehti. Enne lehtede varisemist poevad lestad lehepungade soomuste vahele uut kevadet ootama. Üsna tavalised on ka viltlestade Eriophyes paderinus tekitatud pahad: heledad või pruunikad viltjad laigud lehe alaküljel.

Lehemahla imevad veel toominga-lehetäid (Siphonaphes padi). Nende tegevusest annab märku veidi närtsinud või ühest servast keerdunud leht. Lehe alaküljele vaadates näeme seal arvukalt nii tiivulisi kui ka tiivutuid täiskasvanud lehetäisid ning nende mitmes arengujärgus vastseid. Lehetäid jätavad lehe alaküljele kleepuvad tühjad valkjad vastsekestad ning kleepuvaid eritisi, kuhu asuvad mitmesugused nõgiseened. Säärane puuleht enam normaalselt talitleda ei saa ning hukkub (# 6). Toomingalt rändavad need lehetäid kõrrelistele, kus areng jätkub. Huvitaval kombel tulevad aga täiskasvanud lehetäid sügisel toomingatele tagasi ning munevad selle okstele munad, mis talvituvad ja alustavad kevadel uut eluringi.

Kus saakloomi, seal ka manulisi. Toomingal elavatest lehetäidest toitub mitut liiki putukaid. Tuntumad on õielutikad: näiteks Anthocoris nemorum, 4–4,5 mm pikkune, hallikaspruunilaiguline, kollakate jalgade ning tundlatega putukas (# 7), kes usinalt lehetäisid oma pika peene nokaga tühjaks imeb. Sama eesmärgiga liiguvad lehtedel ringi mitme lepatriinuliigi valmikud ja vastsed, aga ka mitme sirelase vastsed (# 8) ning väikesi majakesi seljas kandvad võrktiivaliste vastsed (# 9). Mõnikord võib lehti uurimas kohata voltherilaste eri liike, kes toidavad lehetäidega oma arenevaid vastseid.

Toomingalehtedel on leitud toitumas üle 20 liblikaliigi röövikuid. Osa nendest suudab toiduks kasutada üksnes toomingat, teised saaksid hakkama ka muudel taimedel ning on toomingale sattunud juhuslikult.

Kus lehti, seal ka kaevandajaid. Nende tegevus jätab lehekudedesse heledad looklevad käigud või laigud. Üks tuntum kaevandaja on keerukoilaste (Gracillaridae) sekka kuuluv pisiliblikas Callisto insperatella. Nooruses närivad selle liigi röövikud käike lehe sees, jättes söömata vaid välimised epidermisekihid, hiljem aga toituvad lehe pinnal, keerates selle serva torukujuliselt rulli. Liblika tiibade siruulatus on kõigest sentimeetri jagu, eestiivad on tumedad hõbedaste hambakujuliste laikudega ees- ja tagaservas. Ovaalseid kaevandeid teeb kaevandikoilaste (Lyonetidae) sugukonda kuuluv ploomipuu-kaevandikoi (Lyonetia prunifoliella), pikki ja kitsaid käike õunapuu-kaevandikoi (L. clerckella, # 10). Lehe ülaküljel ja servas uuristab laiu kaevandeid hundlaste (Buprestidae) sugukonda kuuluva mardika Trachys minuta vastne.
Toomingalehti närivad veel paljude liblikaliikide röövikud. Üks omapärasemaid on toominga-kannustiib (Satyrium pruni, # 11), kelle roheka rööviku seljal on kollakasrohelised vöödid ning 1.–4. lülil punakad mügarikud. Selle liblika nukk seab end sisse toitumiskoha lähedal ja meenutab linnu väljaheidet. Kuigi toomingaid on meil väga palju, on liblikas üpris vähearvukas.
Lehti järavad ka ka päevakoera (Arctia caja, # 12, 13) karvased röövikud ja terve hulk vaksiklasi: jalakavaksik (Venusia blomeri), pargi-tähnikvaksik (Calospilos sylvatus, # 14, 15), karusmarja-tähnikvaksik (Abraxas grossulariata, # 16, 17), suur-talivaksik (Erannis defoliaria, # 18–20), toomingavaksik (Angerona prunaria, # 21, 22), harilik külmavaksik (Operophtera brumata, # 23), kollavaksik (Opisthograptis luteolata, # 24, 25) ja salu-samblikuvaksik (Hypomecis punctinalis, # 26, 27).
Toomingalt on leitud mähkurlaste (Tortricidae) sugukonna liblikate Acleris umbrana, Olethreutes dimidiana, Aterpia porphyrana, Epinotia signatana ja Steganoptycha profundana röövikuid. Oma nime on mähkurlased saanud selle järgi, et enne sööma asumist keeravad nad toiduks oleva taimelehe rohkem või vähem rulli (# 28).

Enim torkavad toomingatel silma liigid, kes lehti võrgendiga kokku põimivad ja suuremaid või väiksemaid võrgendist pesi ehitavad. Tuntuimad nendest kuuluvad võrgendikoilaste (Yponomeutidae) hulka. Tõsi, kahe väiksema toomingal elutseva võrgendikoi, Argyresthia pulchella ja A. semifusca röövikud elutsevad hoopis pungades, ent toominga-võrgendikoi (Yponomeuta evonymella) võrgendpesad on üldttuntud. Sellest liigist oli juba juttu veebruarinumbris: mõnel aastal söövad nad puud täiesti raagu, mähkides need ühtlasi üleni võrgendisse (# 29). Võrgend jääb järele röövikute liikumisest mööda taime. Mõnikord liiguvad röövikud nukkumiskohta otsides ka kodutaimest eemale: siis mähkuvad võrgendisse nende teele jäänud teisedki taimed või esemed.
Kui aga leiate võrgendipesa karvaste röövikutega, siis on tegemist lainelaste sugukonda kuuluva luik-lainelasega Euproctis chrysorrhoea (# 30, 31). Ka põualiblika (Aporia crataegi, # 32, 33) röövikud võivad elada võrgendpesades. Selle liblika röövikud tunneb ära kehal hõredalt paiknevate haruliste ogade järgi.

Peale liblikate ehitavad võrgendipesi, küll pisemaid ja hõredamaid, ja elavad neis kiletiivaliste seltsi kuuluvad võrgendivaablased. Rohelised ebaröövikud kuuluvad liigile Neurotoma nemoralis ja kollakad liigile N. flaviventris (# 34). Lehti põimivad kokku ka nälkvaablaste ebaröövikud: neist tumeda limaga katab end kirsipuu-nälkvaablane (Caliroa limacina), rohelised ja ilma limata on aga Pareophora pruni ja Priophorus padi.

Toiduks sobivad ka toomingaõied. Nendest toituvad taas liblikad: õunapuu-kääbusvaksiku Calliclystis rectangulata ja ploomipuu-kääbusvaksiku C. chloerata röövikud. Viimased tõmbavad õied toitumise ajaks võrgendiga kergelt kokku (# 35).

Toomingamarjad meeldivad lindudele. Ka mõned putukad peavad marju enesele sobivaks toiduks. Marja on nad ära jaganud nii, et lihaka osa kallal maiustab pidevkehaline kiletiivaline Hoplocampoides flava, seemnete kallal aga kärsaklaste sugukonna mardikas Furcipes (Anthonomus) rectrirostris.
Tänavu on toominga õieilu juba möödanik ja putukate tegevusjäljedki üsna jahtunud. Ent järgmisel aastal on igal loodusehuvilisel hea võimalus nendega juba alates varakevadest tutvust teha.

Mati Martin (1951) on zooloog, töötab Tartu ülikooli ökoloogia ja maateaduste instituudis.



Mati Martin
28/11/2012
26/11/2012
05/10/2012
09/07/2012
26/06/2012
26/06/2012
22/05/2012