On suveõhtu. Ritsiklinnud, kelle hoogne sirin veel mõned nädalad tagasi suveöid täitis, on juba lõpetanud ja esimesed ritsikad alles teevad arglikke katseid alustada. Loodus vahetab kevadsuvist helipilti südasuvise vastu. Istun järve ääres vanal puupakul ja naudin õhtut. Minu tähelepanu köidavad siledal veepeeglil ujuvad sitikad, kes tekitavad enda ümber vaevumärgatavaid ringlaineid. Ootamatult löövad kõikuma pillirookõrred. Keegi krabistab. Ei, see ei saa olla tuul. See peab olema loom.

Tõepoolest, kõrte vahel hakkab laulma mingi lind. Ta hääl on mahe ja ühtaegu kare, nagu saeks keegi puid erisuguste pisikeste saagidega. Mõnekümnesekundilise hoogsa esituse järel tõuseb linnuke lendu ja maandub minu lähedale kõrrele, ronib kiirete sammudega mööda kõrt kõrgemale ning lööb noka taas lahti. Kauaks etendust ei jätku. Muusika lõpeb sama järsku, kui oli alanudki, ning pisike pruun maestro kaob kui tina tuhka. Kes oli see suveöö laulik?

Järgmisel päeval läksin uudistama kohta, kus eelmisel õhtul olid kõrred kõikuma löönud. Kuna rootihnik oli väike, ei kulunud minutitki, et märgata kõrte vahel kiikuvat sügava lohuga väga pisikest linnupesa. Astusin sammu lähemale, et sellesse piiluda. Nägin nelja imetillukest muna. Olin leidnud tiigi-roolinnu pesa.

Tiigi-roolind (Acrocephalus scirpaceus) on Eestis levinud haudelind, kes elutseb ennekõike rannikul. Nagu nimigi ütleb, on tegu roostike asukaga. Elupaikadeks sobivad nii ulatuslikud rooalad, kus jagatakse maid suure venna, rästas-roolinnuga, kui ka väikeste veekogude servades olevad kitsad rooribad. Kuigi tiigi-roolind ei ole haruldus, tuntakse teda vähe. Ühtpidi tema tagasihoidliku välimuse, teistpidi varjulise eluviisi tõttu. Kui natuke süveneda, avaneb uks huvitavasse roolinnumaailma: linnu vilgas tegutsemine, hämmastav turnimisoskus ja huvitav lauluhääl panevad põksuma iga loodusesõbra südame.
Kõik viis Eesti roolinnuliiki on silmapaistmatud linnukesed pruuni ülapoole ja kreemja kõhuga, kõigile neile on iseloomulik ümara tipuga saba. Eristada saab liike põhiliselt laulu ja häälitsuste järgi. Tiigi-roolind näitab end harva, ent laulu järgi pole tema kohalolu raske kindlaks teha. Laul kuuldub nagu rästas-roolinnu oma, ent on vaiksem ja mahedam. Esitus pole ka nii edev kui kõrkja-roolinnul, kes lauluhoos lendu tõustes ennast demonstreerida armastab.

Avastanud pesa, haaras mind idee pildistada linnupaari pereelu. Käisin haudeperioodi vältel mitu korda tuttaval kohal istumas ja iga kord kuulsin karedaid laulukatkeid. Ootasin poegade koorumist ja aega, mil linnuema neid enam katkematult soojendama ei pea. Väikeste laululindude pojad on koorudes sulitud ja silmadki pole veel avanenud. Rohkem kui toitu vajavad nad soojust. Seetõttu ei tohi peret esialgu segada.
Ühel päeval, kui arvasin aja küpse olevat, hiilisin rootukka ning piilusin pessa. Vaikus. Pesa oli viltu, mis reetis, et käinud on keegi kutsumata külaline. Kuna tiigi-roolinnud punuvad üldjuhul pesa vee kohale kõrte vahele, ei ohusta nende pesi röövlid, kes teisi madalal pesitsejaid pisilinde armutult hävitavad – kassid ja siilid. Neid kimbutavad teised hädad. Pesa all lainetav vesi võib mõnikord pöörduda kaitsjast suurimaks ohuks. Tugevate vihmade korral kerkib paljudes veekogudes veetase, uputades rohkesti linnupesi. Juhtub üsna tihti, et linnuvanemad on sunnitud tõdema oma pojakeste uppumist.

Kogenud pesaotsijana polnud ma linnukeste ebaõnne üle sugugi üllatunud. Olin kurb. Inimliku kaastunde kõrval valdas mind kahjutunne, et jäin ilma suurepärasest pildistamisvõimalusest. Heaks pildiseeriaks ei piisa pesaleiust. Enamik linnukodusid ei sobi fotosessiooniks. Oluline on sobiv valgus, võimalus paigaldada varjetelk ning pesa ümbritsevate kõrte asetus. Hukkunud pesa tundus ideaalne.
Pildisoovi maha matmata siirdusin otsingule. Juba kolme tunni möödudes valdas mind rahulolu: uus pesa oli leitud! Linnupojad juhtusid olema õiges vanuses: mitte liiga noored, et oleksin neid häirinud, ka mitte liiga vanad, kel toitmiskordi harva.

Ülejärgmise päiksetõusu võtsin vastu juba varjes kükitades. Linnud alustavad päeva väga vara, niipea, kui silm seletama hakkab. Siis algab ka putukapüük. Esmalt langevad toiduotsijate saagiks kastesed külmakanged pikakoivalised sitikad. Hiljem, kui soojus putukatele elu sisse puhub, tuleb nende püüdmiseks rohkem vaeva näha.
Vanalindude energia kulub pidevale pesa vahet sõelumisele. Panin tähele, et linnud ei too putukaid ühekaupa, vaid koguvad noka täis, et vajutada see pundar siis kõige kõrgemale sirutuvasse tibukollasesse kurku. Laululindude poegade noka sisekülje värvus varieerub olenevalt liigist erkkollasest punakaskollaseni. Linnuteadlaste sõnul võimendab erksa värvi nägemine vanalindudes toitmisinstinkti. Pole siis ime, et tibud näljaga noka pärani ajavad ning vibalikku kaela väristavad.
Roolinnupere seltsis veetsin mitu hommikut. Süvenemine aitas mul näha seda, mis muidu märkamatuks jääb. Loodus meie ümber on tunduvalt põnevam, kui me seda esmapilgul märgata oskame.

Margus Muts (1978) on linnuhuvilisest loodusfotograaf.


LISAKAST:

Nagu teisedki roolinnud, turnib tiigi-roolind vilkalt veelähedases taimestikus, ent teeb sellest väljaspool vaid lühikesi ettevaatlikke lende. Pesa punutakse veepinnast kuni meetri kõrgusele roovarte vahele. Pesakoha valib ja pesa ehitab ilmselt emaslind üksi. Hauvad ja poegi toidavad mõlemad vanemad, ent agaram on siingi emane.
Kurnas on kolm kuni kuus rohekate laikude ja mustjate täppidega kirjatud valkjat muna. Haudeperiood juuni teisel poolel vältab paar nädalat, veel paari nädala pärast saavad pojad lennuvõimeliseks. Järelkurni võib leida juuli lõpul ja augustis. Tiigi-roolind pesitseb üle kogu Eesti, kokku 20 000 – 50 000 paari. Talvitab troopilises Aafrikas, reis talvituspaika algab augusti lõpul, naastakse tavaliselt mai keskel.
Peale tiigi-roolinnu pesitsevad Eestis samast perekonnast veel kõrkja-roolind, aed-roolind, soo-roolind ehk putke-roolind ja rästas-roolind, kohatud on ka tarna-roolindu ja padu-roolindu.

bio.edu.ee/loomad