Kommenteerib Vaike Hang:
Selle aasta Eesti Looduse märtsinumbris päriti, kus on Gustav Vilbaste bibliograafianimestik. Küsija sai hulga telefonikõnesid: kas see bibliograafia on juba leitud või kas on keegi otsimist tõsiselt alustanud?
Gustav Vilbaste (1885−1967) neljast lapsest kolmas Hele Vilbaste (sünd. 1931) meenutas hiljuti neljakümneaasta tagust sündmust − isa pärandi jaotamist (aluseks Gustav Vilbaste 21. jaanuaril 1966 kirjutatud „Viimased korraldused”). Isa oli määranud oma viimaste soovide täitjaks poja Juhan Vilbaste (1924–1985). Gustav Vilbaste korralduste järgi tuli tema väga suur koduraamatukogu annetada teaduste akadeemia raamatukogule (kirjas olid ka oma lastele määratud teosed). Eraldi oli märgitud, et kõik Eesti Metsa aastakäigud annetab ta metsamajanduse ja looduskaitse peavalitsusele.

Muu hulgas seisab korraldustes, et käsikirjad, käsikirjalised kogud ja kirjavahetuse annetab ta Tartusse Eesti kirjandusmuuseumile, fotod ja pildimaterjal tollasele etnograafiamuuseumile (ERM), murdetekstid, taime- ja kohanimede kartoteegid emakeele seltsile, herbaariumi ja botaanilised kartoteegid teaduste akadeemia zooloogia ja botaanika instituudile.
Hele Vilbaste lisab, et vend Juhan täitis täpselt isa kirja pandud soovid. Hele mäletab, et raamatukogu käis kodus vastu võtmas TA raamatukogu baltikaosakonna tollane juhataja raamatuteadlane Voldemar Miller (1911–2006). Seega asubki Gustav Vilbaste trükis ilmunud kirjutiste kartoteek tõenäoliselt Tallinna ülikooli akadeemilises (endises teaduste akadeemia) raamatukogus ja sealt tulebki Gustav Vilbaste bibliograafia otsimist alustada.

Eesti Looduse toimetus otsustas Gustav Vilbaste bibliograafia otsingu tõsiselt käsile võtta ning Vaike Hangu soovitusel alustasime TLÜ akadeemilisest raamatukogust.

Kommenteerib TLÜ akadeemilise raamatukogu baltikaosakonna juhataja Katrin Kaugver:
TLÜARi baltikakogust ei õnnestunud Gustav Vilbaste bibliograafiat leida. Praegu baltikaosakonnas töötavatest inimestest ei ole keegi seda näinud. Ka osakonna eelmised juhatajad ei ole sellist kasti bibliograafiaga kohanud. Teatakse küll, et Vilbaste raamatud jõudsid tollasesse TA raamatukokku ja jaotati eri fondide vahel, aga bibliograafiakasti ei ole nähtud.
Vaatasime ka baltika käsikirjade kogu, sest masinakirjas tekstid asuvad meil käsikirjade fondis. Sealgi ei ole bibliograafiast mingit märki. Edasi tasuks ehk otsida kirjandusmuuseumist, kuhu see võis sattuda koos sinna viidud käsikirjadega.

Kommenteerib Eesti kirjandusmuuseumi Eesti kultuuriloolise arhiivi arhivaar
Elo Maandi:
Kahjuks pean teatama, et Eesti kirjandusmuuseumi fondides otsitavat bibliograafiakartoteeki ei leidu. Tutvusin Eesti kultuuriloolise arhiivi (EKLA) fondides oleva Gustav Vilbaste koguga, ühtlasi saatsin küsimuse edasi arhiivraamatukokku ja Eesti rahvaluule arhiivile. Need vastasid paraku eitavalt.
Eesti kirjandusmuuseumi arhiivraamatukogu juhataja Merike Kiipus kirjutas: „Arhiivraamatukogus G. Vilbaste enda koostatud materjale ei ole. [---] Mis aga puutub bibliograafiasse, siis see osa artiklitest, mida on aastate jooksul bibliograafiaosakonnas ise bibliografeeritud, sisaldab ligi 600 Vilbaste ilmunud artikli kirjet meie kartoteegikastis.”
EKLAst, Gustav Vilbaste kogust leidsin trükimasinal koostatud Gustav Vilbaste teadustööde nimestiku alajaotustega teaduslikeks, populaarteaduslikeks, keelealasteks jm. töödeks. Paraku seisis viimasel leheküljel lause, et trükis ilmunud töid on üle 500. Samuti selgus nimestikus kajastatud artiklite aastaarve vaadates, et tegu võib olla 1930. aastate lõpus koostatud nimekirjaga. Hiljem koostatud ja eraldi kartoteeki meil aga ei ole.

Umbes nädal pärast seda, kui olime saanud vastuse Elo Maandilt, helistas toimetusse põhjalik lugeja ja laialdaste huvidega folklorist Mall Hiiemäe, kes ütles, et Gustav Vilbaste bibliograafiakastist olevat 18. septembril Kuusalus peetud ettekandes rääkinud Piret Norvik eesti keele instituudist.

Kommenteerib eesti keele instituudi assistent Piret Norvik:
Olin palutud Kolgal toimunud Gustav Vilbaste 125. sünniaastapäevale pühendatud seminaripäeval rääkima rannakeelest ja Gustav Vilbastest kui murdekeele kogujast ja uurijast.
Meilivestluses seminari korraldaja Melika Kindeliga mainisin, et valmistudes fennougristikakongressiks Ungaris, olin just lugenud Vilbaste käsikirja „Kohanimed Loksa rajooni lääneosas (endises Kuusalu kihelkonnas). Peatükk asustusloost” (Tallinn, 1956) ja see on väga huvitav. Seepeale vastas Melika Kindel, et üks seminaripäeva eesmärk on teadvustada kuulajaile Gustav Vilbaste tähtsust oma kodukihelkonna pärimuse, murdekeele, eluolu jm. talletaja ja uurijana ning et neil oleks hea meel, kui ma saaksin anda konkreetseid viiteid eesti keele instituudi materjalidele, kas või „Kuusalu kohanimedele”. Ta avaldas lootust, et kindlasti leidub instituudis veel teisigi Vilbaste kogusid ja käsikirjalisi uurimusi. Tema sõnul koondatakse info Vilbaste Kuusalu kihelkonna materjalide kohta Eesti arhiivides, muuseumides ning teistes uurimisasutustes Kolga muuseumi. Huvi korral saab kohalik inimene sealt konkreetseid suuniseid, kust mida otsida.
Ettekannet ette valmistades koostasin muu hulgas käsilehe, kus on kirjas Gustav Vilbaste käsikirjalised materjalid, mis leiduvad eesti keele instituudi soome-ugri keelte ja murrete osakonna murdearhiivis. Juba pikemat aega olen huvi tundnud Gustav Vilbaste materjalide vastu. See sai alguse emakeele seltsis, kus ma pärast ülikooli lõpetamist töötasin. Seltsi tollane teadussekretär Heino Ahven (1919–1988) oli Gustav Vilbaste koguteose „Eesti taimenimetused” toimetaja.
Lugesin läbi keeleteadlaste artiklid Gustav Vilbastest ja kogusin lisateavet oma kolleegidelt, kes olid teda tundnud või temast midagi teadsid. Käsilehel on andmed ka sedelkogude kohta. Need sain emakeele seltsi töötajalt Helju Kaalult. Andmed kohanimede kohta leidsin emakeele seltsi inventariraamatust.
Palusin Helju Kaalu, kes oli emakeele seltsi korrespondentide võrgu juhendaja ja kes tundis ka Gustav Vilbastet, mulle näidata, kus asuvad Vilbaste sedelkogud ning ühtlasi täpsemalt rääkida, mida ta nendest teab. Ta oli meeleldi nõus. Sain teada, et Vilbaste sedelkogudega kastid on alles hiljuti instituudi arhiivi riiulitele jõudnud, kuna emakeele seltsi ruumides, kus need seni olid olnud, tekkis ruuminappus. Helju Kaal avaldas ka muret, et kartoteegikastides on sedelid eri formaadis ja süstematiseerimata, mis võib nende kasutust raskendada.
Mulle jätsid sügava mulje eriti hööveldamata laudadest kokku löödud kastid (Helju Kaalu mäletamise järgi on need nõukogudeaegsed nn. naelakastid). Aga on ka suuri korralikke kartoteegikaste, nagu seegi, mille sees asuvad Vilbaste bibliograafiasedelid. Kust küll on pärit sellised suured kartoteegikastid? Mina ei olnud sääraseid varem näinud, meie murdekartoteegikastid on teistsugused, palju väiksemad. Kastidesse on kogunenud ka aegade tolmu.
Märkasin, et Vilbaste bibliograafia sisaldab ka andmeid, mis on kirjutatud temast endast, seega neidki, mida mina olin kasutanud. Sedeleid lapates olin väga imestunud, et Vilbaste bibliograafiat ei ole siiani välja antud, ja otsustasin, et kui kohtan inimesi, kellest võiks midagi sõltuda, teavitan neid kohe.
Seminaripäeval jõudsin Gustav Vilbaste bibliograafiani alles ettekande lõpul, toonitades, et Gustav Vilbaste on ise koostanud enda kohta põhjaliku bibliograafia, mida on kerge nüüdisajal arvutisse sisestada ja avaldada. Materjali on kolmveerand kartoteegikasti, s.o. umbes pool meetrit.
Miks kasti siiski seni ei leitud? Minu arvates võib põhjus olla selles, et kast algab biblograafiakirjetega (Friedrich Berg, Teodor Lippmaa jt.) metsanduse, parkide ja botaanikaaedade kohta, seejärel on näpuotsatäis tühje sedeleid ja sedelid ladinakeelsete taimenimetustega. Alles siis tuleb Gustav Vilbaste bibliograafiamaterjal, mis on tema enda süstematiseeritud.

Eesti Loodus ja Piret Norvik tänavad kõiki tähelepanelikke lugejaid ning kuulajaid ning loodavad, et Eesti ühe väärikama ja väga süstemaatilise loodusuurija ligi pooleteise tuhande kirjega bibliograafia ilmub peagi trükist.