Eestile teadaolevalt teine kirjumudila (Gobiusculus flavescens Fabricius, 1779) isend püüti selle aasta 11. mail Loode-Saaremaalt Uudepanga lahest Tartu ülikooli Eesti mereinstituudi katsepüügi käigus. Kala saadi kätte maimunoodaga umbes poolteise meetri sügavusest veest. Isase kala täispikkus (Tl) oli 34 mm ning täismass 0,29 g. Esimene teadaolev isend Eestist püüti 1945. aastal Prangli saare lähedal.

Kirjumudil on pisike saleda kehaehitusega kala, kes kuulub ahvenaliste seltsi ja mudillaste sugukonda. Kala on kuni 6 cm pikk ja elab kuni kaheaastaseks. Põhivärvus varieerub punakast oliivpruunini. Piki keha kulgeb rida sinakasrohelisi pärlmutriläikega täppe, mis on eriti silmatorkavad isastel kudeajal. Iseloomulik tunnus on sabal paiknev suur heleda randiga ümbritsetud must laik. Isastel on peale selle must laik küljel esimese seljauime eesmise serva kohal (vt. pildil). Erinevalt teistest meie vete mudillaste liikidest paiknevad kirjumudila silmad pea külgedel (teistel rohkem pealael).

Eluviisilt on kirjumudil pelaagilisem (avaveeosas elav) kui teised mudillaste liigid, kes on valdavalt demersaalsed (veedavad oma elu veekogu põhjal). Elupaigana eelistavad kirjumudilad kividele kinnitunud meretaimede puhmi, kus nad võivad moodustada väikeseid parvi. Kirjumudilat võib leida kuni 20 meetri sügavuselt. Kudeaeg kestab juunist augustini. Kirjumudil on levinud Hispaania põhjarannikult üle Briti ranniku kuni Norra ranniku 65. laiuskraadini. Läänemeres leidub teda ida suunas harvemaks muutudes kuni Ahvenamaa ja Soome lõunarannikuni.

Roland Svirgsden (1985) on Tartu ülikooli Eesti mereinstituudi doktorant.