Vello Reeben

12. märts 1931 – 4. august 2010

Vello oli koloriitne isiksus. Raske on harjuda mõttega, et me ei näe enam seda sõbralikku loodusehuvilist kõhnavõitu habemikku. Järgides taimetoitlasena tervislikke eluviise, näiteks ka türgi ube konserveeris ta oma pere jaoks ise, lootis ta elada vähemalt 100-aastaseks. Paraku katkestas tema püüdlused traagiline liiklusõnnetus.
Tuntud eluteaduse entusiast oli hariduselt tegelikult elektriinsener: ta lõpetas 1954. aastal Tallinna tehnikaülikooli. Ta töötas Tartu riikliku ülikooli eksperimentaaltöökojas elektroonikagrupi juhatajana ja biofüüsika probleemlaboris vanemteadurina. Vello oli andekas insener ja konstruktor: nõukogudeaegseid autoritunnistusi oli tal üle kümne. Eriti märkimisväärne oli tema töö sõrme veresoonte rõhu pidevregistreerimise valdkonnas.

Vello Reebeni teadushuvid ulatusid kaugemale elektrooniku elukutse piiridest. Teda hakkas köitma Fibonacci arvude seostamine aatomituumade struktuuriga ja Ramanujani arvude leidmine füüsikalistes konstantides. Konstrueerides lihaskontraktsioonide mudeleid, kandus tema mõttetegevus üha enam bioloogia valdkonda.
Kõigis elusobjektides, isegi mitokondri tüüpi rakuorganellides nägi ta arvulisi seaduspärasusi, mis ulatusid otsapidi kosmose avarustesse. Ta jõudis välja Darwini ja Baeri õpetuse analüüsini, pidades Baeri Aristotelese ja Leibnizi suuna jätkajateks (Akadeemia 1993, nr. 8). Ülevaate Vello arvuteoreetilistest hüpoteesidest on andnud ajakirjanik Tiit Kändler Eesti Päevalehe (26. 02. 2000) artiklis „Arvud otsustavad kõik”.

Vello kunagine töökaaslane biofüüsika labori päevilt Rein Raamat on iseloomustanud kolleegi kui suure töövõimega fanaatilist teadusemeest või õigemini filosoofi, keda köitsid harukordsed loodusnähtused. Ülikooli raamatukogus oli ta igapäevane lugeja. Ta elas raskesti üle raamatukogus ette tulnud koristuspäevi, mil polnud võimalik lugemissaali pääseda, käies siis mõnes teises raamatukogus.
Praeguseks pole selge, kui suur on Vello Reebeni arvuteoreetiliste tööde teaduslik väärtus; osa neist töödest on avaldatud teoreetilise bioloogia kevadkooli kogumikes. Võib-olla kuulub tema kui Arvo Pärdi ja Erkki-Sven Tüüri muusika austaja müstikasse kalduv numeroloogiline looming pigem omalaadsesse kunstisfääri, nagu ka helilooja Urmas Sisaski astromuusika. Kindel on aga see, et Vello Reeben lisas kõigile 36 seni toimunud teoreetilise bioloogia kevadkoolile isikupärast koloriiti, millest me nüüd kõik puudust tundma hakkame.