Üheksa aastat tagasi oli oluline pööre ajakirja Eesti Loodus (EL) eluloos. Eelmiste kirjastajate sulitembud, mis jäid ametlikult küll kriminaalteoks tituleerimata, lõid korraks isegi kartuse, et ajakirja järjepidevus katkeb. Ent 2001. aasta juuli-augusti kaksiknumbris teatab keskkonnaminister Heiki Kranich, et loodud on MTÜ Loodusajakiri, mis nüüd EL-ga tegeleb. Ja esialgu küll veel vanas – või õigemini vahepealses – kuues ilmunud novembriandes on esimest korda toimetuse juhina kirjas Toomas Kukk. MTÜ Loodusajakiri hooleks sai peale EL välja anda ka Horisonti, Eesti Metsa ja Loodust (nüüdse Loodusesõbra eellast).
Muide, nende üheksa möödunud aasta jooksul on EL-s vahetunud peaaegu kogu toimetus: „vanadest” on siiani jätkanud vaid keele eest hoolitseja Monika Salo. (Naljaka paralleelina: Horisondis on vahetunud ainult just nimelt keeletoimetaja.)
Mullegi oli see aeg pöördeline: 19. oktoobril 2001 lõin käed Loodusajakirja tookordse peatoimetaja Tiit Kändleriga, et minust saab 1. detsembril ajakirjade sõnumitoimetaja; ametimees, keda üheski neljast ajakirjast enne pole olnud. Sõnumitoimetaja esimesed „näpujäljed” jäid 2002. aasta esimestele ajakirjadele: Horisondis hakkasid ilmuma „Uudisveerud” (mille aasta hiljem nimetasime ümber „Siin- ja sealpool horisonti”), Loodus sai juurde rubriigid „Eesti” ja „Maailm” ning Eesti Metsa lisandusid sõnumid „Siit metsast” ja „Sealt metsast”.

EL eraldas aga lühisõnumeile ja kroonikale kolm lehekülge ajakirja algusest ja kolm lõpust. Veel tulid juurde kuu sünnipäeva- ja -aastapäevalaste loend, tagasilehitsus vanadest EL-test, regulaarne uute raamatute ülevaade ning lühiintervjuude rubriik „EL küsib”.
Kes seda enam täpselt mäletab, kes ühe või teise rubriigi välja mõtles või kes tema ristiisa (või -ema) juhtus olema. Küll oli minu mõte ja ammune soov anda EL-le muude talitluste kõrval kroonikapidaja roll. Enne Loodusajakirja-ajastut oli EL-l kolleegium. Peatoimetaja Ain Raitviiru ajal oli ka minul, Eesti Raadio keskkonnasaadete toimetajal, au sellesse kogusse kuuluda. Ega me vist liiga sageli koos käinud. Ja ega ma sedagi tea, palju meid kuulda võeti. Seda mäletan aga täpselt, et just siis julgesin esimest korda välja öelda mõtte, et EL võiks kuust kuusse püüda kas või lühikroonika vormis ajaloo tarvis meeles pidada kõik olulisemad Eestis aset leidnud keskkonnasündmused. Tookord mõte toetust ei leidnud; seda suurem oli mu heameel, kui uus peatoimetaja selle otsemaid omaks võttis. Eks seda pea näitama tulevik, kas neid üsna suurt hoolt ja vaeva nõudvaid päevast-päeva ülestähendusi kunagi kellelgi ka tõsiselt vaja läheb. Mulle tundub, et võib minna.

Kui lõpetuseks veel veidi oma isiklikku sabajuppi upitada, siis pean ausalt üles tunnistama, et olen mõnegi esiotsa minu toimetada olnud rubriigi kolleegidele edasi sokutanud. Aga kaks suurt tööd on ka juurde tulnud, ikka samas kroonikapidaja võtmes. Toomas Tiivel algatas mõne aasta eest Kuku raadios Loodusajakirjade saate, mida nüüd täidavad Eesti Metsa uue numbri ilmumise aegu kahel nädalal Hendrik Relve ja muudel nädalatel siinkirjutaja. Ja 2004. aasta talvel Tiit Kändleri alustatud e-nädalakiri Uudistaja on alates 2007. aasta augustist olnud täienisti minu sisustada. Nii et kuulake meid igal neljapäeval pärast kella 10 uudiseid Kukus ning tellige EL kodulehelt reedeti ilmuv Uudistaja oma arvutisse!