Richard Maacki ekspeditsioonid Amuurimaale (1855) ja Ussuuri jõe orgu (1859) illustreerivad tollele perioodile iseloomulikku seost imperialistliku ekspansiooni ja teaduslike uurimisreiside vahel. Pole juhuslik, et Amuuri- ja Ussuurimaa liideti Vene impeeriumiga varsti pärast seda, kui Maack oli neis piirkondades rännanud.

Amuuri- ja Ussuurimaa koloniseerimise eellugu sai alguse 17. sajandil. Vene seiklejad, kaupmehed ja kasakad jõudsid läbi Siberi itta liikudes üsna kiiresti Vaikse ookeanini. 1639 jõudis kasakas Ivan Moskvitin Ohhoota mereni. Kohalikelt elanikelt kuulis ta muuseas ka Amuuri jõest.
1640. aastail tegi oma julmuse poolest tuntud kasakapealik Vassili Pojarkov retke Jakutskist Amuurile. Aastail 1649–1652 võttis sooblikütt ja kaupmees Jerofei Habarov, kelle järgi hiljem nimetati Habarovski linn, ette mitu retke Amuurimaale.
Kõik need mehed olid piirimaade karedad asukad, nende sünni- ja surma-aastad ei ole teada. Neid huvitasid peamiselt karusnahad ja väärtuslikumad maavarad ning muidugi oli vaja teada ka ligipääsuteid nende rikkuste juurde. Sellest ajendatuna sündisidki varased vene maadeavastused Ida-Siberis. Riiklik ekspansioon kaasnes nende algatusvõimeliste meeste tegevusega, Moskvas saadi sellest teada aga alles aastaid hiljem.

Samal ajal kujunes välja ka venelaste kindlustatud tugipunktide, hilisemate linnade võrk Ida-Siberis: Jakutsk (1632), Ohhotsk (1649), lõuna pool Irkutsk (1652), Tðita (1653) ja Nertðinsk (1654), kui nimetada olulisemaid. Need olid halduskeskused, maksukogumiskohad ja kauplemispaigad.
Ida-Siber oli hõredalt asustatud riikluseta rahvastega, kes elatusid peamiselt kalastusest, küttimisest ja karjandusest. Suurriigile ei suutnud nad erilist vastupanu osutada. Nende asualad liideti Venemaaga ning neil tuli hakata makse maksma, peamiselt karusnahkades.

Venemaa kohtub Hiinaga. Amuuri basseinis jõudsid venelased aga välja ühe teise suure impeeriumi äärealani. Tegemist oli mandþu päritolu Qingi dünastia valitsetava Hiina keisririigi põhjapoolse perifeeriaga. 1644. aastal Hiinas võimu haaranud dünastia oli tollal täis nooruslikku elujõudu. Amuurimaa polnud mandþude algkodust kaugel ning asjaolu, et venelased kippusid end sisse seadma nende tagahoovis, ei meeldinud Hiina keisritele sugugi.
1665. aastal asus rühm vene kasakaid ja talupoegi elama Amuuri alguse lähedale Albazini – paika, kus oli peatunud juba Jerofei Habarov. 1682 loodi Albazini vojevoodkond, mis pidi hõlmama Amuuri mõlemat kallast. Albazinist sai Vene impeeriumi sõjaline eelpost.
Kangxi, üks kõige väljapaistvamaid mandþu soost keisreid, pani seda tähele ja läkitas suure sõjaväe Albazini piirama. Kindlus alistus mõne aja pärast ning garnison evakueerus Nertðinskisse. Sügisel, kui nende külvatud vili küpseks sai, tulid venelased aga tagasi ja kindlustasid end taas. Järgmisel aastal pidas linnake esialgu piiramisele vastu, ent pidi garnisoni laastanud skorbuudi tõttu lõpuks siiski alistuma.

Nende sündmuste jätkuna sõlmiti 1689. aastal Venemaa ja Hiina vahel Nertðinski leping. Selle lepingu tugevam pool oli kahtlemata Hiina. Venelased pidid Albazinist lahkuma ja linnake tehti maatasa.
Nertðinski lepinguga määrati esimest korda kindlaks Vene–Hiina piir selle idapoolses lõigus. See pidi kulgema mööda Arguni jõge ja Stanovoi mäeahelikku kuni Ohhoota mereni. Samas jäi piir mõneti ebamääraseks, sest aladest, kus see kulges, polnud kummalgi lepingupoolel täpsemat ettekujutust. Siiski on selge, et Nertðinski lepinguga jäi kogu Amuurimaa Hiinale ja Vene riigi laienemine selles suunas peatati umbes 150 aastaks.

Osa suurest mängust. 19. sajand oli ajajärk, mil moderniseerunud impeeriumid jagasid omavahel mahajäänumate impeeriumide ja riikluseta rahvaste maid. Briti ja Vene tolleaegset rivaliteeti Aasias nimetatakse „suureks mänguks” (Great Game / bolðaja igra).
1840. aastaiks oli Mandþude Hiina alla käinud ja nõrgenenud. Britid saavutasid võidu Esimeses Oopiumisõjas ning said Nankingi lepinguga (1842) Hiinalt Hongkongi saare ja hulga kaubanduslikke õigusi. Venelased ruttasid pirukast osa saama. Ühelt poolt kardeti, et kui Venemaa jääb passiivseks, võivad Amuurimaal kanda kinnitada britid. Teiselt poolt kasutati kujutletavat Briti ohtu ettekäändena.
Esimene Vene maadeuurija, kes üle hulga aja Amuurimaal käis, oli Alexander Theodor von Middendorff. Omal algatusel ja ametliku loata läks ta 1844. aastal Hiinale kuuluvatele aladele ja liikus Stanovoi aheliku lõunapoolseid nõlvu pidi Ohhoota merest Amuuri jõe alguseni. Karl Ernst von Baer oli talle usaldusväärsetele allikatele viidates teatanud, et hiinlased piiri ei valva.
Omal riisikol reisinud Middendorff tegi kindlaks, et Hiina impeeriumi kohalolek neil äärealadel on tõesti sisuliselt olematu. Middendorff mõistis, millist kasu võiks Amuurimaa liidendamisest olla Venemaa Siberi-kolooniate arendamisel ning hakkas seda mõtet valitsusringkondades propageerima.
Amuurimaa kliima oli suhteliselt pehme ja sobis põllumajanduseks. Suurest ja veerohkest Amuuri jõest, mis voolas laias laastus läänest itta, võis Vene Ida-Siberi jaoks kujuneda väga oluline transpordikoridor. Samas oli tollal veel teadmata, kuhu Amuur täpsemalt suubub ning kas jõesuu on laevatatav.

Venemaa uus katse Amuurimaal. 1847 määrati Ida-Siberi kindralkuberneriks Nikolai Muravjov. See aristokraat oli Tuula kubernerina ilmutanud liigset liberaalsust, mängides pärisorjuse kaotamise mõttega. Seetõttu saatis Nikolai I ta jalust ära – sinna, kus pole pärisorje, vaid ainult kasakad ja pärismaalased ehk „muulased”, nagu neid tollal liigitati.
Muravjov osutus agaraks ja võimekaks kuberneriks, kes tõelise Venemaa patrioodina mõtles, kuidas talle usaldatud hiiglaslikku maa-ala paremini valitseda ja suurriigi piire laiendada. Seetõttu jõudis tema huviorbiiti ka Amuurimaa võimaliku liidendamise küsimus.
Mere poolt saadeti Amuuri suuet ja sellega piirnevat rannikumerd uurima mereväeohvitser Gennadi Nevelskoi. 1849 õnnestus tal kindlaks teha, et Sahhalin on saar ning et Amuuri suue ja alamjooks on laevatatavad. Järgmisel suvel heiskas ta Amuuri suudmealal Vene lipu ja asutas mõned kindlustatud postid. Fakt, et Albazinis oli olnud kindlus, mida venelased „kangelaslikult” kaitsesid, andis Vene poolele võimaluse rääkida Amuurimaa tagasinõudmisest: sellel maal oli juba valatud „vene verd”.
Muravjov, Middendorff ja Nevelskoi vahetasid infot ja tegid koostööd. Impeeriumi laienemine oli algatusvõimeliste patriootide õlul, tsaar ja ministrid andsid sageli oma heakskiidu alles tagantjärele.

Venelased tsivilisatsiooni toomas. Amuurimaal elas tollal hulganisti väikeseid rahvaid, keda omaaegses kirjanduses on sageli nimetatud teisiti kui praegusajal. Paleoaasia keelkonda kuuluvad nivhid olid tuntud giljakkidena, tunguusi-mandþu keeli kõnelevaid nanaisid nimetati goldideks ja hodþeenideks, evenke tunguusideks, ultðisid manguniteks. Lisaks veel orotðid, udeheed ja mandþud. Stanovoi aheliku lõunanõlvul kohtas Middendorff ka jakuute. Peale selle elas piirkonnas vähesel määral hiinlasi, eelkõige kaupmehi ja võimuesindajaid.
Vene ekspansiooniplaanides oli kohalikel rahvastel oma roll. Uute maade hõivamisel kasutasid tollased impeeriumid sageli ühe ettekäändena tsiviliseerimismissiooni. Juba Middendorff rõhutas vajadust sõlmida otsesed kaubandussuhted Amuuri suudmeala põlisasukate giljakkidega, keda kujutati elavat Hiina võimuesindajate ja ebaausate hiina kaupmeeste ikke all. Venelased pretendeerisid sellele, et toovad neile õiglasema valitsemise, kaubanduse ja kaasaegse tsivilisatsiooni hüved.
Lääne-Euroopa koloniaalriikidele, eriti brittidele, Vene mõju laienemine Aasias muidugi ei meeldinud. Eelkõige Osmanite impeeriumi ümberjagamise tõttu puhkenud Krimmi sõda peeti küll peamiselt Euroopas, ent see ulatus ka Kaug-Itta. 1854. aasta suvel asus Briti-Prantsuse laevastik piirama Petropavlovsk-Kamtðatskit.
Amuur kui veetee osutus nüüd strateegiliselt oluliseks, seda kasutati esimest korda vägede transpordiks Taga-Baikalimaalt Vaikse ookeani rannikule, Venemaa sealsete valduste kaitseks. 1855. aastal evakueeriti riigivarad ja -teenistujad koos Vene eskaadriga Petropavlovsk-Kamtðatskist Amuuri suudmesse: vaenlased polnud sellest pelgupaigast veel teadlikud, sest Nevelskoi avastusi hoiti osaliselt saladuses, nagu tollal kombeks.
Järgnevatel aastatel tekkisid Amuuri äärde juba Vene sõjaväepostid ja kolonistide asulad. Samas kuulus Amuurimaa ametlikult endistviisi Hiinale.

Teadus ja poliitika käsikäes. Amuuri- ja Ussuurimaad polnud kuni 19. sajandi keskpaigani peaaegu üldse teaduslikult uuritud. Maailm oli selles piirkonnas alles täiesti „mõõtmata”, kui parafraseerida Daniel Kehlmanni populaarset romaani „Maailma mõõtmine”. Hiinlastest selle mõõtjaid polnud ning venelased ruttasid seda ülesannet enda peale võtma.
Maade uurimise ja imperialistliku ekspansiooni vahel oli tollal ilmne seos, maadeuurimine oli osa rahvusvahelisest poliitikast. Fakt, et mõne suure koloniaalriigi alam mõnd seni uurimata maanurka teaduslikult kirjeldas, andis selle riigi võimudele teatava moraalse õiguse pretendeerida selle maanurga omandamisele. Siit ka konkurents eri impeeriume esindavate maadeuurijate vahel ning Maacki teaduslike uurimisreiside imperialistlik mõõde.
Peale Maacki käisid tollal Vene teaduse esindajaina Amuurimaad uurimas ka teised, näiteks botaanik Carl Johann Maximowicz ning etnoloog ja zooloog Leopold von Schrenck. Nemad lähenesid Amuurimaale mere poolt ning veetsid välitöödel tunduvalt kauem aega kui Maack.

Maacki uurimisreis Amuurimaale. Maacki ekspeditsioon Amuurile algas 1855. aasta aprilli algul Irkutskist. Reisiti keiserliku Venemaa geograafia seltsi Siberi osakonna korraldusel. Osakond oli loodud 1851. aasta novembris Ida-Siberi kindralkuberneri Nikolai Muravjovi algatusel, et koondada Ida-Siberi nappi vaimujõudu ning aidata kaasa piirkonna uurimisele ja valitsemisele.
Maacki ekspeditsiooni tarbeks andis osakonna asutajaliige kaupmees Stepan Solovjov pool puuda (8,15 kg) kulda. Sõideti Amuuri mööda alla jõesuudmes asuva Mariinski postini ja hakati siis maitsi tagasi tulema. Mindi väga kiiresti, koos sõjaväeüksusega, sisuliselt selle osana. Seega jäi teaduse tegemiseks aega väheseks. Tulles oli aega enam, ent siis polnud aastaaeg enam välitöödeks nii soodne.
Aastavahetuseks naasti Irkutskisse ning peagi sõitis Maack edasi Peterburi, ülesandeks kogutud materjalid raamatuks vormida ja avaldada. Kirjutamiskogemusi oli Maackil veel napilt, ent raamat „Puteðestvije na Amur” („Reis Amuurile”) sai siiski valmis tehtud ja ilmus 1859. aastal. Raamatu väljaandmise jaoks andis raha seesama kaupmees Solovjov.
1858. aastal sõlmisid Venemaa ja Hiina Aiguni lepingu. Kogu Amuuri vasak kallas läks Venemaale. Alad Amuuri alamjooksust lõunas ja Amuuri suubuvast Ussuuri jõest idas jäid esialgu Vene–Hiina ühisvalduseks. Jõgedel võisid sõita vaid Vene ja Hiina laevad. Vene poole esindajana lepingule alla kirjutanud Nikolai Muravjov sai oma teenete eest Amuuri krahvi tiitli ja on sellest peale tuntud kui Muravjov-Amurski.

Reis Ussuuri jõele. Maacki ekspeditsioon Ussuuri jõele algas 1859. aasta aprilli algul, ikka Irkutskist. Taas reisiti Venemaa geograafia seltsi Siberi osakonna ülesandel. Esmalt sõideti Amuuri mööda Ussuuri suudmeni ja siis jõge mööda üles Hanka järveni. Uuriti ka lisajõgesid. Kohalike loodusolude kõrval huvitasid ekspeditsiooni kaubateed (siseveeteed) ning maa sobivus koloniseerimiseks.
Ehkki Ussuurimaa oli juriidiliselt Vene–Hiina ühisvaldus, tegutsesid seal juba Vene ohvitserid, kes piirkonda kaardistasid ning sõjalisi tugipunkte rajasid. Ühtlasi ehitasid sõdurid hooneid oodatavate talupoegadest ümberasujate tarvis.
Aastavahetuseks naasis Maack Irkutskisse ja pidi kohe Peterburi edasi sõitma, et vastse ekspeditsiooni saavutused raamatuna avalikustada. „Puteðestvije po doline reki Ussuri” („Reis mööda Ussuuri jõe orgu”) ilmus 1861. aasta lõpul. Raamatu esimese köite eessõnas antakse lühiülevaade piirkonna eelistest ja loodusvaradest: siseveeteed, head väljavaated arendada põllumajandust (sh. isegi viinamarjakasvatust), lisaks karusnahad, ulukid ja þenðenn.
Maacki reisikaaslaseks oli arst A. Brõlkin, kes tegeles peamiselt etnograafiaga. Brõlkini kogutud materjale ei jõutud aga raamatu avaldamise ajaks läbi töötada (v.a. hodþeeni ehk nanai sõnaraamat) – nii kiire oli raamatu väljaandmisega. Omalt poolt annab Maack teada, et piirkonna põliselanikud nanaid suhtuvad venelastesse sõbralikult, sest need aitavad lõpetada senist rasket sõltuvust hiinlastest võimu- ja kaupmeestest.

„Mõõdetud” maad said impeeriumi osaks. Maacki Amuuri- ja Ussuuri-raamatutel oli suur sümboolne tähtsus, nende ilmumine aitas legitimeerida vastavate alade liitmist Venemaaga. Seni „mõõtmata” maade igakülgne uurimine ei lähtunud üksnes praktilistest kaalutlustest. „Mõõtmine” tähendas ühtlasi tsivilisatsiooni ja progressi levitamist ning selle taga seisev impeerium omandas seega moraalse õiguse uusi alasid valitseda ja „arendada”.
1860 sõlmisid Venemaa ja Hiina Pekingi lepingu, millega seni ühisvalduseks olnud Ussuurimaa läks Vene impeeriumi koosseisu. Piirijõed kui olulised liiklusteed võttis Venemaa endale – piiriks sai jõgede Hiina-poolne kallas. Aiguni ja Pekingi lepete taustaks oli Teine Oopiumisõda.
Briti ja Prantsuse vägedega võitlemisest ning taipingide ülestõusust nõrgestatud Hiinale oli Venemaal suhteliselt lihtne oma tahet peale suruda. Hiina käsitles neid lepinguid hiljem ebavõrdsetena ning sellest võrsusid nõukogude ajal relvastatud piirikonfliktid, näiteks 1969 Ussuuri jõel asuval Damani saarel.
Hiljuti omandatud aladel pandi kiiresti alus mitmele uuele linnale: Blagoveðtðensk (1856), Nikolajevsk Amuuri ääres (1856), Habarovsk (1858) ja Vladivostok (1860). Vladivostoki nimi – ‘valitse ida’ – on sümboolse tähendusega. Kohe pärast seda asus Amuuri- ja Ussuurimaale riigi toel ümber kümneid tuhandeid talupoegi impeeriumi Euroopa-osast, sealhulgas Eestist. Soodsa kliimaga Amuuri- ja Ussuurimaast kujunes tasapisi Ida-Siberi viljaait.
Niisiis olid Maacki uurimisreisid Amuuri- ja Ussuurimaale tihedalt läbi põimunud Vene ekspansioonipoliitikaga Kaug-Idas ning oleks eksitav kujutada nende juhti pelgalt taimeteadlasena. Samas polnud Maack muidugi Vene imperialismi ideoloog või eestvõitleja, pigem suure masinavärgi oluline ja töökindel osa.

1. Маак, Ричард 1859. Путешествие на Амур, совершенное по распоряжению Сибирского отдела Императорского русского географического общества, в 1855 г. Санкт-Петербург.
2. Маак, Ричард 1861.Путешествие по долине реки Уссури. Совершил, по поручению Сибирского отделении Императорского Pусского географического общества Р. Маак. Том 1–2, Санкт-Петербург .
3. Сухова, Наталья; Таммиксаар, Эрки. 2005. Александр Феодорович Миддендорф, 1815–1894. Москва.

Artikli tekst kanti ette 22. oktoobril 2010 Kuressaares, Saaremaal Ülikoolide
keskuses toimunud teemapäeval "Maadeuurija Saaremaalt −Richard Maack 185".

Indrek Jääts (1971) on etnoloog, eesti rahva muuseumi teadur.