Puisniit on kahtlemata üks Eesti looduse visiitkaarte. Puisniite uurivad paljud ökoloogid ja maastikuteadlased. Kust aga on tulnud see termin? Sõna puisniit on levinud peamiselt aime- ja teaduskirjanduses, kohalikud nimetavad puisniiduala enamasti lihtsalt niiduks, metsaks, metsaheinamaaks või heinaaiaks.

Eestikeelses teaduskirjanduses on puisniidud sageli samastatud looduslike rohumaadega. Taimeökoloogias nimetatakse niisuguseid kooslusi tihti hoopis poollooduslikeks ehk pärandkooslusteks [5]. Selge on see, et termin puisniit on neist kõige levinum ja mis peamine – suupärane.
Siiski ei kuulu puisniit sõnade hulka, mis on aastasadu kõnekeeles tarvitusel olnud ning hiljem eestikeelses terminoloogias lihtsalt teadusmõistena käibele võetud. Ta on üks paljudest oskussõnadest, mis lisandus 1920. aastatel eestikeelse terminoloogia loomise käigus. Kes selle sõna kasutusele võttis?
Toomas Kukk ja Kalevi Kull on märkinud, et kõnealuse mõiste tähistusena kasutas Karl Reinhold Kupffer (1912) Eesti taimkatet käsitlevas uurimistöös esimest korda sõna Gehölzwiese [7]. Selle sõna tõlkevastena ongi saadud puisniit.

Kupfferi arvates polnud ei eesti ega saksa keeles selle mõiste jaoks head terminit, aga rootsi keeles öeldi puisniidu kohta löväng ’lehtniit’. Samas on ta selgitanud, et puisniitudel kasvab tihti ka okaspuid, seetõttu kasutab ta oma herbaaretikettidel just sõna Gehölzwiese.
Tegelikult oli ta puisniidu terminoloogiaprobleemile viidanud juba aasta varem ilmunud koguteoses „Baltische Landeskunde”, kus ta kaalus kahte varianti (Gehölzwiese või Laubwiese) [6: 306]. Gehölz tähendab saksa keeles puistut, metsatukka või salu ning Wiese niitu, Laub aga lehestikku. Baltisakslasest botaaniku mõttekäiku võib mõista: ta teadis, milline näeb välja kõnesolev kooslus, kuid saksa teaduskeelest polnud ühest ja lihtsat sõna võtta ja nii tuligi luua uus termin eeskätt saksa keele jaoks.

Siiski ei saa Kupfferit pidada Eesti puisniitude esmakirjeldajaks. Rootsi botaanik Henrik Hesselman (1874–1943) on 1904. aastal Rootsi puisniite käsitlevas töös kirjutanud, et Saare- ja Hiiumaa puisniidud on väga kaunid ning eriti rohkesti paikneb neid Saaremaa kaguosas [2]. Seejuures on ta toetunud Carl Skottsbergi (1880–1963) ja Tycho Vestergreni (1875–1930) suulistele teadetele.
Skottsberg ja Vestergren viitavad oma töös Saaremaa taimestiku kohta taimekirjelduste juures samuti tihti kasvukohana puisniidule, nimetades seda Laubwiese’ks [8]. Taustaks: Carl Johan Fredrik Skottsberg oli Rootsi botaanik ja Antarktika-uurija. 1899. aastal käis ta uurimisreisil Saaremaal ja publitseeris koos Tycho Vestergreniga Saaremaa taimestikku käsitleva ülevaatliku töö [8]. 1901–1903 osales ta Rootsi Antarktika- ekspeditsioonil.

Vaid kümmekond aastat pärast Kupfferit seisid samalaadse probleemi ees Eesti teaduskeelt arendama asunud teadlased ja keelehuvilised. Ilmselt tulebki eestikeelsena tööle hakanud Tartu ülikooli üheks suuremaks teeneks pidada omakeelse terminoloogia väljakujundamist.
Praegugi kasutame arvukalt toona käibele võetud sõnu. Nii kujunes 1920. aastatel eesti keelest kultuurkeel: selles sai teha teadust. Ehkki oskussõnavaraga oli tegeldud juba 19. sajandi lõpus ja 20. sajandi alguses eelkõige Eesti kirjanduse seltsi eestvõttel, algas hoogsam terminoloogiatöö emakeelse ülikooli avamise järel.
Mitmesuguseid teadusalade terminoloogiakomisjone töötas ülikoolis umbes 40 ning nende töö tulemusel ilmus 32 sõnastikku ühtekokku 110 000 sõnaga [14: 267]. Maateaduse komisjon töötas näiteks 1920. aasta oktoobrist 1926. aasta esimese semestri lõpuni [13].
Kokku peeti selle aja jooksul ligi 200 koosolekut. Töö tulemusi tervikuna trükis ei avaldatud ning teadaolevalt pole säilinud ka koosolekute protokolle. Siiski ilmus paljundatuna valik geoloogia- ja geograafiaoskussõnu [10]; Jaan Rummale kuulunud eksemplar on hoiul TÜ geograafiaosakonnas Endel Varepi arhiivis. Geoloogiaterminid ilmusid 1929. aastal eraldi raamatuna [11].
Komisjonide töökorraldus oli järgmine: kollektiivi liikmed esitasid muukeelse termini koos sisu selgitusega, mispeale katsuti ühiselt leida sobiv eesti või rahvusvaheline vaste. Filoloog Asta Veski, Johannes Voldemar Veski tütar, on oma kandidaaditöös märkinud, et vastete lõplikul kinnitamisel etendas võtmerolli tema isa [12].
Alahindamata Johannes Voldemar Veski panust eesti teaduskeele arengusse, ei saa kõigi terminite väljamõtlemise au siiski temale omistada. Näiteks peab Asta Veski oma isa mõttetöö tulemuseks tegelikult Edgar Kanti esitatud hoonetüüpide nimetusi. Siiski ei saa Kanti autorsust hoonetüüpide nimede puhul üheselt kindlaks teha, need võivad olla ka komisjoni ühislooming, või ka Johannes Voldemar Veski mõttetöö vili. Ka termin puisniit on Asta Veski kandidaaditöös kirjas kui tema isa loometöö. Suure tõenäosusega esitasid komisjoni liikmed siiski oma variante ja Veski lihtsalt kinnitas või parandas neid või lükkas ettepaneku tagasi.

Kes siis ikkagi tõi eestikeelsesse teadusterminoloogiasse sõna puisniit? Edgar Kanti mälestustest Eesti maateaduse rajaja Johannes Gabriel Granö kohta võime lugeda: „Tähtis on ka see loov töö, mida J. G. Granö tegi, osa võttes eesti geograafilise oskussõnastiku väljatöötamisest Geograafia kabineti juurde rajatud maateaduslike oskussõnade komisjonis. Seal loodud või kinnistatud terminoloogia läks peatselt tarvitamisele meie maateaduse õpperaamatuis ning teisteski töödes. [---] Tarvitseb vaid mainida sõnu nagu: .. puisniit ..” [4].
Kant ei väida seal üheselt, et sõna puisniit on Granö pakutud termin. Siiski võib arvata, et see termin loodi just Granö algatusel või on ta ise selle autor. 1922. aastal ilmus tema sulest Eesti maastikuteaduse põhjapanev teos „Eesti maastikulised üksused”, kus ta on korduvalt kasutanud puisniidu terminit [3].
Johannes Gabriel Granö peab puisniiduks maastikulist vahevormi niidu ja metsa vahel: „Puisniiduks nimetame niitu sel juhusel, kui temal kasvavad liht-põhivormidena puud (kased, puusarnased pajuliigid) ja põõsad (pajud, soo- ja vaevakased). [---] Puisniidud on paljudele Eesti tasandikkudele väga iseloomustavad. Iseäranis Loode-Eestis ja Paide ning Pilistvere ümbruskonnas on neid palju.”
Taimkattevaldkondi käsitledes sisaldub sõna puisniit kolmes valdkonnas: saarte nurmede ja puisniitude, Loode-Eesti suurnurmede ja puisniitude ning Põltsamaa–Võhma puisniitude ja põldude ala.
Suures mõõtkavas peab Granö puisniitude ja loopealsete ala piiriks joont, mis ühendab Varbla, Mihkli, Kose ja Kuusalu kiriku. Sellest piirijoonest kagus algab juba metsade ja rabade vöö, mis ümbritseb Pärnu lahte ning ulatub põhjas Kuusalu ja Kunda vahel mererannani (ehk tänapäevases mõttes Vahe-Eesti).
Puisniite ja ka teisi taimkatteüksusi ei eritlenud Granö Vene üheverstaselt kaardilt siiski üksi. Ta on maininud: „Seda vastutusrikast ja palju aega nõudvat tööd oleksin vaevalt julgenud oma peale võtta, ei oleks meie taimegeograaf, eradotsent Edmund Spohr, tulnud oma teadmiste ja kogemustega mulle appi nii eeltööde kava väljatöötamises kui ka levimist esitava kaardi lõplikus redigeerimises. Avaldan hr. Spohrile selle eest oma tõsist tänu” [3].
Me ei tea küll, kui palju nad terminoloogia üle arutlesid – mõlemad valdasid eesti keelt hästi –, kuid 1929. aastal ilmunud botaanika oskussõnastikus on termin puisniit sees. Seal on kirjas ka botaanika oskussõnade komisjoni koosseis, kuhu teiste seas kuulus Edmund Spohr [1].
Spohr on puisniidu terminit läbivalt kasutanud Eesti taimkatte lühikeses ülevaates, mis ilmus 1925. aastal koguteoses „Eesti” [9], nii et igal juhul oli ta üks esimesi uudse termini kasutajaid Granö kõrval.

1. Botaanika oskussõnastik, 1929. Tartu.
2. Hesselman, Henrik 1904. Zur Kenntnis des Pflanzenlebens schwedischer Laubwiesen. Eine physiologisch-biologische und pflanzengeographische Studie. – Bot. Centbl. Beihefte 17: 311–460.
3. Granö, Johannes Gabriel 1922. Eesti maastikulised üksused. – Loodus 1 (2): 105–123, (4): 193–214, (5): 258–281.
4. Kant, Edgar 1956. Johannes G. Granö 14. III 1882 – 23. II 1956: mälestuskilde eesti maadeteaduse ja kodu-uurimise rajajast. – Tulimuld 6: 254–260.
5. Kukk, Toomas; Kull, Kalevi 1997. Puisniidud. – Estonia Maritima 2: 1–249.
6. Kupffer, Karl Reinhold 1911. Die Pflanzenwelt. – Baltsche Landeskunde (Hrsg. K. R. Kupffer). Riga: 295–324.
7. Kupffer, Karl Reinhold 1912. Kurze Vegetationsskizze des ostbaltischen Gebietes (mit einer Karte). – Korrespondenzbl. des Naturf.-Ver. zu Riga 55. Riga.
8. Skottsberg, Carl; Vestergren, Tycho 1901. Zur Kenntnis der Vegetation der Insel Oesel. Stockholm.
9. Spohr, Edmund 1925. Eesti taimkatte lühike ülevaade. – Eesti. Tartu: 150–170.
10. Valik geoloogilisi ja geograafilisi oskussõnu. [192?]. Paljundatud koopia Endel Varepi arhiivis TÜ geograafia osakonnas.
11. Valik saksa-ja eestikeelseid geoloogilisi oskussõnu. 1929. Tartu.
12. Veski, Asta 1954. J. V. Veski eesti kirjakeele oskussõnavara arendajana. Kandidaaditöö käsikiri TÜ raamatukogus.
13. Veski, Asta 1998. Geoloogia ja geograafia terminoloogia XX sajandi I poolel. Emakeele Seltsi aastaraamat 35−42: 109–114.
14. Veski, Johannes Voldemar 1974. Töö terminoloogia alal. – Mälestuste raamat. Tallinn: 265–274.

Taavi Pae (1976) on geograaf .