Kiviaiad on iidne kultuuripärand Eesti maastikes. Peale esteetilise väärtuse ja silmailu pakuvad nad väga häid elupaiku mitut liiki taimedele, putukatele ja lindudele.

Nõukogude aja intensiivse põllumajanduse ja ulatusliku maaparanduse tagajärjel lihtsustus Eestis traditsiooniline mosaiikne maastikustruktuur: loodi põllulaamad, kust eemaldati väärtuslikud maastikuelemendid, nagu elupaikadena olulised kiviaiad, väikesed metsatukad ja muud. Sel kombel hävitati paljudele põllumajandusmaastike liikidele sobivad elupaigad ning kahanes maastike esteetiline väärtus.
Üks oluline maastikuelement, mis loob elupaiku eri liikidele, on kiviaed. Kiviaiad pakuvad kasvukohta mitut liiki taimedele, sealhulgas kaitsealustele. Seal leiavad kasvukoha nii taimed (näiteks kivi-imar, ida-kiviürt), samblikud kui ka samblad. Ühtlasi on kiviaiad elupaigaks imetajatele (lagrits), roomajatele (arusisalik), kahepaiksetele (kõre ehk juttselg-kärnkonn, rohekärnkonn) ja putukatele [1]. Linnud, ennekõike eri liiki põõsalinnud, võivad puude ja põõsastega kiviaedadest leida sobiva pesitsus-, toitumis- või varjumiskoha.

Kiviaia toetus Eestis. Eesti maaelu arengukava (MAK) raames jagatakse tootjatele spetsiaalset kiviaia rajamise ja/või taastamise toetust. Selle abiraha eesmärk on hoida ja suurendada maastike esteetilist, ajaloolist ja kultuurilist väärtust, samuti luua elupaiku ning suurendada elurikkust ja maastiku mitmekesisust.
Eesti kiviaedade taastamise ja hooldamise puhul saame rääkida kolmest etapist. Aastal 2001 toetati kiviaedade taastamist ja hooldamist kahel valitud alal. 2004−2006 sai sel otstarbel taotleda rahalist abi juba kogu riigis. Nõnda rajati kiviaedu kokku 41 km, taastati 85,5 km ja hooldati 36 km. Kolmas periood, 2007−2013, praegu veel kestab.
2008/2009 aastavahetuse taotlusvoorus sai PRIA 702 kiviaedade rajamise või taastamise taotlust, mille järgi oleks valminud 219 km aedu. Et rahuldada kõik sooviavaldused, oleks kulunud 107 miljonit krooni, taotlusvooru eelarve oli aga 10 miljonit krooni. Arvestades toetusmeetme erakordset menu, suurendas põllumajandusministeerium selle taotlusvooru eelarvet 20 miljoni kroonini.
See aga tähendas, et toetust said vaid taastajad, mitte rajajad, sest kõigile raha ei jätkunud. Taastatavaid aedu eelistati seepärast, et vanemate kiviaedade bioloogiline väärtus on eeldatavasti suurem.
Kõige enam taotlusi − 91, s.t. üle poole kõigist 150 rahuldatud avaldusest − kiideti 2009. aastal heaks Saaremaal. Taastatavate kiviaedade pikkus on samuti suurim Saaremaal (23,3 km), seejärel Pärnumaal (7,3 km) ning Läänemaal (4,2 km).

Kiviaed tee põllukividest. 2009. aastal põllumajandusuuringute keskuse (PMK) korraldatud põllumajandustootjate küsitlusest selgus, et enim saadakse kive aedade rajamiseks ja/või taastamiseks kivihunnikutest (76%) ja alles seejärel põllult (61%).
Kindlasti pole parim variant hankida aiamaterjali kivihunnikutest, sest nii lõhutakse senine ökoloogiliselt toimiv elupaik lindudele, pisiimetajatele ja putukatele. Pigem võiks kiviaia tarbeks kasutada põllukive, kuna need häirivad niikuinii maaharimist.
Sihiks võiks seada, et enamiku kiviaedade puhul tarvitataks põllukive. Nii ei lõhutaks senist elupaika, vaid rajataks neid hoopis juurde. Üksiti saab põld kividest puhtamaks ning paraneb mulla vee- ja õhureþiim ning suureneb mulla produktiivsus. Traditsiooniliselt ongi kiviaedu ehitatud eelkõige põllult saadud kividest.
Eelmainitud küsitluses taheti üksiti teada, „kas taastaksite oma talu/ettevõtte maadel olevaid kiviaedu ka juhul, kui selle eest toetust ei makstaks?”. Selgus, et 30% vastajatest rajaks kiviaia uuesti ka siis, kui rahalist abi ei saaks, ja 60% teeks seda mingil määral; 9% vastanutest aga ei rajaks ega taastaks kiviaeda ilma toetuseta.

Kiviaiad ja elurikkus. Eluslooduse mitmekesisus ja kiviaiad on Eesti oludes selgelt seotud. Tiiu Kull Eesti maaülikoolist tegi 2003. aastal uurimuse [1], kus ta nimetab hulganisti liike, kellele kiviaed mõjub positiivselt. Samuti on palju liike, kelle olemasolu põllumajandusmaastikus on seotud just kiviaedadega: imetajatest laane-karihiir ja väike-karihiir, kahepaiksetest juttselg-kärnkonn ning rohekärnkonn, roomajatest kivisisalik ja nastik, selgrootutest hooghännalised ja hulkjalgsed, sammaldest lubi-lühikupar ning keerdsammal, sõnajalgadest pruun raunjalg ja müür-raunjalg.
Kui analüüsiti põhjalikumalt põllumajandusuuringute keskuse koordineeritava linnuseire 2007. aasta Saaremaa linnuandmeid, ilmnes kiviaedade soodne mõju nii mõnelegi linnuliigile: väike-põõsalind, ööbik, aed-põõsalind, musträstas, salu-lehelind, väike-lehelind, pruunselg-põõsalind, metsvint ja käosulane. Leidub siiski üksikuid liike, näiteks põldlõoke ja kadakatäks, kes pigem väldivad kiviaedu.
Kõige rohkem linde tegutseb otse kiviaia lähedal. Uurides lindude hulga sõltuvust kiviaia kaugusest, selgus, et enim nähti linde kiviaiast kuni 50 m raadiuses (¤ 1). Järgmises kauguskategoorias (kuni 100 m) oli linde juba üle kahe korra vähem ning kiviaiast kaugemal vähenes lindude arv veelgi.
Põhimõtteliselt samalaadset jaotust järgib ka registreeritud linnuliikide hulga seos kiviaedadega. Enim kohati eri liiki linde kiviaia vahetus läheduses ning kauguse suurenedes liikide arv vähenes (¤ 2). Siiski oli kahanemine kahe esimese kaugusvahemiku vahel märgatavalt väiksem kui lindude arvu puhul.

Puud ja põõsad rikastavad elupaika. Kiviaedadel võib olla ka otsene mõju alal rakendatavatele majandamisvõtetele. Kehtib kaks peamist piirangut: esiteks tuli eelmisel MAK-i toetuste perioodil 2005. aastal toetust saanud kiviaedade äärde jätta loodusliku taimestikuga riba (praegu on see nõue soovituslik). Teiseks: enamasti jäetakse kiviaia ümbrusesse väheintensiivselt majandatav puhverriba, sest vahetult kiviaia ääres on ebamugav traktoriga töötada.
Kuna kiviaia kõrval asuvat maariba ei majandata, hakkavad seal kasvama puud ja põõsad, mis omakorda soodustavad lindudele sobivate elupaikade kujunemist. Analüüsil ilmnes oluline positiivne seos kiviaedu ümbritsevate eri tüüpi puistute ja kiviaia pikkuse vahel. Seega on alust arvata, et pikemate kiviaedade ümbruses on puistus elavate linnuliikide jaoks paremad (puuderikkamad) elutingimused.
Ühtaegu on selgunud, et osa taotlejaid raiub kiviaia ümbrusest üldjuhul enamiku segavaid puid-põõsaid maha, et vähendada vaeva ja töömahukust. Samas on selline tegu elurikkuse seisukohalt (eelkõige lindude puhul) taunitav, sest enamik linde pesitseb just nendel puudel-põõsastel või nende varjus ja nii kaob nende elupaik.
Lahenduseks oleks kompromiss, mis kohustaks alles jätma puid ja põõsaid iga viie meetri järel kahe kuni viie meetri laiuselt. See tagaks lindudele sobivad pesitsuskohad.
Uurimistöö andmete põhjal ei saa otseselt hinnata, kas lindude selge seotus kiviaiaga tuleneb kiviaia kui maastikuelemendi olulisusest lindude elupaiga komponendina või on mõju kaudne. Näiteks võib põhjus olla selles, et kiviaedade ümbrusesse kujunevad vähem majandatavad ja maastikuelementide (põõsad, puud) poolest rikkad elupaigad.

Taastatud on üliväike osa. Eestis avaldavad kiviaiad selget mõju elurikkusele. Varasemaid kaarte analüüsides võib öelda, et ehkki Eestis on praegu üle 7300 kilomeetri kiviaedu (Eesti põhikaardi järgi), hõlmab see vaid väikese osa siin varem olnud aedadest. Uuesti on üles ehitatud pelgalt 1% kõikide kiviaedade kogupikkusest. Õnneks tuntakse taastamise vastu elavat huvi, mida näitas ka toetuse taotlejate suur arv. Kiviaedade kui elupaiga väärtus suureneb ajapikku ja seega on meie kohus seda maastikuelementi Eesti maastikes hoida.

1. Kull, Tiiu 2003. Haritava maa ja sellega seotud maastikuelementide bioloogilise mitmekesisuse seisundi hindamine (lõpparuanne). − Käsikiri EPMÜ zooloogia ja botaanika instituudis. Tartu.

Riho Marja (1982) on geograaf, kelle uurimisteema on põllulinnud ja maastiku struktuur.
Jaanus Elts (1966) on ornitoloog, kes viimastel aastatel on peamiselt uurinud põllumajandusmaastiku linnustikku.


Tekstikast
Soovitused
1. Kiviaiale lähemal kui 1,5−3 m ei tohiks harida maad ega kasutada väetisi või taimekaitsevahendeid.
2. Aia tarbeks tuleks kive hankida põllumaalt (kui pole oma maad, siis naabri nõusolekul tema põllult). Nii ei lõhuta seniseid elupaiku (kivihunnikuid) ja ühtlasi paranevad põllumuldade omadused. Enamik aedu võiks olla rajatud põllult korjatud kividest.
3. Alles tuleks jätta kiviaia ääres olevad puud ja põõsad iga viie meetri järel kahe kuni viie meetri laiuselt, sest paljud linnud pesitsevad just nendel puudel-põõsastel või nende varjus.