Tänavu 3. septembril möödus 95 aastat mitmekülgse teadlase, tuntud looduskaitsja ja hinnatud õpetaja geograafiaprofessor Endel Varepi sünnist. Sel puhul avati 17. septembril Pärnu Kuninga tänava põhikoolis Endel Varepi portreemaal, mille autor on kunstnik Vello Paluoja.

Portree idee pärineb Eesti teaduste akadeemia looduskaitse komisjoni teadussekretärilt Vaike Hangult. Tema rääkis mõtte läbi Pärnu Kuninga tänava põhikooli direktori Urve Krausega ja keskkonnaministeeriumi looduskaitse osakonna nõuniku Tiit Sillaotsaga. Portree loomist toetas keskkonnaministeerium.

Pärnust Tartusse. Varem asus Kuninga tänava põhikooli majas Pärnu poeglaste gümnaasium, mille Endel Varep 1933. aastal ehk 77 aastat tagasi lõpetas.
Gümnaasiumi järel suundus Varep Tartu ülikooli, kus temast sai sama aasta sügisel matemaatika-loodusteaduskonna üliõpilane. Oma põhialaks valis ta geograafia. Ülikooli lõpetas Endel Varep 1938. aastal cum laude loodusteaduste alal. Ühtlasi sai ta ka loodusõpetuse-, geograafia- ja keemiaõpetaja kutse, kuna oli ülikooli juures läbinud didaktilis-metoodilise seminari vastava programmi.
Algusaastatel töötaski Varep õpetajana Tartu ja Pärnu koolides. 1945. aastast algas töö Tartu ülikoolis, mis kestis kuni tema surmani 13. aprillil 1988. Alustas ta assistendina, lõpetas professorina.

Ligi kolm aastakümmet geograafide juhina. Nagu teada, ei olnud sõja järel uuesti tööle hakanud Tartu ülikoolis geograafia valdkonnas järel mitte ühtegi endist, kogemustega õppejõudu. Kõike tuli alustada otsast peale. Üsna varsti, pärast Jakob Kentsi surma 1947. aastal langes see ränk koorem Endel Varepi õlgadele.
TRÜ geograafiakateedri (selle kaheks jagunemise järel 1968. aastal füüsilise geograafia kateedri) juhataja oli Endel Varep 28 aastat, 1975. aastani. Oma elu viimased 13 aastat töötas ta lihtsalt õppejõuna. Kateedrit juhatasid nooremad, tema õpilased.
Need 28 aastat, mis Varep kateedri (osakonna) eesotsas seisis, olid väga tulemuslikud. Tühemik, mis geograafias taasalustamisel oli, sai täidetud. Tänu Endel Varepi tegevusele, tema järjekindlusele ja nõudlikkusele tõusis geograafia 1960.−1970. aastaiks igati arvestatavale kohale teiste teaduste seas.
Osakond hõlmas siis eraldi pedagoogilise ja teoreetilise haru. Geograafide õppeplaani see osa, mida sai ise kujundada, oli hästi läbi mõeldud ja koostatud, iga õppeharu spetsiifikat arvestav. Mitut õppeainet lugesid oma ala suured asjatundjad. Kasutusel olid ka individuaalsed õppeplaanid jne.
Kaitsti väga tugevaid, välitöödel kogutud uuel andmestikul põhinevaid diplomitöid, mis on arvestatavad ja viidatavad siiani. On vaieldamatu tõsiasi, et Varepi kateedrijuhatajaks olemise lõpuperioodil oli geograafia tase Tartu ülikoolis kõrge ning osakond toimis igas mõttes laitmatult.

Valulikult elas Endel Varep üle seda, et geograafidel polnud sõja järel kujunenud olude sunnil toonases teaduste akadeemias oma uurimisinstituuti. Varep tegi kõik endast oleneva, et Tartu ülikoolis loodaks geograafia uurimiskeskus.
Endel Varepi arhiivis on hoiul geograafiaosakonna väljaarendamise kava aastast 1960, ta esitas selle TRÜ õpetatud nõukogule. Kava kohaselt tulnuks geograafiaosakonna juurde luua viie alljaotusega uurimiskeskus. Ühe allüksusena oli kirjas ka geograafiamuuseum. Tõepoolest, muuseum − Varep oli mees, kelle jaoks kehtis mõttetera: kes minevikku ei mäleta, see elab tulevikuta.

Tõsine ja viljakas teadlane. Geograafiaosakonna väljakujundamine sõjajärgses Tartu ülikoolis ja selle kauaaegne juhtimine ning õppetöö on siiski vaid üks, ehkki oluline tahk Endel Varepi elus.
Tal jätkus jõudu ka mitmekülgseks viljakaks teadustööks, tõsimeeli osales ta paljude seltside, nõukogude, komisjonide ja kolleegiumide tegevuses jms.
Seejuures täitis Endel Varep temale langenud suuri ja väikesi kohustusi alati väga kohusetruult. Jääb imestada, kuidas ta kõigega toime tuli ning kust küll pärines tema tähelepanuväärne töökus ja asjadesse ülimalt tõsine suhtumine?
Võib vaid oletada, et see sai alguse juba koolipõlvest. Küllap oli siin oma osa Pärnu poeglaste gümnaasiumilgi, mille seinte vahelt Endel Varep oma mehetegusid tegema läks ning mille seinte vahele ta nüüd, 77 aastat hiljem sümboolselt tagasi tuli. Sellest sügisest saati jälgib ta selle maja toimetamisi varepiliku heatahtlikkusega oma portreepildilt kooli seinal.
Endel Varepi õpilased ning tema õpetuse ja muu tegevuse väärtustajad on väga tänulikud kõigile, kelle abiga portree on valminud ja väärika sündmusega avatud.

Elle Linkrus (1935) on geograaf, üks Endel Varepi õpilasi.

Foto Endel Varepi vastvalminud portreest ilmus Eesti Looduse oktoobriumbris (lk. 4).