Möödunud sajandi 60. aastatel paelus hilissügisel Tartus Toomemäel kõndijate tähelepanu mees, kes roobitses midagi rehaga Vana Anatoomikumi ees kasvavatelt lehtpuudelt. See mees oli sealsamas anatoomikumis töötav arstiteaduskonna anatoom-dotsent Valter Pärtelpoeg. Iseäranis ümarate roosade põskede tõttu kutsusid üliõpilased teda Roosamannaks või mugandatult härra Mannaks. Tema sünnist Peterburis möödus tänavu 3. novembril 110 aastat.

Lähemal vaatlemisel selgus, et mehel kaasas olev korv oli täis ilusaid mesikollase limase kübaraga lehikseeni. Need olid tema lemmikute hulka kuuluvad puidu-sametkõrgesed (Flammulina velutipes; #). Seened olid maha tulnud elusate puude surnud oksaaukudest. Muidugi leidus neid ka ümbruskonna lehtpuukändudel ja maas lamavatel okstel-tüvedel. Võtsin kirjeldatud toimingust korduvalt osa ja alati oli hea seenesaak tagatud.

Valter Pärtelpoja seenehuvi pärines 1930. aastatest, mil ta juba lävis meie tolleaegsete seenekorüfeedega – arst Tõnis Leisneriga Harku haiglast, professor Elmar Leppiku ja tema assistendi Nikolai Witkowskiga Tartu ülikoolist.
Isehakanud amatöörmükoloogist kujunes juba sama aastakümne lõpuks tõsiselt võetav seeneteadlane. Selle parim tõestus on teadustöö 1938. aasta sügishooaja seentest Tartu ning Kiidjärve ümbruses [6]. Aastatel 1933–1963 ilmus temalt artikleid peamiselt seente, kuid ka taimede kohta nii Tartu ja Kiidjärve kandis kui ka Saaremaal Audakul, kus Valter Pärtelpoeg töötas aastatel 1933–1937 leprosooriumi juhatajana.

Valter Pärtelpoja oluline seeneuurimise piirkond Tartu–Elva kandi kõrval oli Valgemetsa–Kiidjärve–Taevaskoja ümbrus. Selle tingis tema suvila asukoht Valgemetsas. See on tänini väga seenerikas ala, kus hilissügisel kasvab hulgaliselt Valteri lemmikseeni hobu- ja triibulisi heinikuid (#).
Seenegurmaanina oskas ta oivaliselt valmistada seenetoite, lähtudes iga liigi iseärasustest. Ta oli säästlik loodusehoidja, tema deviis oli: ära löö seent ega ühtki teist loodusobjekti jalaga!
Valter Pärtelpoja mükoloogiaharrastus süvenes veelgi Teise maailmasõja järgsetel aastakümnetel. Allakirjutanut sidus temaga elav seenehuvi tudengipäevist 1950. aastate teisest poolest kuni 1960. aasta lõpuni TRÜ taimesüstemaatika ja geobotaanika kateedri aspirandina ja hiljem assistendina töötades. Kahjuks jõudis trükki võrdlemisi vähe Valteri seenekirjutisi [2–8], kuid temalt on säilinud pikemaid avaldamata käsikirju.
Toona olid sagedased ühised seeneretked ja -arutlused, millega tihti liitusid teised Tartu mükoloogid ja üliõpilased. Mõttevahetusi peeti meie kodudes ning tookordsetes tööpaikades: TRÜ taimesüstemaatika ja geobotaanika kateedris, EPA fütopatoloogia kateedris ning TA zooloogia ja botaanika instituudi botaanikasektoris.
Seeneretkedelt täiskorvidega naasnud Valter tuli oma saaki meile alati näitama. Valter Pärtelpoja head seenetundmist ning mükoloogivaistu hindasid juba tollal kõrgelt TRÜ kateedrijuhataja Hans Trass ning ZBI vanemteadur Erast Parmasto.

Seente uurimise kõrval oli Valter hea taimetundja ning herbariseerija [5]. Kuivatatud kogusid ta seentest siiski ei teinud, kuid valmistas märgpreparaate haruldasematest seeneliikidest. Ta oli kunstnikuvaistuga joonistaja, millest annab tunnistust säilinud värvilisi skitse seentest [1].
Valter Pärtelpoeg oli polüglott: peale eesti keele valdas ta perfektselt ladina, prantsuse, saksa ja vene keelt, mis tuli suuresti kasuks tolleaegse üsnagi kasina seenekirjanduse kasutamisel. Seentest rääkisime omavahel alati ladinakeelsete nimetustega.
Peale Eesti seeneteadlaste suhtles Valter Pärtelpoeg laialt Läti, Leedu ja Venemaa mükoloogidega. Ta osales innukalt 1959. aastast Eestist algatuse saanud Balti müko- ja lihhenoloogide sümpoosionidel, kuhu vahel olid kaasatud ka tolleaegse Leningradi mükoloogid. Sealsetest mükoloogidest käis meie üritustel ja hindas Valter Pärtelpoja tööd mükoloogina väga kõrgelt Komarovi-nimelise botaanika instituudi vanemteadur Boris Vassilkov, juhtivaid vene agarikolooge.

Metsaskäikude kõrval leidis Valter Pärtelpoeg aega suhelda tavaliste seenekorjajatega, konsulteerides neid ning korraldades ja juhendades paljudes kohtades seenenäitusi. Ta oli tuntud kui suurepärane seente ja üldse looduse õpetaja noortele, nii kooli- kui ka üliõpilastele, ka allakirjutanu kuulub tema tänulike õpilaste hulka.
Inimesena oli Valter Pärtelpoeg erakordselt muhe, sõbralik, kõigiga arvestav, naljakilde pilduv ning asjakohaseid anekdoote rääkiv mees, kellega ei hakanud kunagi igav.
Valter Pärtelpoja omapärane mitmepalgeline elukäik on jäädvustatud hiljuti ilmunud raamatus, mille on koostanud tema lähisugulane Ago Pärtelpoeg [1].
Valter Pärtelpoja fanaatiline huvi seente vastu, orienteerumine tolleaegses mükoloogilises süstemaatikas ja ülihea seenetundmine tegid temast seeneteadlase, kes jääb igaveseks meie mükoloogide meeltesse ning kuulub püsivana Eesti mükoloogia ajalukku.


1. Pärtelpoeg, Ago (koost.). 2010. Üks ja ainus härra „Manna”. Valter Pärtelpoeg – anatoom ja mükoloog. Mälestused ja meenutused. OÜ Greif.
2. Pärtelpoeg, Valter 1933. Mõningaid andmeid seente kohta. – Loodusevaatleja 4 (4):127.
3. Pärtelpoeg, Valter 1934a. Hilissügisene seentepere Viidumäel. – Eesti Loodus 2 (2): 43.
4. Pärtelpoeg, Valter 1934b. Liblika tuppedel vegeteerivaist seenist. – Loodusevaatleja 5 (2): 61.
5. Pärtelpoeg, Valter 1939a. Floristilisi märkmeid. – Eesti Loodus 7 (1): 36–37.
6. Pärtelpoeg, Valter 1939b. Tartu ümbruskonna kõrgemad seened 1938. a. oktoobrist detsembri keskpaigani. – Eesti Loodus 7 (2/3): 86–90.
7. Pärtelpoeg, Valter 1940. Botaanilisi märkmeid. – Eesti Loodus 8 (2): 119.
8. Пяртельпоэг, Вальтер 1963. О росте некоторых грибов в зимний период 1960/61 гг. в юговосточной части Эстонской ССР. – Материалы второго симпозиума по вопросам исследования мико- и лихенофлоры Прибалтийских республик. Вильнюс: 133–138.

Kuulo Kalamees (1934) on mükoloog, Tartu ülikooli emeriitprofessor.