Pole kahtlust, et aasta lindu valisid esimesena sakslased. Kõik märgid näitavad aga, et aasta linnu margi mõtlesime välja meie siin Eestis! Selle loo jaoks kildhaaval andmeid kogudes avastasin, et peale Eesti teeb aasta linnu marke veel vaid üks riik: Valgevene. Nemad alustasid aasta pärast meid, 2002. aastal.
Alguses olid templid ja Lääne-Saksa rüüdamark. Minu linnuhuvi sai alguse sellest, et olin poolkogemata hakanud koguma linnumarke. Päris kindlasti tõi just filateeliaharrastus mulle ka esimese teadmise aasta lindudest. Nimelt oli mu kogus mitu 1970. aastate Saksamaa liitvabariigi (SLV) ümbrikku, millel tempel kirjaga „Vogel des Jahres” ning templi- ja vahel ka ümbrikupildil tiivuline, kelle sakslased sel korral aasta linnuks olid valinud.
Mäletan, et püüdsin isegi uurida, mida see „aasta lind” õigupoolest tähendab, aga guugeldamisest ei kirjutatud toona veel ulmejuttudeski ja Lääne-Euroopa ajakirjad olid vaid veidi väiksem ulme.
Kaua aega tikkusin arvama, et üldse esimene aasta linnu mark on ikka sealsamas SLV-s 1976. aastal ilmunud maitsekalt napi kujundusega postimaksevahend, millel rüüt (¤ 1). Paraku on margil ainult kiri „Schütz die Vögel” (kaitse linde), nii et rangelt võttes ei saa teda aasta linnu margiks pidada, kuigi aasta varem oli just rüüt olnud SLV aasta lind.
SLV-st saigi alguse aasta lindude valimise komme ja seda on kogu aeg vedanud Saksa looduskaitseliit NABU (varasema nimega Saksa linnukaitseliit DBV) ja Baieri liidumaa linnukaitseliit LBV [2]. 1970. aastal valiti prooviks Baden-Württembergi liidumaa aasta lind – hallhaigur – ja et ettevõtmine õnnestus, kuulutati 1971 esimeseks kogu riigi aasta linnuks rabapistrik.
Niisiis valiti mullu Saksamaal aasta lindu juba 40. korda. Toona oli tiitliomanik kormoran, tänavu on lepalind. Liigiti on Saksamaa aasta linde olnud valimiskordadest kahe võrra vähem, sest jäälind ja valge-toonekurg on sõelale jäänud kahel korral.
Seda, kui palju on praegu riike, kus samasugune ettevõtmine on aset leidnud, on päris raske kindlaks teha. Olen avastanud vaid ühe ülevaatliku loo [7], kus on loendatud 17 riiki, neist kaks – Uus-Meremaa ja Lõuna-Aafrika vabariik – väljaspool Euroopat. Aga tean kindlalt, et selles nimistus on lünki. Pealegi toimub sama nime all ka hoopis teistsuguseid üritusi: näiteks valitakse mõnel maal aastaks mõni haruldane lind ja antakse auhind neile, kes teda esimesena näevad, või hääletatakse sel aastal kauneimana tunduvat lindu.
Rahvuslinnuga jäime hiljaks, kiivitaja läks lendu. Eestis valib aasta linnu ornitoloogiaühing (EOÜ). Esimene valitu oli 1995. aastal rukkirääk. Järgnesid suurkoovitaja, sookurg, must-toonekurg, kirjurähnide perekond ja aastal 2000 suitsupääsuke.
Meie aasta lindude kohta on mullu avaldatud väga uhke raamat [1], kus on asjatundjate tekstid ja kaunid fotod 1995.–2010. aasta lindudest, levikukaardid, kõigi aasta linnu markide ja esmaümbrike pildid (eksklusiivsetes eksemplarides on neile surutaskutega kleebitud ka margid) ning CD Fred Jüssi salvestatud aasta lindude häältega.
Tulin 1996. aastal EOÜ-sse tööle nn. MATRA-projekti juhiks, alul rööbiti tööga Eesti Raadios, aastail 1999–2001 aga täiskohaga. Projekti eesmärk oli aidata endiste nn. sotsialismimaade ornitoloogiaühingud paremale organisatsioonilisele järjele, sealhulgas teavitada üldsust ning leida uusi liikmeid.
Kuue aastaga sai kirjutatud suur hulk lehelugusid ja üllitatud kümneid tutvustusvoldikuid, reisitud rändjutlustajana läbi kogu Eesti, korraldatud linnupäevi jne. EOÜ liikmeskond suurenes lausa mitu korda, üle 800 inimeseni. Ühe propagandavahendina kerkis toona esile mõte üritada jõuda selleni, et Eesti Post hakkaks välja andma aasta lindudega marke.
Lätlased suutsid samal ajal augu pähe rääkida oma telefonioperaatorfirmale ja pildid nende 2000.–2007. aasta lindudest trükiti telefonikaartidele [5], millest nende lühikese õitseaja jooksul kujunes väga populaarne kogumisobjekt. Sama teed üritasime käia ka meie EOÜ-s, paraku polnud me piisavalt osavad läbirääkijad.
Eesti Postiga läks asi paremini. Mäletan, et mingi katse tegime ka 2000. aastal. Olnuks uhke saada aastatuhandevahetuseks mark rahvuslinnuga: sel aastal oli ju väljavalitu suitsupääsuke. Paraku jäime hiljaks: Eesti Posti emissioonikomisjon oli oma margikavad teinud valmis iseäranis varakult.
Aga järgmisel aastal olime tublimad. Eesti Postmargi toonane juht Heldur Unt oli väga koostööaldis ja arvestas igati meie soovidega. 2001. aasta linnu kiivitaja margi kunstnikeks valiti Signe Viilik ja Janno Poopuu, kellega ühingu kontoril oli Eesti Postmargi vahendusel väga hea kontakt: margi kavand käis mitu tiiru edasi-tagasi ja kunstnikud tegid heal meelel vajalikke parandusi.
Eriti uhke olin tookord selle üle, et margile õnnestus seada ka EOÜ logo. Mark ilmus 4. aprillil, ülimalt heal ajal, sest 1. mail tähistas ühing 80. sünnipäeva. Küll ei õnnestunud ei siis ega ka hiljem saada margile sõnapaari „aasta lind”. See märge on siiski kirjas mitmel esmaümbrikul, mida filatelistid tavakeeli kutsuvad „FDC”.
Vahelepõige linnumargimaast Valgevenest. Valgevene linnukaitseühingu APB esimese direktori Aleksandr Vinttðevski põhjalikust kirjast selgub, et sealsed aasta linnu margid on tema idee. Filatelistina hakanud ta neile mõtlema kohe, kui APB aasta linde 2000. aastal valima hakkas, aga lõpliku julgustuse sai just EOÜ-st 2001. aastal tulnud kirjast, mille ümbrikul oli kiivitaja ja EOÜ logoga postiminiatuur.
Läbirääkimised Valgevene postivalitsusega kulgesid tulemuslikult; APB-l oli pakkuda ka oma ornitoloogist kunstnik. Nende esimesed aasta linnu margid ilmusid 2002. aastal: kolm marki ja margiplokk, millel olid aastate 2000–2002 linnud valge-toonekurg, linavästrik ja peoleo. 2003. aastast on margid ilmunud nagu meilgi ühe kaupa.
Vinttðevski lisab uhkusega, et linnud ja linnumargid on Valgevenes väga populaarsed ning nüüd on neid välja antud juba 127. Valgevene postimaksevahenditelt ei selgu küll paraku kuidagi, et margil on aasta lind. Seda saab teada vaid väljaandega kaasnevatest trükistest või kataloogist: ei margil ega FDC-l neid sõnu pole. Neid asendavad BirdLife’i ja Valgevene linnukaitseühingu АPB logo (¤ 2) [3].
Alates 2007. aastast on aasta linnud ka Valgevene müntidel.
Uus kunstnik: väikesed mured ja suur menu. Eestiski kiitsid filatelistid aasta linnu seeria valdavalt heaks, kuid paljudele ei meeldinud margi suur ruutformaat. Kriitikud leidsid, et väljaanne meenutab pigem mitme massiliselt marke üllitanud endise sotsialismimaa postitoodangut.
Mis seal salata: kui kiivitajamargi kavandit esimest korda nägin, tuli mullegi otsekohe meelde Poolas 1960. aastal ilmunud 12-margine, oma ilmumisajal äärmiselt edumeelsena tundunud seeria. Samas kiideti asjatundjate osalust margi kujundamisel ning leiti, et väga tore, kui tutvustatakse „Eestit ja sealhulgas ka meie loodust.”
2002 said aasta lindudeks kodu- ja põldvarblane. Taas kujundasid postiminiatuuri Signe Viilik ja Janno Poopuu ning taas rändas kavand mitu korda EOÜ ja Eesti Postmargi vahet. Varblasemargiga tegime EOÜ-s ka mitteametliku maksikaardi. Korraldasime toona nimelt joonistusvõistluse, mille üks osavõistlus olid aasta linnu pildid. 12-aastase Väätsa tüdruku Margit Metsa joonistuse põhjal lasksime trükkida postkaardi ja kui varblasemark 7. märtsil ilmus, saimegi selle kaardile kleepida ja esmatempliga kustutada (¤ 3).
Postijuhid ei jäänud kahe esimese margiga siiski päris rahule ja 2003. aastast anti kunstnikutöö Vladimir Taigeri, endale esmajoones nüüd juba ajalooliste Eesti rahade kujundusega nime teinud kunstniku kätte. Esimese linnuna lendas tema joonistuslaualt margile harakas.
Ja kohe tuli tunnustus. Filatelistid on läbi aastate valinud Eesti aasta ilusaimat marki. Kiivitaja- ja varblasemark jäid neil „missivõistlustel” paraku keskmike sekka. Harakas see-eest sai pähe võidukrooni ja seda tähelepanuväärse eduga teiseks platseerunud kevadlillede ees. Vähe sellest: Eesti Post on markide aastakomplekti ümbriskaanele trükkinud postirahva arvates kauneima margi; siit korjas harakas teisegi võidu (¤ 4). Hiljem on aastakomplekti kaanele jõudnud ka 2005. aasta kanakullimark.
Aga tõsimeelsed linnutargad kirtsutasid nina. Seekord kavandit linnurahvale ei näidatud ja nii lipsas väljaandele pisiviga: ladinakeelne teadusnimetus Pica Pica pro Pica pica. Kahjuks ei võetud sellest väikesest vääratusest õppust. Ka järgmisel aastal jõudis mark ornitoloogide silma alla siis, kui oli juba valmis trükitud, kuigi veel ilmumata.
Ja see, mida nähti, vallandas tormi veeklaasis, mida paisutas veelgi toonane eriti skandaalijanune ajakirjandus. Ilmusid teated, et ornitoloogid on keelanud Eesti Postil sellist postimaksevahendit müüki lasta ja nõuavad kogu tiraaþi hävitamist. Levitati ka vandenõuteooriaid, kuidas ärimehed on osa marke siiski suutnud kõrvale toimetada ja küllap hakkavad neid hiljem hingehinna eest müüma.
Ei taha hakata tubli ja nimeka kunstniku ammust vääratust uuesti üle võimendama: keda asi huvitab, võib sellest lugeda Eesti Loodusest [4]. Küll tasub meenutada, et ajakirjanduse tobe agarus tuli kasuks nii aasta linnu projektile kui ka valge-toonekurele. Toonekuretööde kauaaegse koordinaatori Margus Otsa sõnul polnud tema uurimisobjekt veel kunagi nii suurt tähelepanu pälvinud.
Edukast harakamargist alates polnud neil postiminiatuuridel enam EOÜ logo: kunstnik leidis, et see rikuks margi. Küllap oli tal õigus. Aga siis ja kõigil edasistel kordadel on suitsupääsukesemärk trükitud esmaümbrikule (¤ 5). Toonekuremargiga on ilmunud ka esimene Eesti Posti aasta linnu maksikaart (¤ 6).
Edukas ja värvikas rutiin. Enne mainitud aasta markide „iludusvõistlusel” ei jäänud toonekure-margi äpardus tagajärgedeta: leppida tuli kohaga üsna edetabeli lõpus. Olgu kohe öeldud, et hilisemate aasta linnu markide kõige nigelam koht on olnud neljas. Ja ka ornitoloogidel pole olnud rohkem põhjust Vladimir Taigeriga kana kitkuda.
EOÜ direktor Andres Kalamees meenutab, kuidas valge-toonekuremargi õppetunni järel paluti Eesti Postmargilt varakult näha 2005. aasta margi, FDC ja maksikaardi kavandeid: „Toonane aasta linnu töörühm vaagis minu mäletamist mööda pea igat sulge ja asendit ning leidis lõpuks, et mark on igati sobilik ja vastuvõetav.” Pingutusi kroonis taas aasta ilusaima margi tiitel nii margihuvilistelt kui ka Eesti Postilt.
Põhjust pole laita ka 2006. aasta hänilasemarki, mis jäi kauneima margi võistlusel küll alles neljandaks. Minu enda jaoks jäi sel aastal üsna lahjaks esmaümbriku ja maksikaardi motiivivalik, mis marki liiga vähe täiendas.
2007. aastal oli suisa kolm aasta lindu: meie luiged. Tuli vaielda, kes saab margile, kes jääb ümbrikule. Kaks liiki margile, ehkki endiselt suureformaadilisele, tundus olevat liig. Lõpuks leiti kompromiss: margile ja maksikaardile joonistati väikeluik ning esmaümbrikule laulu- ning kühmnokk-luik. Filatelistidelt pälvis luigemark „pronksmedali”; küll vääris võidu FDC, mis minu arvates on üks kõige õnnestunumaid Eesti esmaümbrikke üldse (¤ 7). Muide, Taigeri linnu-esmaümbrikud ongi kõigil aastatel olnud kogujate seas enim soositud.
2008. aasta ikka parimaks tunnistatud tedremargi puhul tuleb meeldivaima asjaoluna meelde, et maksikaardile leidis kunstnik tedretibu. Ka 2009. aasta kodukakumargiga kaasnenud maksikaardil on kakupojuke. Võistlusel jäi mark, mille kavandeid EOÜ-s taas väga põhjalikult uuriti, napilt alla ERM-i juubeliväljaandele.
Margi kaunidusest hoolimata oli linnusõprade meel mõru. Kui siiani olid – ja on ka edaspidi – aasta linnu margid ilmunud kevadel, siis seekord seadis Eesti Post väljaandepäevaks 8. oktoobri. Seda otsust ei kõigutanud ka rohked protestid. Seega sai kogu maailmas kakukaamera kaudu üheks tuntuimaks kujunenud aasta lind oma margi alles siis, kui projekt oli juba peaaegu lõppenud.
Mullu oli kaks aasta lindu: punaselg-õgija ja hallõgija. EOÜ pakkus Eesti Postmargile margipaari ideed, aga see ei läinud läbi. Margile sai seekord punaselg-õgija isaslind, maksikaardile sama liigi emaslind ning FDC-le hallõgija. Seegi mark tunnistati aasta ilusaimaks Eesti Posti väljaandeks.
Vähenenud tiraaþ. Andres Kalamees puistab oma kirja postskriptumis ka ühe pipratera: „Aasta linnu margid ostetakse tavaliselt väga kiiresti ära. Õgijamarki me ühingusse ei saanudki, sest polnud enam midagi osta, kui isu tekkis.”
Pole imestada: Eesti Post leidis ühel hetkel, et marke on hakanud hullusti üle jääma, neid on koguni mitu korda hävitatud. Kui näiteks kiivitaja- ja toonekuremargi tiraaþ oli üle poole miljoni ning varblastel ja harakal üle 400 000, siis edaspidi hakkas trükiarv vähenema, jõudes tedre puhul 135 000-ni. Siis tuli tõeliselt järsk hüpe allapoole: kodukakumarki emiteeriti vaid 40 000 ja õgijat 50 000 eksemplari [6].
Et lool oleks õnnelik lõpp, olgu teada antud, et 21. aprillil ilmub 2000. aastal saamata jäänud rahvuslinnumark: suitsupääsuke on esimene suleline, kes on valitud Eesti aasta linnuks teist korda. Ja need vanamoodsad inimesed, kes saadavad kirju veel tigupostiga, võivad ühingule sünnipäevaõnnitlusi läkitada pääsukesemargiga ümbrikus.
Aitäh Eesti filateeliainfo levitajale ja talletajale Elmo Viigipuule Hiiumaalt, EOÜ direktorile Andres Kalamehele ja EOÜ nõukogu liikmele, TÜ loodusmuuseumi asedirektorile Margus Otsale, kelle meenutused ja täiendused aitasid seda lugu tublisti sisukamaks muuta.
1. Aasta linnud 2010. Menu, Tallinn.
2. Aktionen & Projekte. − www.nabu.de/aktionenundprojekte/vogeldesjahres/
3. Birds on stamps: Belarus Belarussie. − www.birdtheme.org/country/belarus.html
4. Jüriado, Toomas 2004. Kunstniku viga upitas aasta lindu. – Eesti Loodus 55 (4): 10.
5. Phone Cards (Latvia “Lattelekom” The Bird of the Year) Colnect. − telecards.colnect.com/browse.php?country=118&company=21&series=825
6. Postmargid. − www.post.ee/postmargid
7. Von Beutelmeise bis Kampfläufer und Rotschwanz. −
www.nabu.de/aktionenundprojekte/vogeldesjahres/2009-eisvogel/10574.html
Toomas Jüriado (1947) on MTÜ Loodusajakiri sõnumitoimetaja.
|