75 aastat tagasi

3. juulil 1926. aastal nägi keegi karjapoiss Võrumaal, Vastseliina khk., Lasvas üht suurt röövlindu maha vedelema jäetud lõppenud lehma korjusel tegelemas. Noormees hiilis linnule lähedale, kes teadmata põhjusel ära ei lennanud, ja lõi kotka tugeva kepiga maha. Külas viibiv ülesostja ostis linnu poisilt ja müüs ta preparaator K. Kaitsa’le Tallinnas, kes linnu laialisirutatud tiibadega täis toppis. K. Kaitsa kätte jäi lind pikemaks ajaks. 1932. aastal külastades hr. Kaitsat leidsin seal ees selle suure harulduse – teise Eestis tabatud valgepea-kaeluskotka. Vahepeal oli kaeluskotkast teada saanud ka kadunud dir. J. Westholm, kes innukalt hoolitses oma kooli kaavikutekogu täiendamise eest, ja omandas linnu koolile, kus see praegugi asetseb. [Eerik Sits: Teine valgepea-kaeluskotkas Eestis tabatud, 1936]

50 aastat tagasi

Eesti NSV-s korraldati esimene loendus 1939. aastal. Siis pesitses meil umbes 320 paari. 1958. aasta loenduse käigus sai Loodusuurijate Selts sadu kirju ja ankeetvastuseid üleskutsete peale, mis avaldati peaaegu kõigis vabariigi ajalehtedes. Kirjad jutustasid üksikasjaliselt toonekure pesitsusaegsest elust ja inimeste hoolitsevast suhtumisest linnusse. Saabunud andmete läbitöötamisel jäid mitmed kirjad meelde sooja ja osavõtliku tooni ning meeldiva sõnastuse poolest. [Heinrich Veroman: Kas valge-toonekurg on hävimisohus?, 1961]

25 aastat tagasi

Atlaseprogramm on märgatavalt aktiviseerinud meie harrastusornitolooge: lisandus ligemale 50 linnuvaatlejat. Niisama rõõmustav oli ka umbes poolesaja vahepeal kõrvale jäänud amatöörornitoloogi come-back. Ruudu-uurijatelt saadud andmestik töödeldi ja atlas koostati Zooloogia ja Botaanika Instituudi lindude ökoloogia sektoris. [---] Milline on meie linnuatlase ilmumise perspektiiv? Praeguseks on käsikiri ENSV TA Teadusinformatsiooni Osakonnale üle antud ja mõningase aja järel läheb meie ühistöö vili trükki, loodetavasti kirjastuse „Valgus” kaudu. [Olav Renno: Eesti linnuatlas läheb trükki, 1986]