Kell on viis hommikul. Maikuu esimestel nädalatel tähistab see meie jaoks päikesetõusu aega. Kevadine loodus koos oma asukatega on just ärganud. Üks paeluvamaid looduselamusi on virguda koos kevadise linnumaailmaga.

Eestis on nii palju hästi säilinud loodusmaastikke, et rännakud linnumaailma ei pea alati olema kauged, sest põnevaid linde leidub meil tõesti peaaegu kõikjal. Ka sinu enda koduaias võib suure tõenäosusega askeldada mõni suleline, kes Lääne-Euroopast tulnud linnufänni juubeldama paneks.
Aga üks rännak tasuks küll igal eestimaalasel aprilli lõpust mai keskpaigani ette võtta – matk Läänemaa linnuradadele.

Matsalu linnuparadiisis. Pealinnast tunnise autosõidu kaugusel asub Eestimaa tuntuim linnuala – Matsalu rahvuspark. Inimene võttis siinse merest kerkinud maa kohe kasutusele heina- ja karjamaana. See takistas lagedatel rannamaastikel võsa pealetungi ning lõi unikaalsed toitumis- ja pesitsusvõimalused lindudele. Nii kujunesid aastasadade jooksul inimese, kariloomade, lindude ja loodusprotsesside koosmõjul maastikud, mida praegu tuntakse kui Põhja-Euroopa suurimaid lammi- ja rannaniite.
Mis teeb Matsalu niivõrd ainulaadseks? Eelkõige needsamad lagedad luhad ja rannaniidud koos madalaveelise merelahega, mis on väga soodsad peatus- ja toitumispaigad paljudele vee- ja rannikulindudele. Avatud veepiir pakub toitumisvõimalusi kahlajatele, madalaveelises Matsalu lahes on veetaimi võimelised kätte saama ka ujupardid ning luiged, kes avamerel toitu hankides hätta jääksid.
Matsalu eripära teine põhjus on geograafiline asend. Paljud vee- ja rannikulinnud talvituvad Lääne-ja Lõuna-Euroopas ning rändavad suuresti piki rannikut. Mõnede jaoks on sobivad pesitsuskohad just Matsalu rannaniidud ning rooväljad. Enamiku jaoks on see siiski sõlmpunkt enne naasmist Lääne-Siberi pesitsusaladele.

Loomulikult on pikk rändeteekond kurnav – sellist vahemaad ei saa läbida ilma energiavarusid taastamata. Igal kevadel ja sügisel kulgeb üle Lääne-Eesti rannikumärgalade nn. Ida-Atlandi rändetee. Seda teekonda järgib igal aastas umbes viis miljonit arktilist vee- ja rannikulindu.
Maikuu on parim aeg saamaks aimu Matsalu tähtsusest lindude rändepeatuskohana. Just siis on peatuvate valgepõsk-laglede parved kõige suuremad. Kui ma seda lugu kirjutan, on Matsalu linnukevade peategelased alles oma talvekorteris – Hollandi märgaladel. Matsalu põldudele ja rannaniitudele naasevad esimesed valgete põskedega haned tavaliselt aprilli esimestel nädalatel. Lume alt sulanud rannaniidud saavad paari nädalaga uued mustvalged laglemustrid.
Parimatel päevadel võib ühelainsal rannaniidul kokku lugeda üle paarikümne tuhande valgepõsk-lagle. Kokku maitseb igal kevadel Matsalu rannaniitude rohtu üle 100 000 valgepõsk-lagle. Seda on umbes kolm korda rohkem kui pool sajandit tagasi.
Suurimaid lagleparvi võib vaadelda Matsalu lahe lõunakaldal Keemu linnutornist ning põhjakaldal Haeska ja Põgari rannaniidu ääres. Laglede kõrval on siin teisigi põnevaid asukaid. Peaaegu võimatu on veeta kevadpäev Matsalus merikotkast nägemata.
Matsalu rannaniitudel võib veel kuulda üht kaduma kippuvat loodusheli – niidurüdi kõristavat laulu. See kahlaja on paljude rannaalade roostumise ja võsastumise tõttu taandunud kõikjalt Läänemere ümbrusest ja sattunud otsesesse hävimisohtu.
Linnusõbral tuleb meeles pidada, et rannaniidule minek on nii kevadel kui ka suvel keelatud, et pesitsevaid linde mitte häirida. Küll aga saab niidul tegutsevaid linde kenasti vaadelda arvukatest linnutornidest.
Et autosõidust kangeks jäänud jalgu sirutada, võib seada sammud Matsalu lahe põhjakaldal asuvale Puise-Kiideva matkarajale. Matkarada kulgeb metsade ja taastatud puisniitude vahel. Siin on hea õppida tundma tavalisemaid laululinde ning tutvuda metsa- ja puisniitude taimestikuga.

Kast
Matsalu rahvuspargi matkarajad:
1. Kiideva-Puise (5 km)
2. Näärikivide õpperada Metskülas (400 m)
3. Penijõe matkarajad (3,6 km, 4,7 km, 6 km ja 7 km) ja linnutorn
4. Salevere matkarada (1,5 km)
5. Suitsu matkarada (800 m laudrada) ja linnutorn Kirikuküla lähedal
Linnutornid:
6. Haeska
7. Jugassaare (eramaal)
8. Keemu
9. Kloostri
Vaateplatvormid:
10.Kiideva
11. Rannajõe

Silma roostikuradadel. Edasi tasub oma rännakut jätkata veidi põhja pool asuval Silma looduskaitsealal. Koos Matsalu lahega on see olulisemaid rändepeatuskohti arktilistele aladele pesitsema suunduvatele veelindudele. Ka siinse linnuelu tõmbenumbrid on madalad merelahed, Eesti suuruselt teised rooväljad ning hooldatud rannaniidud.
Silma looduskaitsealal tasub esmajoones pöörata tähelepanu roostikele. Just siin on Eesti kõige parem koht õppida tundma roostikke. Roostikulindude kontserdid on kõige muljetavaldavamad Sutlepa mere ääres. See on maakerke tulemusena merest eraldunud jäänukjärv, mille kallastel laiuvad ulatuslikud rooväljad. Kui taevast ei lange paduvihma ning tuul ei painuta puudelatvu, saab siin linnukontserte kuulata igal maikuu õhtul.
Etteaste põnevaim osa algab paar tundi enne päikeseloojangut ning kulmineerub pimeduse saabudes. Roostikus elutsevad laulikud demonstreerivad meeleldi oma lauluoskust, kuid eelistavad ise pigem varju jääda.
Sutlepa mere tiiru võiks alustada Saare külla (Lyckholmi) rajatud vaatetornidest, kust avaneb hea vaade järvele. Pesitsevatest veelindudest on siin arvukamad laugud, hallhaned, hallpõsk-pütid ja tuttvardid. Binokliga teraselt roovälju silmitsedes võib nende kohal liuglemas näha üht röövlindu – roo-loorkulli. Vahetult enne pimedat koguneb pilliroovartele ööbima tuhandeid pääsukesi.
Kevadõhtu hämardudes tasub sammud seada Eesti ainsale roostikku rajatud laudteele. Rada lõpeb väikese varjendiga. Kui lärmi ei tehta, siis võivad sulelistest laulikud enda kohalolekust märku anda üksnes mõne meetri kaugusel. Siin saab kuulda karedat rästas-roolinnu laulu, roo-ritsiklindude katkematut siristamist ning hüübi häält, mis meenutab pudelisse puhumist.
Silma looduskaitseala kõige linnurikkam koht on Saunja laht [2]. Eelkõige meelitavad linde ligi lahe väikelaiud, mida on üle 40. Ümber lahe on ehitatud kolm linnutorni, neist parimad ja kergemini ligipääsetavad on Kirimäe ja Saunja.
Tahu lahe ääres on lindude peamised elu- ja peatuspaigad ulatuslikud rannakarjamaad. Linde saab siin vaadelda kahest linnutornist – Tahu ja Võnnussaare tornist.

Kast
Silma looduskaitseala matkarajad ja vaatetornid:
1. Saare matkarada (900 m) ning linnutorn ja vaateplatvorm
2. Saunja matkarada (1 km) ja linnutorn
3. Kirimäe linnutorn
4. Riimi linnutorn
5. Salajõe linnutorn
6. Tahu linnutorn
7. Võnnussaare linnutorn


Mandri-Eesti loodepoolseimas punktis. Läänemaa linnuradadele tasub jääda ka järgmiseks päevaks ja võtta uus hommik vastu Mandri-Eesti loodepoolseimas punktis.
Kui tulla Põõsaspea neemele keskpäeval või suvisel ajal, tunduvad jutud ühest parimast rändevaatluspaigast linnumeeste huumorina. Kui aga kevad- või sügishommikutel päikesetõusu ajal binokli või vaatetoruga neemetippu minna, saab see arusaam peagi kinnitust. Põõsaspea neeme ja Osmussaare vahel laiuvat 7 km laiust väina läbivad ühtelugu veelinnuparved. Olenevalt aastaajast ning ilmastikuoludest võib siin ühel hommikul kokku loetud lindude hulk ulatuda mõnest tuhandest sadade tuhandeteni.
Võib julgelt öelda, et Põõsaspea neem on kogu Euroopas parim paik arktiliste veelindude rände jälgimiseks: see on enamikule Euroopa arktilises ja taigavööndis pesitsevatele veelindudele kõige tähtsam läbirändeala [1; 2]. Rände tippajal lendab siit päeva jooksul üle sadu tuhandeid aule, kümneid tuhandeid varte ja vaeraid ning tuhandeid kaure. Nende hulgas võib hea õnne korral silmata ka haruldasi tundra- ja jääkaure. Põõsaspea neem on eriline ka selle poolest, et siin on ilmselt kõige suurem tõenäosus kohata mõnd haruldast „väliskülalist”: siin on nähtud näiteks suuränni, polaarkajakat ja mägiraati [2].
Lindude kõrval võib Põõsaspea rannas näha ka omalaadseid kivimeid – gneissbretðasid. Need pärinevad Osmussaarest 10 km kaugusel asuvast Neugrundi meteoriidikraatrist. Seda peetakse kogu maailmas ainulaadseks: see on kogu maailmamere üks paremini säilinud meteoriidikraatreid, mille teke ulatub umbes 535 miljoni aasta tagusesse aega. Meteoriidiplahvatuse tagajärjel purunenud kivimitest tekkinud gneissbretðasid võib leida mitmelt poolt Loode-Eesti rannikult ning Osmusssaare ümbrusest. Konarlike kivitükke koos vaenlaste eest kaitsva merega kasutavad ära ka siinsed linnud: paljudel neist asuvad meriski-, kajaka- või tiirupesad.

1. Ellermaa, Margus 2010. Põõsaspea neem: rände koolmekoht Siberis pesitsevatele partlastele. – Eesti Loodus 61 (9): 458–463.
2. Ots, Margus; Paal, Uku 2008. Eesti linnuvaatleja teejuht. Tänapäev, Tallinn.

Tarvo Valker (1984) on vabakutseline looduse vahendaja ja Eesti ornitoloogiaühingu nõukogu liige.