Loomi pildistades seadkem end alati mõttes ka teisele poole kaamerasilma, kus ei kenitle mitte kutseline modell, vaid on oma elu eest väljas inimest pahatihti röövloomana tajuv olevus. Tahtmatult võime neile halba teha, aga nende jaoks on vististi ükspuha, kas kuri tegu sündis kogemata või meelega.

Eelmise aasta kevadel, mahedal aprillilõpu laupäevahommikul jäin puhuks silmitsema idüllilist vaatepilti maanteeäärsel heinamaal: päikesepaistes sillerdav lumeveesilm lageda keskel oli meelitanud rännupuhkust pidama hanede parve. Paar või kolmgi tuhat suurt halli lindu moodustasid tiigi ümber voogava lärmaka piiramisrõnga. Nendel harvadel hetkedel, kui teel undavate autode ahelasse tekkis tühik, kandis tuul kõrvu paljuhäälseid kaagatusi, tiivarobinat ja veepladinat. Õnnelikumad, kes suutsid veeni trügida, pladistasid himuga, nii et pritsmeid paiskus poolde taevasse. Oli lusti ja oli möllu, et küll saab – päris hanepidu.
Eks igale peole tule lõpp, ometigi sellist äkilist poleks küll osanud oodata. Teel peatus auto ja keegi naine, kaamera käes, suundus reipal sammul hanesumma poole. Hetke pärast oli ta pelglikele lindudele juba ülearu lähedal ja taevaalune täitus paanikas põgenejatega.

Lugusid sellest, kuidas pildistajad linde hirmutavad, on viimastel aastatel kuulda ja lugeda saanud üksjagu. Vahel näib, et end uhkelt loodusfotograafideks kutsuvaid inimesi on tekkinud juba liiga palju.
Aga on see siis tõesti nii hirmus patt? Ons seal vahet, kas looduses luusijal kõlgub kaamera kaelas või ei? Kas maksab üldse tõsta kisa mingite hanede pärast? Ei saanud ju nende tuhandete hulgast seal heinamaal ainuski viga, küllap seadsid nad ennast lihtsalt sisse mõnel teisel heinamaal.
Ilmselt pääsevad rände ajal tülitatud linnud eluga. Ent kui niiviisi suhtuv fotokütt võtab nõuks pildistada linde nende pesitsuskohtades, on küll kuri karjas. Paraku mitte igaühel pole koos kaameraga kaasa võtta sellist arukust ja hoolivust, mis ei lase veretuks kutsutud jahil vastupidiseks saada. Ja siis võivad tagajärjed pildistatavate jaoks olla kurvemast kurvad: hüljatud ja vareste söödud munad, külmast või näljast hukkunud pojad.
Kui paljud neist sadadest, võib-olla ka tuhandeist Eesti loodusesõpradest, kes vabal ajal fotokaameraga metsa, randa või rabasse luusima lähevad, teavad midagigi sellest, et linnupesa juures räpakalt toimetades reedavad nad paratamatult selle asukoha mõnele röövloomale. Ning et väikesed pesapojad võivad hukkuda, kui vanalindu takistatakse pesale tulemast. Munadega pesa võib aga liialt häiritud lind lihtsalt hüljata.

Loodusfotovõistlused hullutavad kopsakate auhindadega üha suuremaid rahvahulki. Võistlema saadetud piltide hulgas võib ikka ja jälle näha selliseid, millel lind, ussike nokas, oma pesa juures oksal seisab. Üldjuhul ei ole seesugused pildid kunstilisest küljest väärtuslikud ega pälvi auhindu – nad võinuksid jääda tegemata. Enne kui kaameraga kevadisse metsa tormata, tasuks hetke mõelda, kas auhinnad, Tantsivad Hundid või teised peibutised, on seda väärt, et nende pärast peaks kas või üksainus tihasepoeg piinarikkalt surema.
Mõne aasta eest ühele fotovõistlusele saadetud piltide hulgas jäi valusalt silma foto puuoksal kükitavast õnnetu olemisega rasvatihasepojast. Ta väljaarenemata suled kõnelesid selget keelt sellest, et ta oli pildistamise jaoks jõhkralt pesast välja kisutud. Mis temast küll sai?
Inimene teisel pool kaamerat usutavasti ei taibanudki, et ta midagi valesti teeb. Kummatigi on hetkevaimustus kiire kaduma ja peagi pole sellest fotost tegijale enam vähimatki rõõmu. Tehtud kurja aga heastada enam ei saa.
Asjatundmatu sekkumine võib palju halba teha ka juba pesa jätnud poegadele. Kord leiti põllult kiivitajapoeg. Imekena sulepall lausa kutsus aparaate haarama ja katikud hakkasid usinalt plõksuma. Sedaaegu kutsus emalind teised pojad pelutavatest inimestest kaugemale ja fotohuviliste lahkudes oli õnnetu modelli pere juba kaugel. Tema aga jäi. Järgmisel hommikul oli ta ikka veel sealsamas – nüüd juba elutuna.

Keegi ei tea, kui palju selliseid lugusid metsas, põllul või rannal kevadel ja suvel juhtub. Arvestades loodusfotohuviliste suurt hulka ei ole neid juhtumeid ilmselt vähe. Piltnikud oma tegude tagajärgi ise enam sageli ei näe ega saagi teada. Need tragöödiad jäävad enamasti sinna, kus nad juhtuvad: metsa.
Vahel harva kostab mõni lugu ka kaugemale: siis, kui keegi nägi, kuulis, mõistis. Kevadel paari aasta eest juhtus lugu, mida hiljem küll vist ükski siinne meediakanal kajastamata ei jätnud: nimekas soome loodusfotomees peletas kogemata munadelt kaku, kes juhuse tahtel oli veebikaamera silma all.
Seekord oli loo lõpp õnnelik: pool sajandit loodust pildistanud mees taipas oma eksimust ja lahkus kiiruga, lind sai haudumist jätkata ja lõppkokkuvõttes kasvasid selles pesas kakupojad suureks. Kuid röövlinnud on fotoküttide vere ikka vemmeldama pannud ja karta võib, et ka hoopis kurvema lõpuga lugusid juhtub metsa varjus rohkem, kui arvata oskame.
Iseäranis rannalindude pesitsuskolooniates võib oskamatu või hoolimatu fotojaht hukutada lühikese ajaga palju linde. Fotojahi ohtudele juhtis oma 40–50 aastat tagasi ilmunud raamatutes tähelepanu juba professor Eerik Kumari, mees, kel oli välitöödel alati fotokaamera kaasas. Nüüdseks on neid, kes vabal ajal fotoaparaadiga looduse rüppe tavatsevad põgeneda, kindla peale sadu kordi rohkem kui toona. Niinimetatud digirevolutsioon on toonud (loodus)foto juurde terved hordid. Loodusfotograafia on moes. Looduse vaatevinklist see paraku vist väga hea ei paista.
Haruldaste kaadrite jahil tülitatakse ka neljajalgseid (kord olen silmanud pilti kivile poseerima pandud väntsutatud olekuga jänesepojast), aga kõige enam kannatavad ikkagi linnud. Linnud on kaunid, elavad ja igapidi esteetilised, nad on tegusad päevasel ajal – kuid nad on ujedad ja lendavad lihtsalt ära. Siis tulebki mõte varitseda neid pesa juures. Pesa on see koht, kuhu lind ikka ja jälle tagasi tuleb.

Kas siis pesapaigas ei tohiks linde ja linnupoegi üldse pildistada? Nii väites oleksin silmakirjalik: on ju siinsegi jutu juures pesapildid. On linde, keda saab pesagi juures pildistada, tegemata neile kahju. Mõned väikesed linnud sattuvad poegi toites nii hoogu, et vaikselt pesa juures kükitavat vaatlejat tähelegi ei pane. Ka on teada, et oma metsas elavatest suguvendadest hoopis vähem kartlikud on need sulelised, kes on valinud pesakohaks linnapargi või taluõu ning harjunud enda ümber inimesi nägema.
Paari aasta eest pildistasin, kuidas metsvindid poegi toitsid. Vindipaar pesitses hobukastanil mu maja trepi kõrval ja ma ei tarvitsenud enda varjamisega vaeva näha: inimesed olid selle linnupaari jaoks ebaoluline alaline taust. Metsas olnuks niisuguseid pilte teha väga raske või lausa võimatu.
Ometi märkan, et pesapaikades pildistan linde üha harvem ja harvem. Paljusid linde on võimalik pildistada ka muudes oludes kui pesal, aga see nõuab kindlasti rohkem aega ja vaeva.
Kõige keerulisem on pesitsuskohast ja -ajast eemal jäädvustada neid linde, kes tulevad siia vaid mõneks napiks kuuks suvitama ja on sisuliselt terve selle aja pesitsusega seotud. Üks selline on eelmise aasta lind punaselg-õgija. Mujal kui pesapaigas on teda üsna raske tabada. Nähes pilti punaseljast, näen alati ka fotograafi, kes on selle pildi nimel lindu ta pesakohas vähem või rohkem häirinud.
Kas peamegi tingimata igat sulelist pildistama? Ei pea ju.

Kuidas hoida vaos üha laiemalt levivat loodusfotovaimustust? Ühest küljest on tore, et tahetakse loodust jälgida ja selle keskel olla. Loodus ise on teadagi parem õpetaja kui mis tahes film või raamat. Ent kuidas saavutada, et heasüdamlikust, aga rumalavõitu loodusesõbrast ei jääks maha verised jäljed? Kas õpetada? Seda kindlasti. Keelata ja piirata? Linnupoegade õigus segamatult kodupesas üles kasvada on niigi seadustega tagatud. Aga seadus on paberil, lind metsas, inimese rumalus samuti.
Ammuse, 1979. aasta Eesti Looduse mitmes numbris peeti sama arutelu: mida ette võtta kontrollimatu, pahatihti pildistatavate heaolu ja elu ohustava fotojahiga? Tookord jäi vastus saamata. Ehk oleks aeg mõttevahetusele uuesti elu sisse puhuda?
Toona, kolmekümne kahe aasta eest võttis Eesti Looduse toimetuse nimel sõna Hella-Mare Männamaa. Oma loo lõpetas ta ettepanekuga, millest nüüdki tasuks juhinduda: „Aga pesapoegade, pesa juures pildistatud vanalindude ning teiste ohualdiste loomade fotosid ei tohiks fotonäitusele ehk tõesti vastu võtta. Puu otsa linnupesa juurde jätaksid ronimata vähemalt need, keda ainult auahnus sikutab ja kasuhimu tagant tõukab. Asi seegi.”

Villu Anvelt (1961) on vabakutseline fotograaf, Eesti ornitoloogiaühingu liige.