„Rahvuspargi loomine toetas tollal väga oluliselt meie eneseteadvust. See oli üks esimesi rahvuslikku aadet ja koduarmastust koondavaid ettevõtmisi sügaval stagnaajal – midagi sellist, mida praegu nimetatakse eesti asja ajamiseks.”
Nii meenutas Lahemaa rahvuspargi loomist oma eluõhtul Edgar Tõnurist – mees, kelleta poleks me seda rahvusparki 40 aastat tagasi saanud [2]. Lahemaa rahvuspargi vastuoluline sünd oli üks uue ärkamisaja eelaimusi.
National park, rahvuspark, национальный парк. Rahvusparkide sünnimaal – Ameerika Ühendriikides – ei seostata mõistet national park mitte mingilgi määral mõistega rahvus. Nõnda nimetatakse seal riiklikke looduskaitsealasid, seda juba alates 1872. aastast, mil loodi maailma esimene – Yellowstone’i rahvuspark.
Otsetõlkes eesti ja vene keelde omandas see mõiste aga hoopis uue tähendusvarjundi. Meile tundus see toona – 40 aastat tagasi – midagi märksa olulisemat, ihaldatumat kui lihtsalt looduskaitseala, samas aga nõukoguliku mõttelaadi kandjaile midagi väga kahtlast ja ehk ohtlikkugi. Kui kellegi kohta öeldi natsionalist, siis oli see väga karm süüdistus.

Just sellistes oludes me ikkagi tahtsime endale rahvusparki. Selle loomise oli sihiks seadnud tollane ENSV ministrite nõukogu esimehe esimene asetäitja Edgar Tõnurist. Tal oli olnud võimalus oma silmaga näha rahvusparke Kanadas ja ta oli kiindunud Lahemaa väga mitmepalgelisse loodusesse: „ .. kujutlus Lahemaast kui ühest omapärasest ja inimtegevusest vähe mõjutatud alast oli mul tunduvalt varem, ammu enne seda, kui sai teoks NSV Liidu esimese rahvuspargi ametlik vormistamine” [5].
1960. aastate esimesel poolel alustas Tõnurist jalgrattaretki Muuksist Vainupeani. „Iga matk avas justkui uue lehekülje: suured looalad Muuksis, Viru ja Laukasoo raba lugematute veesilmadega; Põhja-Eesti klint ja klindialune liigirohke mets; Nõmmeveski kanjon, kus paljandub aegade raamat; poolsaarte põhjamaiselt karm loodus; kivikülvid ja suured rändrahnud; peaaegu kõik Eesti metsatüübid; Põhja-Eestis ebatavaline liigestatud pinnamood – kõik see paelus tähelepanu juba siis” [5].
Kõike seda olid märganud teisedki, ent sinna mõeldi rajada eeskätt midagi paremaid puhkevõimalusi pakkuvat. Tõnurist ei jätnud jonni.

Mis mees ta õieti oli? Kirjasõna tema kohta on napp. Lisada saan vaid kilde, mis on mällu talletunud kunagistest vestlustest.
Entsüklopeediad näitavad sünnikohta Venemaal, viitamata juurtele: isa Gustav oli pärit Ida-Virumaalt Mäetaguselt, ema Loviise (Liisa) Soomest. Edgar Tõnuristi sõnul käinud isa Gustav Soomes vanaisa kasvatatud kartuleid müümas ning leidnud sealt endale nooriku.
Edgar sündis 12. jaanuaril 1920 Venemaal Simbirski kubermangus, kuhu ta isa oli koos perega läinud „ .. nii nagu Oskar Lutsu loomingust tuntud Toots” ja jõudnud seal üsna heale järjele. Pärast Vabadussõja lõppu tuli pere tagasi kodumaale – Edgar hällis, mille õõnsaks puuritud sammastes üle piiri toodud kuldmündid aitasid alustada siin uut elu.
Poiss jäi üsna varases eas orvuks, sest vanemad, nagu ka osa lastest (kokku oli neid neli õde ja kuus venda) surid tuberkuloosi. Enda elupäästjaks pidas ta Taagepera sanatooriumi toonast arsti, kes “lubas mul tuppa tulla ainult sööma ja magama, kogu ülejäänud aja pidin veetma värskes õhus”. Nõnda lonkis mehehakatis päevad läbi mööda metsi, tervis taastus vähehaaval.
Hiljem, pisut suurema poisina, teenis ta elatist muuhulgas isegi piiritusevedajaid abistades (kasuks tuli hea ujumisoskus ja sorav soome keel) ning teismelise noorukina Eestimaa kirikute torne värvides.
Haridustee kohta märgivad entsüklopeediad kõrgemat parteikooli Moskvas, ent jätavad mainimata Eesti Vabariigi aegse konsulendihariduse Väimelast ja Kuremaalt.
Sõja puhkedes sattus sõdurieas noor mees Eesti laskurkorpusesse, kust rahu saabudes viis tee juba nõukogude riigiaparaati: alustades Tartumaa TSN täitevkomitee esimehe ametist ja jõudes ENSV ministrite nõukogu esimehe esimese asetäitja ehk tänapäevases tähenduses asepeaministri toolini. Niisiis, nüüdisaja retoorikat kasutades – läbi ja lõhki punavõimu teener. Aga tegelikult?
Vähehaaval pudeneb andmeid Moskvale okupatsiooniaastail tugevat vastupanu osutanud Eesti eliidi kohta, kelle tollaseid valikuid tänapäeval ei suudeta või ei taheta mõista. Nemad ei jätnud kirjalikku tõendusmaterjali oma kavatsuste ja programmide kujul: tarkade inimestena teadsid nad, et see oleks seadnud ohtu eesmärgi, mille nimel tegutseti. „Peaksime õppima tol ajal tegutsenud inimesi hindama siiski neis raames, mida nad oma sünniaasta tõttu said ja võisid ära teha,” tõdeb Jaak Allik [1].
Üks selle vastupanu võtmekujusid oli Edgar Tõnurist, kes Jaak Alliku sõnul on „aastakümnete jooksul teinud Eesti maaelu alalhoidmiseks tõepoolest palju rohkem kui vanal ja uuel iseseisvusajal parteiliste kokkulepete tulemusena juhuslikult ministrikohale sattunud isikud või ka kindlasti austust vääriv põllutööminister eksiilvalitsuses.”
Väga veenvad on Siim Kallase meenutused kohtumisest Tõnuristiga 1960. aastate lõpul Tartu ülikooli majandussuhete klubis. Külaline rääkis tudengitele majandusest kolm tundi jutti ja vahetas seejärel viie-kuue huvilisega mõtteid veel paar tundi.
Siim Kallas: „Väidan, et Nõukogude ajal ei enne ega pärast pole ma kuulnud süstemaatilisemat esitust Eesti majandusest. Peale selle rääkis ta väga elavalt ja ka väga ausalt. Meie ründasime teda mitme strateegilise valiku pärast, [---] kritiseerisime põllumajanduse doteerimist ja küsisime, miks peab nii suur osa vabariigi eelarvest minema liha- ja piimahindade vahe katteks. Tema vastas: aga kui sinna ei läheks, arendataks sellega suurtööstust ja kaevandusi ning te saate ometi aru, mis see tähendaks; nüüd ehitame selle raha eest vähemalt maal kultuurimaju ja koole” [4].
Toonased tudengid meenutavad, et Tõnurist, „kes siiralt püüdis Eesti majanduse eest seista, ja oskas ka rääkida sellest, mis oli tõepoolest oluline,” andis neile mõne tunniga rohkem, kui hulk muid lektoreid aastaga. Siim Kallas: „Elu lõpuni jääb meelde, kuidas üks eelmise süsteemi tippmees meie väikeses ja hästi haakuvas auditooriumis elas välja selle, mis teda vaevas.”
Tegelikult ei suutnud Tõnurist hingel pakitsevat varjata ka suuremate auditooriumite ees: maarahva üritustel, Lahemaa rahva keskel, looduskaitse seltsi kokkutulekutel ja mujalgi, kus talle tundus, et kuulajaskond seda väärib. Tema avameelsetest sõnavõttudest räägiti tookord kui Tõnuristi „isamaakõnedest”.
Paraku sai avameelsus mehele saatuslikuks, sest kuulajaskonna seas oli alati ka valvsaid kõrvu: „Moskva jälgis natsionalistliku grupeeringu teket Eesti juhtkonnas tähelepanelikult, ja erinevalt neist, kes Eesti elu Münchenis jälgisid, eristas kaasajooksikuid vastupanu organiseerijatest hästi” [3]. 1979. aastal sunniti Tõnurist Toompealt lahkuma.

Kas või läbi halli kivi. Rahvuspark kujunes Tõnuristile üheks kinnisideedest, mida ellu viies ta justkui maandas igapäevaelu närvipinget. Saatuse tahtel oli see ainus tema saavutustest, mida rahvas juba siis tähele pani ja tunnustas. Aga seegi ei tulnud kergelt. Mõneti kumavad raskused läbi ka tema kirjadest toimetajale seoses Lahemaa materjalide avaldamisega Eesti Looduses rahvuspargi algaastail.
„Mis puutub minu kirjutamisse, siis ka kõige parema tahtmise juures ma lihtsalt pole praegu suuteline kirjutama seda, mida tahan.” (Jaanuar, 1972)
Moskva tðinovnikutega asju ajada ei olnud lihtne.
„.. Liidu Põllumajanduse Ministeeriumi juures olev pika nimega peavalitsus ei tahtnud kuidagi nõustuda rahvuspargi termini sissetoomisega kaitsealade loetellu. [---] Pean kinnitama, et seoses sellega nägin kõvasti vaeva, mis lõppkokkuvõttes siiski lahendas küsimuse nüüd lõplikult. [---]
Nördima pani seejuures asjaolu, et Tartus töötav „eesti looduskaitse isa” oli jõudnud saata „tõsiselt argumenteeritud” kirja tõestamaks, et tegemist on ühe kahtlase ja tugevalt natsionalismi järgi lõhnava ettevõtmisega riigitüüril oleva samast lehkavast ilmingust läbiimbunud tegelase poolt. [---] minu elulõng muutus jällegi pisut hapramaks.” (Oktoober, 1974)
Loodud rahvusparki oli vaja ülal pidada ja arendada. Ühelt poolt säästa intensiivsest majandamisest rahvuspargi metsi – metsamajandeil olid ju raieplaanid! – ning hoida umbe kasvamast lookadastikke ja teisi pärandkooslusi, teisalt taastada hävinud või hävimisohus kultuuriväärtusi. Plaani tuli võtta uurimistööd.
„Tegemist on tõesti esmakordse, täiesti uutel alustel funktsioneeriva väga suure kaitsealaga, mistõttu arusaamades täiesti loomulikult esineb erinevaid lähenemisi. Ilmselt on see tingitud meie üldisest hädast – hooga mingi ala kuulutada „keelualaks” ning siis nautida rahulolu, või aeg-ajalt näidata näpuga ja jagada korraldusi.” (Oktoober, 1974).
Et Lahemaaga sama ei juhtuks, oli muu hulgas vaja ka raha. Siin liitus Tõnuristi missiooniga toonane rahandusminister Alber Norak: loodi Lahemaa fond, kuhu oodati annetusi eeskätt sel ajal üsna jõukatelt põllu- ja metsamajanditelt, aga ka teistelt asutustelt ja organisatsioonidelt. Ja raha tuli.
„Sellal kui fond sündis, ei olnud tal konkurente ja annetajad on olnud lahtise käega. Aastate jooksul on laekunud üle viie miljoni rubla, parematel aastatel üle 400 000 rubla aastas. Näiteks Pimedate Ühing üksi on kandnud rahvuspargi arvele 200 000 rubla” [2]. Võrdluseks: minu, kõrgharidusega toimetaja toonane palganumber oli 130 rubla kuus.
Annetajaile mõeldes kriibib hinge asjaolu, et sõna otseses mõttes eesti rahva rahaga üles ehitatud Palmse mõis on nüüd suletud territoorium: käepael tuleb osta mitte ainult hooneisse sisenemiseks (mis on mõistetav), vaid ka selleks, et mõisaõuel ja tiigikaldail jalutada. Tõnurist ei andestaks.
Aga tema plaanid olid omal ajal suured, haare küündis väljapoole juba loodud rahvuspargi alasid. „ .. kavatseme Kõrvemaa kaitseala, milline hiljuti sai ametliku „eksisteerimisloa”, allutada Lahemaa direktsioonile kaugema eesmärgiga – ehk õnnestub kunagi need mõlemad koos eriotstarbelise maaga (toona sõjaväepolügooni all olnud Põhja-Kõrvemaaga – A. M.) ühendada üheks tõeliselt suureks rahvuspargiks.” (Aprill, 1972) See plaan ei teostunud.

Unustus. Pärast seda, kui olime end vabaks laulnud, läks käiku “isamaalik” luud: plats pühiti puhtaks. Kõrvale heideti ka need inimesed, kes olid okupatsiooni aastakümnetel vabadusest unistamise ja otsesõnu rääkimise asemel tegutsenud selle nimel, et maa ja rahvas toonase äärmusliku surve all püsima jääksid.
Edgar Tõnurist suri unustatuna 16. augustil 1992. Ta puhkab Ilumäe kabeliaias Lahemaal. 20. sajandi ajalugu on veel liiga noor, et mäletada kõike ja kõiki. Ent igaühe tegeliku suhte Eestimaaga peab selgitama aeg.

1. Allik, Jaak 2007. Põlvili või püsti? – Sirp, 10. august.
2. Kas olete tehtuga rahul? 1991. Toimetuse küsimustele vastab Edgar Tõnurist. – Eesti Loodus 42 (6): 364–367.
3. Ruutsoo, Rein 2006. Vastupanu mitu nägu. – Maaleht, 20. aprill.
4. Ðank, Ester 2001. Peategelane: Siim Kallase rollid. Tallinn.
5. Toimetuse küsimustele vastavad… 1986. Edgar Tõnurist, Lahemaa Rahvuspargi Nõukogu esimees. – Eesti Loodus 37 (6): 347–349.
6. Tõnurist, Edgar 1972. Lahemaa rahvuspark. – Eesti Loodus 23 (11): 641–648.
7. Tõnurist, Edgar 1981. Lahemaa, tüüpiline ja kordumatu. – Eesti Loodus 32 (6): 354–359.

Ann Marvet (1939) on Eesti Looduse endine kauaaegne toimetaja.