Lahemaa rahvuspark seostub paljudel eestlastel eelkõige ilusate metsade, mererandade ja kivikülvidega. Palju vähem on räägitud siinsetest poollooduslikest ehk pärandkooslustest, mis on kujunenud aastasadade vältel inimtegevuse tulemusena.

Lahemaa rannikul oli 18. sajandi lõpul 33 ning lavamaa piirkonnas 17 küla [6]. Kõigis külades vajati ka heina- ja karjamaid. Vaatleme, kui palju neist on säilinud tänapäevani ning kas see pärand on ka looduskaitse mõttes oluline.
Üsna põhjalikud andmed Lahemaa rohumaade kohta koguti 1976.–1980. aastate taimkatte suuremõõtkavalise kaardistamise käigus. Selle järgi leidus siin 6793 hektarit looduslikke rohumaid ehk umbes 10% kogu rahvuspargi territooriumist [2, 8]. Levinuimad niidutüübid olid lubjavaesed soostunud niidud ning parasniisked lubjavaesed pärisaruniidud. Puisniitude osakaalu pole eraldi esitatud, kuid mainitakse, et nende pindala on varasemaga võrreldes märgatavalt vähenenud [2].
Viimasel kümnendil alustati niidukoosluste kaardistamise uut ringi, mis pole veel lõpule jõudnud. Esimesed Lahemaa piirkonna kirjed pärandkoosluste kaitse ühingu (PKÜ) andmebaasis pärinevad aastast 2000, mil kogu Eestis inventeeriti puis-, ranna-, loo-, ja luhaniite.

Edaspidi on inventuure tehtud jupikaupa rahvuspargi ja keskkonnaameti tellimusel, enamasti aastatel 2007–2010. Praeguseks on üle vaatamata ja vanema inventuuri korral ka andmete täpsustamist vajavaid niite veel umbes 400–500 hektarit peamiselt Lääne-Virumaal.
Võttes kokku nüüdsetes andmebaasides määratud (#) ja veel läbi töötamata alad, võime umbkaudu hinnata, et poollooduslikke kooslusi on Lahemaal säilinud veidi alla 3000 hektari. Suure või väga suure looduskaitseväärtusega on neist ligikaudu 45%. Võrreldes Lääne-Eestisse jäävate rahvusparkidega pole seda palju, kuid liigilise koosseisu poolest leidub siin üsnagi ainulaadseid kooslusi.

Pärandkooslustest leiame praegusaja Lahemaal eelkõige puudeta pärisaruniite lubjavaesel mullal (#). Paraku on suur osa neist kolhoosiajal väetatud ja/või heinaseemnega pealtparandatud. Samas on osa mahajäetud põlde ja kultuurheinamaid hakanud omandama looduslikumat liigilist koosseisu.
Kultuuristamise mõjuga rohumaadel vohavad enamasti kerahein, põld-timut, aas-rebasesaba või aasristik, kuivematel aladel sagedasti ka punane aruhein või aaskaerand. Paranenud mullaviljakuse tõttu on kiirekasvulised pealiskõrrelised visad taanduma, aga järjepidaval niitmisel või karjatamisel võib koosluste kunagine liigirikkus siiski taastuda.
Väga suure väärtusega alade hulka on arvatud vaid viiendik inventeeritud pärisaruniitudest (#). Sageli on tegemist luht-kastevarre, keskmise väriheina ja lõhnava maarjaheina kooslusega, mida ilmestavad mitut liiki kurerehad. Harva tuleb ette ka eriti liigirohket madala mustjuure kooslust (näiteks Kiiu-Aabla külas). Lubjarikkal mullal paiknevaid pärisaruniite on Lahemaal tunduvalt vähem ja enamjaolt kuuluvad nad liigirikkamate ja väärtuslikumate alade hulka.

Suur segadus on Lahemaa loopealsetega. Loodusid on nende uurimise algusaegadest peale kirjeldatud kui õhukesemullalisi kidura taimestikuga lagedaid paepealseid rohumaid, mida enamasti saab kasutada vaid karjamaana.
1980. aastate alguses on Lahemaa loodude pindalaks hinnatud 235 hektarit, millest üle 80% paikneb Muuksi muistse linnusasula ja Loo–Turjekeldri–Hundikangrute piirkonnas [1].
Karjatamine on neis paigus lõppenud enamjaolt üle kümne aasta tagasi, lopsakuselt sarnaneb rohustu pigem pärisaruniitudega ning valdavalt varjavad vaadet kahe-kolme meetri kõrgused kadakad.
Ilmselt on ohtram rohukasv Muuksi ja teistegi Põhja-Eesti loodude piirkondlik iseärasus, mis tuleneb mulla looduslikult suurest toitainete, eriti fosfori ja mikroelementide sisaldusest. See omakorda tuleneb ordoviitsiumi kaaliumi- ja fosforirikastest moreeniosakestest mulla lähtekivimis [5].
Tõenäoliselt on loopealseid siiski osaliselt väetatud ja veidi paksema mullakihiga alasid ka põldudena kasutatud. Muuksi ja Hundikangrute ümbruse kuivematele, õhema mullakihi ja väiksema kadakate katvusega aladele on omane väga väärtuslik liigirikas kooslus. Ohtramad on muulukas, metsülane, hobumadar, värvmadar ja arukaerand, piirkonniti leidub palju lood-ristirohtu, vahelmist põdrajuurt, loodtimutit, kurekellukat ja harilikku nääri, punast aruheina, kuid puuduvad Lääne-Eesti loodudele iseloomulikud lubikas ja käpalised [7].
Varasemalt on Muuksi ümbruse loodudel leitud väheproduktiivset lamba-aruheina – mägi-kasteheina – kevadtarna ja kserofiilsete samblike rohket kooslust, mis levib paepealsetel liiv- või saviliivmuldadel [3]. Näib, et tunduvalt on kahanenud varem tavaliste nõmm-liivatee, hariliku kukeharja ja lamba-aruheina ohtrus [3].
Lahemaal leidub gleistunud muldadel ka niiskeid loopealseid liigivaesema luht-kastevarre kooslusega. Selliseid niite on kolhoosiaegadel rohkem kultuuristatud, sestap on neid praegu üsna võimatu eristada pärisarukooslustest. Aegade vältel on maakasutus muutunud: esialgu avaldasid tõenäoliselt mõju ülekarjatamine ja pealtparandamine, seejärel hoolduse katkemine ja kadastumine. Seepärast muutunud taimestiku tõttu on praegu väga raske öelda, kui palju on Lahemaal tegelikult lookooslusi.
Rahvuspargi kaitsekorralduskava eelnõus on loopealsete pindalaks hinnatud 359 hektarit [4], PKÜ andmebaasi järgi katavad lood praegu tunduvalt väiksema ala (#). Tõepärane number on ilmselt kuskil nende vahel. Osaliselt põhinevad arvutused juba vananenud inventuuril ja vajavad täpsustamist, eriti Vatku ja Tõugu niiskemate ja viljakamate alade piirkonnas.

Lahemaa soostunud niidud on seni leidnud teenimatult vähe tähelepanu. Võrreldes varasema ajaga on nende arvukus silmapaistvalt vähenenud. Siiski leidub neid veel mõnesajal hektaril, kuid suurem osa on võsastumise, angervaksastumise ja ka kultuuristamise mõjude tõttu floristiliselt vaesunud. Ülejäänud umbkaudu 30% on liigilise koosseisu poolest väärtuslikud alad, kuid kahjuks valdavalt hooldamata.
Eriti omapärane on Natturi ja Vergi-Altja piirkonna lubjavaestel muldadel leviv pehme mesiheina – soopihla – hirsstarna kooslus, mis kohati läheb üle niiskeks paluniiduks, kus domineerivad võnkvars ja luht-kastevars. Leidub ka mujal Eestis tavalisemat tedremarana – luht-kastevarre – kibetulika – käokanni – soo-ohaka kooslust, mis võib olla üsna liigirohke ja sageli vööthuul-sõrmkäpa või käokeelte kasvukoht.

Lahemaa liivaseid alasid katavad tükati viimased säilinud palu- ja nõmmeniidud. Väheviljakate ja õrnade kooslustena on need niidutüübid kogu Eestis juba ammu põllumajanduslikust kasutusest välja langenud ning metsastunud.
Nõmmeniite leidub väikeste kildudena paluniitude, pärisaruniitude või teede servades väga kuivadel päikeselistel künkanõlvadel. Need kasvutingimused sobivad harilikule karutubakale, nõmmnelgile, lamba-aruheinale ja kanarbikule. Hea õnne korral võib sellisest kooslusest leida kuu-võtmeheina.
Palu- ja nõmmeniitude laike kohtab ka metsastuvate ja rohtuvate sisemaiste luidete varjukamates paikades, näiteks Aabla oja lähedal. Paluniidulaadne kooslus võib tekkida ka välja kurnatud liivasele põllumaale.

Lamminiite ja rannaniite leidub Lahemaal võrreldes Eesti läänepoolsete rannikualadega märksa vähem. Rannaniidud on kivised ja kitsad, laiemad osad on kohati muudetud kultuurmaaks. Lamminiidud kulgevad piki jõgesid sageli inimasustusest kaugel metsalaamades ja suurt osa neist pole juba pool sajandit hooldatud.
Siiski leidub näiteks Valgejõe jõekäärudes praegu veel liigirikkaid parasniiskeid lammikooslusi, mida tuleks tingimata hooldada. Suuremalt osalt on lammiterrassi kõrgematel osadel paiknevad ja üleujutusest välja jäävad alad kunagi kultuuristatud.

Parasniiskeid ja soostunud puisniite on Lahemaal säilinud väga vähe; hooldatud alasid võib ehk ühe käe sõrmedel üles lugeda. Puiskarjamaadega on olukord vaid veidi parem. Kaugemas niidusopis võib leida laguneva katuse all kössitava küüni või selle jäänused. Aga olgu puisniit kas või pool hektarit suur, selle hooldamine võiks olla iga lahemaalase auasi ja panus pärandkultuuri ja loodusväärtuste säilimisse.

Milline on Lahemaa niitude tulevik? Kaheksakümnendate aastate algusega võrreldes on pindala vähenenud poole peale, isegi rohkem. Mõneti võib seda põhjendada sellega, et rahvuspargi maismaa-ala vähenes, kui loodi Viitna ja Ohepalu kaitseala. Kuid suurem osa pärandkooslusi on hävinud seetõttu, et neid enam ei hooldata.
2010. aastal maksti Lahemaa poollooduslike koosluste hooldajatele toetust 277 hektari eest [4]. Ilmselt võib hooldatud alasid olla pisut rohkem, kuna kõik hooldajad ei taotle toetust. Kuid olukord pole siiski roosiline.
Külades on vähe püsielanikke ja neistki paljud ei tegele karjakasvatusega. Iseäranis mereäärsetes külades on ohutegur ka ehitustegevus. Ehkki enamasti on talude õuemaade vahelised lagedamad alad paarikümne aasta tagused sööti jäänud põllud, leidub siingi väärtuslikke liigirikkaid rohumaid. Õueala ja selle lähemat ümbrust hooldatakse ja laiendatakse sageli murutraktoriga – niidetakse tihti ja madalalt, seetõttu muutub poollooduslik kooslus peatselt liigivaeseks.
Väärtuslike niitude hoolduse korraldamine on lähiaastatel rahvuspargi raske ülesanne. Loodame, et see õnnestub. Suur tänu kõigile, kes on meie pärandit hooldanud!

1. Eilart, Jaan 1981. Loopealsed – Lahemaa ainulaadseim kooslus. – Etverk, Ivar (koost.). Lahemaa uurimused I. Rahvuspargi loodus. Valgus, Tallinn: 53–57.
2. Kalda, Aino 1988. Lahemaa rahvuspargi taimkate ja selle geobotaaniline liigestatus. – Etverk, Ivar (koost.). Lahemaa uurimused III. Valgus, Tallinn: 68–87.
3. Krall, Heljo jt. 1980. Eesti NSV looduslike rohumaade tüübid ja tähtsamad taimekooslused. ENSV Põllumajandusministeeriumi Informatsiooni ja Juurutamise Valitsus. Tallinn.
4. Lahemaa rahvuspargi kaitsekorralduskava eelnõu 2011–2013 (seisuga 14.12.2010)
5. Lillema, Alfred 1985. Eesti NSV mullastik. Eesti Riiklik Kirjastus. Tallinn.
6. Linnus, Jüri 1985. Lahemaa rahvastik 18. sajandil. – Etverk, Ivar (koost.). Lahemaa uurimused II. Valgus, Tallinn: 29–50.
7. Mesipuu, Meeli 2009. Lahemaa rahvuspargi niidud Harju maakonnas – hinnang looduskaitselisele väärtusele. Lepingulise töö aruanne. Käsikiri pärandkoosluste kaitse ühingus.
8. Örd, August 1988. Lahemaa rahvuspargi funktsionaalne tsoneering ja kaitsereþiimi alused. – Etverk, Ivar (koost.). Lahemaa uurimused III. Valgus, Tallinn: 5–15.


#. Lahemaa rahvuspargi poollooduslike koosluste pindala ja looduskaitseväärtus pärandkoosluste kaitse ühingu andmebaasi alusel. Tüübirühmad on esitatud Eesti taimkatte kasvukohatüüpide klassifikatsiooni (Paal 1997) alusel

Tüübirühm Pindala (ha) ja osakaal (%) Pindala (ha) ja osakaal (%) looduskaitseväärtuse alusel
Suur väärtus Väga suur väärtus
Looniidud 109 (4) 38 (34) 26 (23)
Nõmmeniidud 15 (0,6) 9 (59) 6 (40)
Paluniidud 45 (2) 12 (22) 13 (28)
Pärisaruniidud (neist lubjarikkad ca 15%) 1571 (69) 473 (30) 259 (16)
Lamminiidud 165 (7) 19 (11) 9 (5)
Rannikuniidud 125 (5) 65 (52) 18 (14)
Soostunud niidud 255 (11) 35 (14) 39 (15)
Kokku 2285 651 370

Osakaal inventeeritud niitude kogupindalast: kultuuristamise mõjuga niidud (30%), puisniidud (2,6%), puiskarjamaad (3,1%)

Meeli Mesipuu (1975) on botaanik, pärandkoosluste kaitse ühingu juhatuse liige ja Lahemaa niitude inventeerija.