Lahemaa rahvuspark asub suuremate pinnavormideta lauskmaal. Mitmekesine mererand, kitsad jõesängid, rabad ning teised maastikuelemendid pakuvad ometi ohtralt elupaiku lugematutele loomaliikidele. Siinsetest maismaa- ja mageveeselgrootutest saan anda vaid õige põgusa ülevaate – täpsemalt kaeda tasub eeloleval suvel igaühel ise.

Selgrootuid on siin püüdnud ja uurinud hulk asjaarmastajaid ja professionaale nii Eestist kui ka välismaalt. Siin püütud putukaid on mainitud vast sadakonnas kirjutises. Suur osa kogutud teabest on aga jäänud avaldamata, puudutades enamasti tavalisi liike ning nende üldarvukust.

Kõige suurema ja paremini uuritud rühma, lülijalgsete kohta teadaolev võeti kokku 1980. aastatel koostatud ülevaates. See põhines zooloogia ja botaanika instituudi entomoloogide uurimistööl aastail 1973–1980. Mardikalisi oli nimestikus 576, kahetiivalisi 366 ja ämblikke koguni 268 liiki. Koguti muidki putukarühmi, kuid nende andmeid ei avaldatud [1].
1977. aastal valminud Kalle Remmi uurimus Koljaku-Oandu reservaadi samblarinde loomastikust märgib 308 liiki selgrootuid [15]. 1987. aastal uuris Lahemaa päevaliblikaid, peamiselt Palmse ümbruses, Ene Loode [7]. Ta leidis 55 liiki (praegu on teada 68), kuid ei täheldanud erinevusi võrreldes fauna üldpildiga mujal Eestis.
1982. aastal Eestis peetud Eesti-Soome teise entomoloogiasümpoosioni käigus koguti putukaid ka Lahemaa rahvuspargist, tulemused on avaldatud üksnes osalt. Märt Kruus on aastatel 1978–1984 ja hiljemgi uurinud puittaimede kahjurite levikut ja arvukust Eestis, üks vaatluskoht oli ka Palmse park. Andmeid selgrootute kohta on kogunenud ka üliõpilaste suvepraktikumidel, mis leidsid aset 1970.–1980. aastatel Palmse mõisa lähedal Revoja baasis.

Järgmine põhjalikum ülevaade Lahemaa rahvuspargi putukate kohta pärineb Jaan Luigi sulest [8]. Temagi mainib, et putukaliikide koguarvu kaitsealal on raske hinnata, sest enamasti on tähelepanu pööratud üksnes looduskaitse või metsanduse vaatenurgast olulistele liikidele. Kokku on tema hinnangul kirjanduses andmeid umbes 2000 putukaliigi kohta, neist looduskaitsetähtsusega ligi 60.
Putukarühmadest on arvatavalt kõige rohkem andmeid liblikate kohta (umbes 1000 liiki), teisel kohal on kahetiivalised (ligi 400 liiki), kolmandal mardikalised (veidi alla 400 liigi). Suure ja liigirikka kiletiivaliste seltsi liike on teada kõigest ligi 350. Ülejäänud putukaseltsidest teatakse igaühest kuni poolsada liiki.

Rahvuspargis on seire all mitu putuka- ja limuserühma. Putukatest seiratakse kiile ja sipelgaid. Palmses on kollaste püüniste abil seiratud tolmeldajaid: aastatel 1997–1999 tehti seda Soome teadlaste eestvõttel põhjamaade tolmeldajate seire projekti raames, 2002. aastal aga Märt Kruusi ja Jaan Luigi juhatusel.
Riikliku seireprogrammi raames seirati ohustatud ja haruldasi putukaid 1999.–2001. aastal kolmes seirepunktis. Aastatel 1995–1998 olid vaatluse all hämarikuliblikad: valgusele lendavaid suurliblikaid püüti 465 liiki.
Limustest seiratakse ebapärlikarpi (Margaritana margaritifera; vt. lk. ....) ning maismaatigusid.

Elupaigad. Enamikule selgrootutest on toiduks ja samas ka elu-, redu- ning jahipaigaks taimed. Mida mitmekesisem ja mosaiiksem on taimestik, seda liigirikkam on loomastik.

Rannikuala on rahvuspargis väga pikk ning eriilmeline, olgugi võrdlemisi taimestikuvaene ja tuuline. Suurtes roostikes elab väga mitmesuguseid putukaid, valdavalt kahe- ja ehmestiivalised. Õiterikastel, tiheda taimestikuga rannaniitudel lendleb arvukalt liblikaid, kärbseid, kimalasi ja mesilasi. Kimalaste ja mesilaste pesad paiknevad enamasti siinsamas maa sees või veidi kaugemal kiviaedades ja kivihunnikutes. Veidi vähem torkavad silma putukalaipadest toituvad koonulised ning röövtoidulised võrktiivalised. Arvukatele liivarandadele ja muudesse liivastesse paikadesse teeb pesi mitu liiki erakmesilasi ja kaevurherilasi.
Rannikut peavad koduks ka paljud kiilid, eelkõige muidugi sinikiil, keda mõnes sobivas lahesopis lendleb koos sadu isendeid. Samuti kohtab mererannas suuri kiile: metsa-, pruun- ja soo-tondihobu, kellest enamik on vastsena elanud sisemaa veekogudes, kuid toiduotsinguil rannikule välja jõudnud. Meretuultele varjatud kohtades lendlevad veel liidrikud, hiilge- ja loigukiilid. Enamikule putukatest aga tuuline mererannik ei sobi.

Jõed on Lahemaal väikesed ja kärestikerohked. Nende jahe hapnikurikas vesi sobib elupaigaks paljudele putukatele ja muudele selgrootutele [6].

Seisuveelistest elupaikadest näib üks liigirikkamaid madal Kahala järv. Tõsi, hulk selgrootuid rändab siin ohtrate veelindude kõhtu. Kahjuks ei ole järve putukafaunat eraldi uuritud, ent silma torkab rohkesti pistesääski ja parme, samuti surusääskede hulgi-väljalennud ning nende vastsekestadest kubisev veepind.

Selgrootute liikidest pole teada sääraseid, kes elutseksid Eestis üksnes või peamiselt Lahemaal.
Ühed väiksemad Eesti kaitsealused loomad on kindlasti kõdus elutsevad pisiteod: vasakkeermene pisitigu (Vertigo angustior; # 1) ja luha-pisitigu (V. geyeri). Neid on Lahemaal leitud mitmelt seirealalt, arvatavasti on nad levinud laiemaltki. Kaitsealustest karbiliikidest elab peale ebapärlikarbi mitmes Lahemaa jões veel paksukojaline jõekarp (# 2).
Kiile on eri allikates kokku mainitud 36 liiki, neist 8 rahvusvaheliselt kaitstavate (IUCN-i) liikide nimestikus (# 3–9). Liblikalisi on Lahemaal teada 68 liiki (Eestis kokku 113), enamik tavalised, üle Eesti levinud (# 10–15). Huvitavamatest Lahemaa liblikaliikidest on kirjutanud ka Ene ja Urmas Jürivete [5]. Ritsikaid ja tirtse on Lahemaal kogunud peamiselt Jaan Luig ja Aivo Tamm. Kokku on nad leidnud kümme liiki (# 16). Rannaluited ja muud liivased paigad sobivad elupaigaks paljudele sipelgaliikidele ning neist toituvatele sipelgakiilide vastsetele ehk sipelgalõvidele (# 17). Lahemaalt on leitud ainus Eesti ohustatud liikide nimestiku võrktiivaline: luite-sipelgalõvi (Myrmeleon bore).

Lahemaa metsad on pikka aega paelunud mardikahuvilisi. Kahjuks ei ole jõutud kokkuvõtva trükiseni. Harald Haberman plaanis avaldada „Lahemaa mardikaliste (Coleoptera) nimestiku”. Monograafias „Eesti jooksiklased” leidub andmeid 94 liigi kohta rahvuspargis. 1977. aastal on Haberman kirjeldanud tulnukmardika Edaphus beszedesi (sünonüüm: Edaphus bluehweissi) leidu aasta varem Hara Suursoos (Suurekõrve reservaadis) lagerabalt [3]. Eesti lühitiiblaste levikukaartidel on märgitud 40 liigi leiukohad Lahemaa rahvuspargis [4].
Koljaku-Oandu reservaadi samblarindes on tehtud kindlaks 54 mardikaliiki [15]. Kaupo Elberg on märkinud haruldase jaanimardiklase – hõõgmardika (Phosphaenus hemipterus) leidu Laukasoos [2], Rein Pedmanson aga pisijooksiku Bembidion monticola leidu [14]. Perekonna Geotrupes levikukaartidele on kantud kolme liigi leiud Lahemaa rahvuspargis [13].
Metsamajandusele on olulised ürasklased, keda on Eestis uuritud pikka aega. Kokku on leitud 68 liiki, Lahemaa rahvuspargist 24 [19]. Üks liik, Pityophthorus lichtensteinii, on Eestis üpris haruldane.
Siklased (Cerambycidae), samuti metsamajandusele oluline rühm, on üks paremini tuntud mardikasugukond Eestis. Levikukaartide järgi [16] on meie 97 liigist 47 leitud ka Lahemaalt, Jaan Luigi andmetel aga koguni 49 liiki [8].
Tõsist kaitset vajavad kolm Lahemaa siklast: Arhopalus tristis, Nothorhina punctata (# 18) ja Acmaeops marginata. Viimati nimetatut on Eestis leitud ainult Lahemaal (Võsu, Kolga) ja sellest veidi lõuna pool Pillapalus [18].


1. Autorite kollektiiv 1981. Maismaa lülijalgsete fauna. – Örd, A. (koost.). Uurimused Lahemaa rahvuspargi arenduskava koostamiseks (lõpparuanne). II köide, Tartu: 288–311. (Käsikiri Lahemaa rahvuspargi raamatukogus.)
2. Elberg, Kaupo 1989. Tulukesed jaaniöös. – Eesti Loodus 40 (6): 375–377.
3. Haberman, Harald 1977. Tulnukmardikas Lahemaa rabas. – Eesti Loodus 28 (1): 49.
4. Haberman, Harald 1983. Beitrag zu „Ennumeratio Coleopterorum Fennoscandiae et Daniae” (1979) über die Staphyliniden Estlands. – Notulae Entomologicae 63: 97–110.
5. Jürivete, Ene; Jürivete, Urmas 1994. Lepidopteroloogilisi märkmeid Lahemaalt aastatel 1982–1993. – Lepidopteroloogiline informatsioon 9: 27–30.
6. Järvekülg, Arvi 2001. Jõgede põhjaloomastik. – Järvekülg, A. (koost.). Eesti jõed. Tartu: 158–186.
7. Loode, Ene 1987. Palmse ümbruse päevaliblikate biotoobiline levik. Diplomitöö. Tartu Riiklik Ülikool, bioloogia-geograafiateaduskond, zooloogia kateeder, Tartu.
8. Luig, Jaan 2003. Ülevaade Lahemaa rahvuspargi putukate (Insecta) uuritusest ja soovitused edasiseks tegevuseks nende kaitsel ning uurimisel. Aruanne. Tartu.
9. Luig, Jaan; Ruusmaa, Janika 2005. Rabakiilid. – Eesti Loodus 56 (2): 86–89.
10. Martin, Mati 2007. Suur-mosaiikliblikas ja teelehe-mosaiikliblikas. – Eesti Loodus 58 (5): 254–257.
11. Martin, Mati 2009a. Külmakartmatu lõunatulnukas. – Eesti Loodus 60 (1): 30–33.
12. Martin, Mati, 2009b. Kuningkiilid vallutavad Eestit. – Eesti Loodus 60 (5): 250–253.
13. Miländer, Georg; Vitali Nagirnõi; Ilmar Süda 1997. Revision of earth-boring dung beetles from the genus Geotrupes Latr. (Coleoptera, Scarabaeidae) of Estonia. – Proc. Estonian Acad. Sci. Biol. Ecol. 46 (4): 246–256.
14. Pedmanson, Rein 1994. Märkmeid Eesti jooksiklastest (Coleoptera, Crabidae). – Lepidopteroloogiline Informatsioon 9: 57–61.
15. Remm, Kalle 1988. Koljaku-Oandu reservaadi samblarinde loomastik suve teisel poolel. – Lahemaa uurimused, III. Tallinn: 120–142.
16. Süda Ilmar; Georg Miländer 1998. Siklased – Cerambycidae. – Eesti putukate levikuatlas. Kaardid 1–97. Tartu.
17. Viidalepp, Jaan 2000. Mustlaik-apollo (Parnassius mnemosyne) Eestis. – Abiks loodusevaatlejale nr. 98. Tartu–Tallinn.
18. Voolma, Kaljo; Süda, Ilmar 1999. Rare species of Cerambycidae and Scolytidae (Coleoptera) in Estonia. – Proceedings of the XXIV Nordic Congress of Entomology. 8.–11. August. Tartu: 187–192.
19. Voolma, Kaljo; Õunap, Heino; Süda, Ilmar 2000. Ürasklased – Scolytidae. – Eesti putukate levikuatlas. Kaardid 98–165. Tartu: 84.