Eesti rahvuslike kultuuriväärtuste kaitse ja restaureerimine kujunes rahvuspargi algusaastail keskkonnakaitse kõrval tähtsaks tegevusalaks. Eriti paelusid toona tähelepanu ajalooline arhitektuur ja selle seisund Lahemaa mõisakeskustes: Kolgas, Palmses, Sagadis ja Vihulas.

Lahemaa rahvuspargi asutamise peaalgataja Edgar Tõnuristi soovil koostasin ettepaneku, milles nägin igale mõisakeskusele rahvuspargi eesmärkidest lähtuva ülesande: luua vastava eluvaldkonna arenduskeskus. Uus otstarve pidi õigustama mõisa korrastamiseks tehtavaid kulutusi ja sobima rahvuspargi tegevusega.
Kolga mõisast pidi kujunema teaduse, hariduse ja kultuuri arenduskeskus, Palmse mõisast keskkonna- ja looduskaitse arenduskeskus, Sagadi mõisast metsanduse kui meie „rohelise kulla” arenduskeskus ja Vihula mõisast põllunduse arenduskeskus. Valitud keskused pidid kajastama vastavate valdkondade ajalugu ja arengusuundi.

Inventuuri käigus selgus, et Kolga mõisasüdame kunagisest kahekümnest ehitisest oli kasutusel veel vaid kuus, sest ülejäänud olid varisemisohtlikud või juba varemetes. Vihula mõisas oli tarvitusel kahekümne ühest hoonest üheksa, Sagadi mõisas kahekümne kolmest kuus ja Palmse mõisas kahekümne neljast vaid seitse hoonet. Seega olid 85 mõisakeskusesse kuulunud hoonest kasutuskõlblikud vaid 28 ja needki armetus seisundis. Varemete eksponeerimine lagunevates mõisakeskustes rahvuspargi vaatamisväärsusena ei tulnud kõne alla. Otsustasime restaureerimise kasuks.
Sellise hulga ajalooliste hoonete korrastamiseks oli aga vaja märksa ulatuslikumat lähtealust kui pelgalt hävimisohus mõisate olemasolu. Rahvuspargis esile kerkinud restaureerimistemaatika tõttu saime võimaluse võtta vaatluse alla kogu vabariigis säilinud mõisaarhitektuur. Arhitektuurimälestiste kaitse inspektsiooni tellimisel uurisid mõisaehitisi 20 kultuurimälestiste instituudi ajaloolast. Aastatel 1973–1980 koostati 96 mõisa hoonestuse ajaloolised õiendid ja aastatel 1976–1980 inventeeriti 1100 paremini säilinud mõisasüdant. Riikliku kaitse alla võeti 200 mõisakeskust.

Ehituslikku tegevust rahvuspargi mõisates juhtisid kogemustega restauraatorid – Kolga mõisas Peeter Püssim, Palmses Aarne Kann, Sagadis Fredi Tomps ja Vihulas Urmas Arike, – kes koostasid igale mõisale restaureerimiskavandid. Ehitustöid tegid kohalikud ehitusfirmad, aga sageli ka oma küla inimesed. Kohalik entusiasm rahvuspargi heaks oli erakordne.
Esmamulje Lahemaast kujuneski eraldi ettevalmistatud matkaradade ja restaureeritud mõisahoonete põhjal. Eeskujulikult korda tehtud ajaloolised hooned ajendasid rahvuspargis käijaid märkama seni kasutamata võimalusi nende endi kodukandi mõisas. Nii sai alguse meie hääbuvate mõisahoonete renessanss. Eriti edukalt on kulgenud Palmse, Sagadi ja Vihula mõisasüdame kompleksne restaureerimine. Kokku on renoveeritud üle 60 hoone.
Just Lahemaa mõisakeskustes on paljud huvilised teinud esimese tutvuse rahvuspargiga. Mõisakeskustes on peetud loodusväärtusi käsitlevaid konverentse, laulu- ja tantsupidusid, põletatud jaanituld. Korda tehtud ja kasutusele võetud hoonetel on arhitektuurilise väärtuse kõrval ka kultuuriline, museoloogiline, emotsionaalne ja majanduslik väärtus. Meenutan siinkohal üht suveöist kooride võistulaulmise kontserti Palmse mõisa pargis tiikide kallastel ja sildadel. Vesi kandis ammu tuntud rahvaviise kuulajateni ning andis usku tulevikku.
Minule olid ligi 30 tööaastat Lahemaa rahvuspargis erakordselt põnevad. Ehkki töö pakkus suurt rahuldust, tuli mul üle elada 23 ajaloolistel ehitistel süüdatud tulekahju, põhjalik salajane läbiotsimine minu ametiruumides, auto ratta kinnituskruvide lahtikeeramisest põhjustatud avarii ja ametiauto tulistamine. Kodus avastasin pealtkuulamisseadmed. Olid ikka ajad!

Fredi Tomps (1928) on arhitekt, töötanud Lahemaa rahvuspargis ehitusnõuniku ja projekteerijana.