Eestimaa külade miljöö ja arhitektuuripärand on väga haavatavad. Ohtu kujutavad nii teadmatusest tulenevad valed renoveerimisvõtted kui ka stiihiline arendustegevus. Ehkki Lahemaa neljas tiheasustusega rannakülas – Käsmus, Võsul, Vergis ja Viinistul – on väärtuslikust külamiljööst veel mõndagi alles, on see senise arengu jätkudes kerge kaduma.

Mis tahes piirkonna vaatlemisel saab lähtuda väga paljudest väärtustest. Nii võib ühes rannakülas olla arhitektide vaatenurgast oluline tervikliku arhitektuurikeskkonna loomine, keskkonnahoiu vaatevinklist looduslike koosluste säilitamine, majanduslikust aspektist äripindade loomine suvitajate teenindamiseks jne.
Asula identiteedi ja miljöölise kuvandi alustala on aga sageli ajalooline keskkond, mille määratlemine annab lähtepunkti edasise arengu kavandamiseks. Eristades objektid ja väärtused, millel on ruumi kujundamisel võtmeroll, on võimalik juba eos vältida mitmeid vastasseise ja saavutada terviklikke ruumilahendusi, kus ajaloolised ja ruumilised väärtused saavad sõbralikud kõrvuti eksisteerida äriliste ambitsioonidega, olles pigem üksteist toetavas kui takistavas rollis.

Väärtustamine. Hoonete puhul on oluline nii nende ajaline päritolu kui ka iga hoone arhitektuurilooline väärtus. Selle kindlakstegemisel ei lähtuta mitte niivõrd stilistilistest väärtushinnangutest või akadeemilise arhitektuuriloo kaanonitest, vaid konkreetsest hoonetüübist nii arhitektuurses teostuse kui ka kestvuse aspektist.
Lisaks sellele tuleks arvestada hoone positsiooni konkreetses ehituskeskkonnas (kvartalis, tänavalõigus) ning tema rolli kohaliku ajaloo ja identiteedi kandjana. Emotsionaalsed väärtused – maalilisus, romantilised vaated, õdusus jne. – on nii kohaliku elaniku kui ka külalise vaatevinklist samavõrra olulised kui arhitektuurilahendus. Sageli võivad hoopis tähtsamad tunduda teatud kaootilisus, mitmekesisus, „väikese ja armsa” ning „suure ja esindusliku” vastandamine.
Hoonetele omistatud väärtushinnangud on aluseks külade miljöö ja väärtuste analüüsil ning edasise ehitustegevuse suunamisel. Meie kasinat seaduskuulelikkust ja sageli ebakompetentseid omavalitsusi arvestades ei saa loota, et leitakse mingi võluvahend, mis edaspidi ainult häid lahendusi lubaks loota. Juba praegu jääb teravalt silma asjatundmatu renoveerimine, mis sageli hoone väärtust oluliselt kahandab, tuues kaasa kaotusi nii kohalikus miljöös kui ka arhitektuuripärandis laiemalt.

Kuidas väärtusi hoida? Siin tuleb eristada kahte tasandit: sisuline ja formaaljuriidiline. Formaaljuriidiline hinnang ilmneb sageli määratluses „miljööväärtuslikud hoonestusalad”. Nagu senine praktika on näidanud, tuleb siinkohal rõhutada kaitse- ja kasutustingimuste seadmist. Paljudes omavalitsustes on need alad küll üldplaneeringuga määratud, kuid täpsustavad tingimused kas puuduvad üldse või puudutavad ainult uushoonestust.
Väärtuste sisulisel hoidmisel on esmatähtis teha kindlaks need väärtused, mis hoidmist vajavad ja väärivad, ning selle alusel planeerida tegevust. Rannakülades tuleks esile tuua hooned, mis on väärtuslikud ja kandvas rollis miljöö kujundamisel, ning leida võimalus neid säilitada.
Kuigi esmapilgul võib see tunduda vastuolus inimeste põhiseadusliku õigusega oma omandit vabalt vallata, tuleb arvestada, et sama seadusesätte järgi ei tohi omandit kasutada üldiste huvide vastaselt. Korraldamata ehitustegevus on aga selgelt avaliku huviga vastuolus. Omandi puutumatuse ja vabalt käsutamise õilis põhimõte tähendab küll, et riik ei tohi omandit ära võtta, kuid mitte igaühe õigust oma kinnistul enese suva ja tarkuse järgi toimetada. Kõik, mis jääb siseruumidest väljapoole, on osa avalikust ruumist ja siin ei ole omaniku suva kindlasti ülimuslik.
Kui me räägime piirkonnale omastest väärtustest, siis on oluline ka demokraatlikkuse printsiip: väärtuste hoidmisel osalevad kõik. Suurte haljastatud kruntidega ja rohelusse uppuvate väikeste suvilate puhul kahjustab kruntide tükeldamine või ebamastaapselt suurte hoonete ehitamine piirkonda kui tervikut ja vähendab naaberkinnistute ja keskkonna kui terviku väärtust.
Näiteks Võsu mulje muutuks ju hoopis teiseks, kui me kitsa peatänava asemel rajaksime laia automagistraali ja pikiksime selle serva suured hotellid ja kaubanduskeskused. Sealjuures ei tähenda see, et Võsule midagi ehitada ei saaks: hooned, mille kasutus ja maht lõhuksid senist õdusat atmosfääri, tuleb lihtsalt paigutada pisut eemale – sinna, kus ruumi rohkem ja n.-ö. uut tüüpi struktuuri loomine ei toimuks praeguste väärtuste arvelt.

Renoveerimine. Väärtuste hoidmisel on oluline tutvustada neid elanikele ja omanikele. Paljud vead, mida tehakse hoonete korrastamisel, ei ole tingitud mitte soovist nõudeid eirata, vaid lihtsast teadmatusest.
Siin on omal kohal igasugune teavitustegevus. Juhtnöörid sõltuvad eelkõige piirkonna iseloomust. Kui Võsu peatänava puhul on oluline kasutada sobivaid piirdeid, siis vabalt looduses asuvas suvilapiirkonnas on piirded üldse sobimatud.
Juhtnöörid hoonete renoveerimiseks sõltuvad ka nende tüübist ja ehitusajast. Kuigi alati on kõige lihtsam lähtuda algupärast, tuleks arvestada ka uusi võimalusi, näiteks materjalikasutuses. Tänapäevaste materjalide hulgas on selliseid, mis võimaldavad üsna valutult säilitada hoonete algse arhitektuurse ilmekuse. Ja vastupidi: mida lihtsam on arhitektuur, seda haavatavam see on ja seda tundlikuma käega tuleb teha muudatusi.

Uusehitistele tuleks väärtuslikel aladel pöörata erilist tähelepanu. Kahjuks on Lahemaa rannakülades väga palju silmariivavaid ja konteksti sobimatuid uusehitisi. Veelgi enam: puudub selge kontseptsioon, mida ja kuhu ehitada.
Eriti laastavalt on mõjunud viimased kümmekond aastat. Suurimad probleemid on mahuliialdused ja vale materjalikasutus ning halb arhitektuurikvaliteet kõigis neljas inventeeritud rannakülas.
Kui kõikidest varasematest perioodidest (tsaariaeg, Eesti ja nõukogude aeg) on vaadeldud külades meile pärandunud märkimisväärne hulk väärtuslikke hooneid ja komplekse, siis viimastest kümnenditest võib hea arhitektuurilahendusena mainida vaid Viinistu kunstimuuseumi. Seal on valminud mitu põnevat lahendust, näiteks endistesse õlimahutitesse rajatud galerii ja mereäärne kabel.
Näib, et ehituskeskkonna terviklikkust pole kuigi hästi tajunud ka kohalikud omavalitsused. Eksimustest võib esile tuua otsuse lubada viilkatuseid Võsu kastkarniisiga suvilatel, planeerimisviga on aga kindlasti uusarendus Vergi külas, mis näeb välja nagu põlluküla Tallinna lähedal.
Kindlasti ei välista see ehitustegevust tervikuna. Oluline on vaid tunda ja järgida väljakujunenud traditsiooni. Selleks määratakse kindlaks võimaliku uushoonestuse asukoht, maht ja krundijaotused ning üldised arhitektuurilised näitajad. Sellisel viisil toimides on võimalik tagada ala tasakaalustatud areng.

kast
Soovitused, kuidas parandada Lahemaa uushoonete arhitektuurikvaliteeti
· Luua keskkonnaameti juurde Lahemaa rahvuspargi arhitektuurikomisjon, kuhu kuuluksid kogemuste ja oskustega arhitektid ning arhitektuuripärandi spetsialistid väljastpoolt. See aitaks kiirelt tõsta otsuste professionaalset taset ja pakuks erialast tuge keerulisemate probleemide lahendamisel.
· Koostöös arhitektide liiduga korraldada arhitektuurivõistlus „Rannaküla elamu”. Hästi läbimõeldud lähteülesandega võistluse eesmärk on saada kvaliteetseid arhitektuurilahendusi Lahemaa rannakülade jaoks.

Lahemaa suuremate rannakülade ruumilises arengus on hästi näha meie ajaloo põhijärgud: tsaariaeg, Eesti aeg, sõja- ja nõukogude aeg ning taasiseseisvuse periood. Need peegelduvad nii hoonete tüpoloogias kui ka asustusstruktuuris.

Käsmu kaptenite küla on Eesti kontekstis unikaalse loo ja keskkonnaga. Külas on säilinud hulk väärtuslikke ajaloolisi hooneid ning märgilise tähendusega objekte. Märkimisväärne on, et Käsmus on õnnestunud täielikult vältida korterelamuid ja kolhoosiaegseid tootmishooneid. Nõukogude aega kajastab külakeskkonnas vaid suhteliselt valutult miljöösse sulanduv pioneerilaager ja üksikud eramud.
Iseseisvumise taastamise järel on küla ruumikasutus ja struktuur märkimisväärselt muutunud. Kui veel 1972. aasta inventeerimismaterjalides võib loendada 107 krunti (kõik neist ei olnud hoonestatud), siis praegu ületab hoonestatud ja hoonestatavate kruntide arv 250 piiri.
Kahjuks ei ole kvantitatiivne kasv toonud kaasa vähimatki kvalitatiivset hüpet: väärtuslikud kaptenimajad on jäänud üksikuteks märkideks, millele pakuvad konkurentsi nn. uued kaptenivillad, mis ületavad omaaegseid nii mahult kui ka edevuselt. Küla ajalooline tuumik on märkimisväärselt tihenenud, küla piirid oluliselt sisemaa poole laienenud.
Kuigi ajaloolise ruumistruktuuri säilitamine aitab hoida ja suurendada küla ajaloolist ja miljööväärtust ning üksiti turismipotentsiaali, on selge, et traditsioonilise maakasutuse hääbumine sunnib sööti jäävatele aladele uut otstarvet otsima. Küla musealiseerimine on küll ahvatlev tee, kuid praeguse ühiskondliku teadvuse ja õigusruumi puhul küsitav.
Edaspidi on tähtis hoida veel säilinud väärtuslikke hooneid ja traditsioonilist asustusstruktuuri ning vältida sobimatuid uusehitisi ja liigset tihendamist.

Võsu on kõige intrigeerivam ja paljude jõuliste kihistustega asula. Ühelt poolt väike tsaariaegne külakuurort (neid oli mitu, kuid Võsu on ainsana säilinud) ja teisalt väga mastaapne ja kvaliteetne nõukogude suvituskultuuri kihistus.
Kui kollektiivse suvitamise paikadest – puhkekodudest – on säilinud vaid üksikud, siis kooperatiivse suvilakultuuri ilmingud on siin ka üleriigilises kontekstis vaadelduna väga esinduslikud ja hästi säilinud. Võsu keskosas on küllalt vaba ruumi, et arendada nii infrastruktuuri kui ka puhkemajandust, mis omakorda võimaldab vähimagi soovi korral väärtmiljööd hoida ja vältida seal ebamastaapseid lisandusi.

Vergi on rannaküladest kahvatuim ning üldilmelt kõige kaootilisem. Mõned väärtuslikud üksikobjektid ei kompenseeri tervikliku miljöö puudumist. Viimaste aastate ehituslikku kaost kroonib teeäärne uuselamute kogum, mis tekitab mulje, et olete sattunud pealinna lähedale põllukülla.
Vergi väärtused igaühega ei kõnele. Küla suurim väärtus on kolmest neljapereelamust koosnev kolhoosielamute ansambel, mis nii oma ajastulises kui ka tüpoloogilises kontekstis on silmapaistev näide regionalistliku arhitektuurikäsitluse ja kollektiivse elustiili ühendamise püüde kohta. Selle tabamine eeldab aga tausta tundmist.
Viimaste aastate renoveerimistegevus on ansambli terviklikust oluliselt vähendanud. See on efektne näide olukorra kohta, kus unikaalsed väärtused on lihtsast teadmatusest allavoolu läinud.

Viinistu on suhteliselt suur ja traditsioonilise ilme säilitanud rannaküla omaaegse piiritusekuningate oreooliga, mis kajastub selgelt ka küla ruumipildis.
Traditsiooniline külakeskkond on jäänud kolhoosiaegsetest kihistustest üsna puutumata ning kolhoosi kalakombinaat moodustab omaette saarekese. Nüüd on sellest loodud mitme otstarbega kultuurikeskus: hea näide nõukogudeaegse industriaalkeskkonna kasutusvõimalustest nüüdisaegses arhitektuurses kvaliteedis.

kast
Üldpõhimõtted, mille järgi säilitada Lahemaa külade ilmet
· Ajaloolisi taluõuesid ei tükeldata ega moodustata kinnistuid nende juurde kuuluvate üksikute kõrvalhoonete alusel.
· Vältida mitmest elamust koosnevaid uusarendusi, sest nende monotoonsus on vastuolus traditsioonilise miljöö mitmekihilisusega. Seniste tiheasustusalade sees tuleks lubada ainult individuaalehitust.
· Uusarendusi lubada vabadele aladele traditsioonilisest külakeskkonnast kaugemal. Nii tekivad uued iseseisvad uusasumid, mille arhitektuurne kvaliteet ja ühisnimetajad materjalikasutuse ning arhitektuursete detailide osas võivad olla vabama vormikeelega kui traditsioonilises külakeskkonnas kerkivad üksikobjektid.
· Võimaluse korral vältida tüüpprojekte ja elementmajasid. Liiga sageli kasutatakse meie traditsioonile võõraid elemente, mis liigkasutatuna muudavad elukeskkonna vaesemaks, eriti kõrvuti asetsevatel kruntidel. Ehkki on ka väga häid tüüpprojekte, peaks nende koht siiski olema pigem terviklikes uusasumites kui traditsioonilises külakeskkonnas.


Artikli tähelepanekud toetuvad mullusele nelja tiheasustusega rannaküla inventuurile ja analüüsile.

Leele Välja (1968) on Eesti arhitektuurimuuseumi direktor.