Hiied, pühad allikad, kivid ja teised ajaloolised looduslikud pühapaigad kuuluvad lahutamatult Lahemaa loodus- ja kultuuripärandi hulka. Rahvuspargi maa-alal asuvates hiites ja vähemates pühapaikades on loodust hoitud juba aastasadu, kui mitte kauemgi. Põlisrahva maausulised tõekspidamised ja tavad on mõtestanud ja hingestanud Lahemaa maastikke ning otseselt kujundanud ja kaitsnud selle loodusrikkusi.

Ajaloolised looduslikud pühapaigad on looduse üksikasjad (näiteks allikas) või suuremad maa-alad (hiied), mida on juba enne 20. sajandit pere- või kogukondlikult usuliselt mõtestatud ja kasutatud: seal ravitud, palvetatud, ande jäetud jms.
Eesti keskkonnaministeerium on kiitnud heaks rahvusvahelise looduskaitseliidu (IUCN) juhendi, mille järgi tuleb mis tahes looduskaitseala haldamisel arvestada ning kaitsta ka seal asuvate looduslike pühapaikade kultuuri- ja usuväärtusi. Seejuures tuleb pühapaikade kaitse korraldada põlisrahva tavasid arvestades. Looduskaitseliit on seisukohal, et looduslikud pühapaigad on inimkonna vanimad loodushoiualad.
Paraku on põlisrahvaste vaimsetest tõekspidamistest lähtuv looduskaitse olnud Eestis pikki sajandeid võõrvõimude vaenata. Seetõttu on Lahemaalgi möödunud aegadel pühapaikasid hävitatud, kahjustatud ning saladuses hoitud, mistõttu on suurem osa neist avalikkusele teadmata tänapäevani.

Pühapaikade uuring. Aastail 2007–2009 korraldas Maavalla koda koostöös Tartu ülikooli, Hiite Maja sihtasutuse ja Eesti kirjandusmuuseumiga Lahemaa rahvuspargi lääneosa ajalooliste looduslike pühapaikade uuringu. Püüdsime välja selgitada säilinud pühapaikade asukohad, piirid, loodus- ja kultuuriväärtused ning esitada Lahemaa rahvuspargile pühapaikade haldamise ettepanekud.
Uuritud 268 km2 suurusel alal kattuvad Lahemaa rahvuspargi lääneosa ja Kuusalu kihelkonna kirdeosa. Piirkonna asustusloost lähtudes kaasati uurimusse Kahala järvest lõunasse, idasse ja kirdesse jääv ala, mis ei kuulu rahvuspargi piiresse.
Piirkonnas on andmeid 27 loodusliku pühapaiga kohta. Mõned suuremad pühapaigad, nagu Pärispea Hooneteperi mägi, hõlmavad omakorda mitut üksikobjekti.
Väliuuringute käigus ei õnnestunud kõikide pühapaikade asukohti välja selgitada. Vihasoo küla Uku haua, Viinistu Hieme paasi, Mohni Koljuhaua, Vihasoo ohvripärna, Pärispea ja Viinistu vahel asuva ohvrikivi asukohti polnud võimalik isegi ligikaudu kindlaks teha. Kahala hiie, Pärispea Hooneteperi mäe, Pärispea hiietamme ja Virve kalakabeli asukoha sai kindlaks määrata ligikaudu.

Osa pühapaikadest on täiesti hävinud. Juminda Maduvare on ära kaevandatud ja Kahala hiie tõenäolisele asukohale on rajatud ulatuslik laudakompleks. Mitmed pühapaigad on osaliselt hävinud. Pärispea Vaesekivi on lõhutud, Pärispea hiietamm maha raiutud, Virve küla Kalakabeli tõenäoline asukoht täis ehitatud ning Hooneteperi mägi osaliselt ära kaevandatud ning osalt prügimäeks muudetud.
Vähemalt rahuldavas seisukorras on säilinud Juminda Kolju hiis, Kiiu-Aabla Nuppukivi, Leesi Kaevumägi, Muuksi ohvrikivi, Pärispea Liukkivi, Uuri Hiiemets, Uuri Alumets, Vihasoo Kõrgemägi, Vihasoo Iiakari, Viinistu Sääre tamm ja Kiiu-Aabla Kudavakivi.
Silma torkab pühapaikade maa-alalise jaotumise ebaühtlus. Piirkonna 40 külast on pühapaiku teada kõigest üheteistkümnes, suurem osa neist asub Pärispeal (6), Vihasool (4), Jumindal (3), Viinistul (3), Uuril (2), Muuksis (2) ja Kiiu-Aablas (2). Enamjaolt küladest, isegi sellistest iidsetest küladest nagu näiteks Soorinna, Tsitre, Kolga, Kolgaküla ja Kolga-Aabla, pole andmeid ühegi pühapaiga kohta. Eeldatavasti on looduslikke pühapaiku olnud kõikides muinas- ja keskajal asustatud külades.

Hiied. Uuritud alal on mitu Põhja-Eestile iseloomulikku hiiekohta: Vihasoo Kõrgemäe hiis, Juminda Kolju hiis, Uuri Hiiemets ja Alumets, Pärispea Hooneteperi ja Kahala Hiiemets. Kuivõrd üldjuhul on hiis ühe küla või suurema ala pühapaik, näib mõneti ebatavaline, et Uuri külas leidub kaks hiiekohta. Samas võib samalaadseid juhtumeid täheldada Eestis mujalgi. Erandlik pole seegi, et Uuri ja Juminda küla hiiemetsade puistus valitsevad okaspuud. Näiteks Kuusalu kihelkonna Koitjärve hiiemets on olnud kuusik.
Kahala hiie tuumikalast on suur osa tõenäoliselt hävinud nõukogude ajal rajatud laudakompleksi all. Oluliselt on kahjustada saanud Juminda Kolju hiis. 19. sajandist kuni Eesti taasiseseisvumiseni asusid seal piirivalverajatised. Teise maailmasõja ajal ja järgnenud Nõukogude okupatsiooni ajal kaevati neemena merre ulatuva hiie pinnasesse kaitsekraave. Tänapäeval on hiie südamest kujundatud RMK avalik puhkekoht ja seal paikneb väike erakinnistu. Hiis on avatud sõidukitele. Suur osa hiiest kannatab liigtallamise tõttu ning maastikusõidukid ohustavad ka hiies asuvat haruldast muinsuskaitsealust Koljuvaret.
Vihasoo Kõrgemäe hiit on samuti Teise maailmasõja ajal kaitsekraavidega lõhutud, kuid edasine kõrvaline inimmõju on õnneks olnud vähene.
Teeb heameelt, et Uuri, Juminda ja Vihasoo küla hiiemetsad on paremas seisukorras kui valdav osa Eesti hiisi. Piirkonna hiite edasisel haldamisel tuleks seetõttu pöörata erilist tähelepanu nende metsakoosluste kaitsele, sh. vaba arengu tagamisele. Sama oluline on tagada vaba juurdepääs hiitele ja võimalus täita pühapaikadega seotud vaimseid kultuuritraditsioone ja usutalitusi.

Kivid. Teatud usuliste tõekspidamiste ja talitustega seotud kive leidub piirkonnas kümmekond. Otseselt pühapaikade hulka liigituvad Muuksi ohvrikivi, Pärispea Vaesekivi, Pärispea Hooneteperi Palukivid ning Pärispea ja Viinistu vahel asunud ohvrikivi.
Nende kividega seostub pühapaigale omaselt puutumatuse nõue, mis võib avalduda isegi pärast lõhkumiskatset. Näiteks Muuksi ohvrikivi killud on jäetud aastakümneteks oma kohale. Selline teguviis viitab otseselt kivi lõhkumisele järgnenud üleloomulikule karistusele. Näiteks Setomaal Meeksis asuva Jaanikivi tükid toodi väidetavalt oma algsele kohale tagasi isegi ehitusplatsilt.
Selles kividerühmas võib omapärasena esile tuua Pärispea Vaesekivi, millele olevat rahvapärimuse järgi jäetud marjult tulles ande. Samuti olevat sellele kivile viidud küla vaeste jaoks toiduande. Paraku lõhuti seegi kivi enne Teist maailmasõda.
Kindlasti on väga omapärane Hooneteperi Palukiviga seotud pärimus, mille kohaselt Pärispea kristlased võtsid vahi alla Viinistu küla „poisid”, kes seal loodususulist talitust pidasid. See pole siiski ainuke sellelaadne teade Eestis. Näiteks vahistati Setomaal Napi külas enne Esimest maailmasõda ohvrikivile palvetama läinud külaelanikud.

Üksikud puud. Leesi küla Kaevumäel toivepaku (soovi-pakk) juures on asunud suur pärnapuu. Praegu kasvab sealsamas silmatorkavalt jäme, 374 cm rinnasümbermõõduga sanglepp.
Pärispea küla Matsu talus on asunud hiietamm, mida tunneb nii varasem kui ka veel elav rahvapärimus. Tamme asukohaks on pakutud kahte talu: Matsu ja Mäematsu. Hiietamme nimi viitab sellele, et tegemist võib olla endise hiiealaga.
Vihasoo küla ja Kasispea küla Risti talu vahel tee ääres on kasvanud enne Teist maailmasõda ohvripärn. Paraku mäletavad kohalikud vanemad elanikud seal üksnes suurt jalakat, mis on praegu looduskaitse all.

Muud pühapaigad. Kuusalu kihelkonna rannikule iseloomulikult leidub piirkonnas ranna- ehk kalakabelite pärimusega seotud looduslikke pühapaiku. Sellised kabelid on asunud teadaolevalt Viinistu Sadamneemel, Virve Koljuotsal ja Juminda Koljuotsal. Kabelid on väidetavalt olnud ka Pärispea Pähkna neemel ja Palumäel.
Juminda Kolju hiie, Virve Kolju otsa ja Mohni Koljuhaua nimetused on piirkonnale omased ja seotud vanemate usuliste tõekspidamistega. Kolju-nimelisi paiku leidub ka Jõelähtme kihelkonnas (nt. Ülgase Koljunukk). Rahvapärimuse järgi on Kolju, Viinistu ja Virve pühapaikades asunud nn. kala-kabelid, kus on austatud Kolju-taati ja häid haldjaid ning palutud neilt kalaõnne.
Kolju tähendusele viitavad Soomes leiduvad nimed: Koljo, Koljum, Koljoi, Koljolainen, mis tähistavad hiidu või suurt elukat. Matthias Johann Eiseni arvates leidub samalaadse nime ja tähendusega olendeid ka udmurtide (Kil), komide (Kul), manside (Kui) ja hantide (Kulji) pärimuses. Osa neist on peetud veevaimudeks.
Uuritud ranna-aladele on samuti tunnuslik nn. toivepaku (soovi-pakk) austamine. Leesi küla Kaevu- ehk Kalmemäel on toivepakk olnud osa looduslikust pühapaigast. Toivepaku olemus pole päris selge, kuid on teada, et vähemalt mõnel juhul on sellesse või selle endisesse asukohta annetatud raha ja selle juures öeldud palveid. Toivepakk on olnud Loksa kabelis. Toivepakkusid on rannarahvas pidanud endal ka kodus.

Pühapaigad rikastavad Lahemaa maastikku. Looduslikud pühapaigad on tekkinud minevikus, kuid nendega seotud väärtused on olulised just praegu.
Pühad kohad aitavad edasi kesta keskkonnahoidlikel maausulistel tõekspidamistel ja tavadel, mille kohaselt kogu loodus on hingestatud ja elus. Seetõttu ei hoia me loodust mitte vormiliste seadusaktide sunnil, vaid oma ajaloolistest tõekspidamistest lähtudes, hoides üksiti põlvkondadevahelist järjepidevust ning olulist osa meie kui põlisrahva eneseteadvusest. Sellised pühapaigad ning nendega seotud tavad tugevdavad ka meie kokkukuuluvustunnet soome-ugri rahvaste ning teiste põlisrahvastega.
Looduslikud pühapaigad kui ajaloolised looduskaitsealad lõimivad rahvuskultuuri ja keskkonnakaitset. Neis saab tunnetada oma juuri, kogeda ühtekuuluvust esivanemate ja loodusega, mõtiskleda, koguda jõudu, tähistada rahvakalendri tähtpäevi, ravida, palvetada ning jätta ande.

Ahto Kaasik (1969) on Maavalla koja vanem, Tartu ülikooli looduslike pühapaikade keskuse juhataja.