Eesti looduskaitse on viimastel aastatel läbi teinud hulganisti struktuurimuutusi, mis suuresti pole kaasa toonud loodetud lahendusi. Endiselt arenevad rahvuspargid igaüks omasoodu ja puudub omavaheline koordineerimine. Hirmutav on kuulda kohalikelt elanikelt, et nende teada rahvusparki justkui enam polegi.
Keskkonnaorganisatsioonid soovivad, et rahvuspargid ja teised suuremad kaitsealad, mis on jäänud üleüldise ratsionaliseerimise tuhinas vaeslapse rolli, saaksid endile tagasi hoolivad vanemad. Suur kaitseala nõuab süsteemset planeerimist ja tihedat koostööd kohalikega. Seda suudavad ellu viia vaid need ametnikud, kes elavad kohapeal ja kelle põhitöö ongi rahvuspargi töö korraldamine.

Rahvuspargid on kohad, mis meelitavad ligi väärtuslikust keskkonnast huvitatud inimesi, kuid ka kohad, kus konfliktid arendustegevuse ja väärtuste säilitamise vahel on kerged tekkima. Oleme olukorras, kus külastust kaitsealade riigimaadel korraldab RMK, samas eramaadel pole kellelgi ülevaadet turismivoogudest ja selle survest.
Lisandub rahvusparkide kui rahvusvaheliselt oluliste objektide haldamine ja turismikorraldus, mille kvaliteeti praegune süsteem ei taga. Kaitsekorraldustööd planeerib kaitsealadel praegu keskkonnaameti spetsialist, kes ei pruugi asuda isegi samas maakonnas planeeritava alaga.
Põhjendamata piirangud toovad kaasa negatiivse suhtumise looduskaitsesse, samal ajal kui vajalike piirangute kehtestamine on seda edukam, mida selgemini suudetakse piirangu vajadust selgitada. Keskkonnajärelevalve on samuti problemaatiline: keskkonnainspektsioon küll reageerib suurte rikkumiste korral, kuid prügistamine ja muud väiksemad probleemid rahvusparkides pole justkui kellegi mure.

Ühtlasi rõhutan, et riigi seatud eesmärk taastada ja hooldada ohustatud kooslusi saavutatakse vaid siis, kui koosluste hooldajad saavad igakülgset ja kvaliteetset nõu. Peale looduse kaitstakse rahvusparkides ka kohalikku kultuuri, seega nõuab rahvuspargi väärtuste kaitse ka pärandkultuuri spetsialistide kaasamist.
Looduskaitse eesmärkide saavutamise võtmeküsimus on kogu rahva teadlikkus ning hea koostöö kohalike elanike ja kaitse korraldajate vahel. Seetõttu peabki rahvusparkide arendus olema jäetud just selle valdkonna kohalike ametnike hooleks.