Alustame kurva tõdemusega: üks Eesti looduse pärle, loopealsed ehk alvarid, on väga halvas seisus. Kui lähiaastatel midagi märgatavalt ei muutu, on see kooslusetüüp kümne aasta pärast Eesti maastikust hävinud. Viivitada pole enam võimalik.

Eelmise talve hakul sai keskkonnaminister Jaanus Tamkivi Tartu ülikooli loodusteadlaste, Eesti looduseuurijate seltsi ja pärandkoosluste kaitse ühingu ühise pöördumise, milles juhiti tähelepanu loopealsete erakordselt kehvale seisundile.
Pöördumises väljendati muret selle üle, et Eesti keskkonnakaitse-eesmärgid ning Euroopa Liidu ees võetud kaitsekohustused on täitmata, ning rõhutati vajadust astuda kiireid samme loopealse kui elupaiga säilitamiseks Eestis.
Vastusena kutsus keskkonnaministeerium kokku loodusteadlasi ja keskkonnaameti töötajaid koondava töörühma. Nüüdseks on see kinnitanud kiiret taastamist vajavate loopealsete nimekirja ja koostanud edasise tegevuskava. Nii pöördumise enda kui keskkonnaministri vastusega saab tutvuda pärandkoosluste kaitse ühingu kodulehel (www.pky.ee).

Milleks on loopealseid Eestile vaja? Loopealsed ehk paesel aluspõhjal paiknevad õhukesemullalised lubjarikkad niidud on üks Eesti ja kogu Euroopa ainulaadsemaid poollooduslikke taimekooslusi. Eripäraste keskkonnaolude, asupaiga ning tuhandeid aastaid väldanud mõõduka inimmõju tõttu ühendab see kooslusetüüp endas Lõuna-Siberi ja Kagu-Euroopa steppide, arktiliste ja alpiinsete nõmmede ning Loode-Euroopa merelise kliimaga lubjarikaste rohumaade ilme ja floora.
Sellisena on loopealsed paelunud looduseuurijaid juba 19. sajandi lõpust. Kõigile ülejäänutele on aga kadakane õiterohke karjamaa saanud kindlasti südamelähedaseks meie saarte ja lääneranniku külamaastiku sümbolina, olulise osana kogu Eesti kuvandist. Loopealsed on kogu maailmas väga haruldased ja tervelt kolmandik neist paikneb Eestis. Nii võibki loodusid pidada lausa Eesti rahvusmaastikuks, nagu on kirjutanud Hendrik Relve 2006. aasta Looduses [11].

Enamikul Eesti loopealsetel lakkas hooldus juba eelmise sajandi keskpaigas ning algas kinnikasvamine kadakate ja mändidega. Kui kadastik muutub liiga tihedaks, kaovad kooslusest iseloomulikud taimeliigid ja nendega koos ka teised organismirühmad. Pikaajalise inimese-looduse koostöö tõttu vajab loodude elustik edaspidigi mõõdukat inimtegevust: karjatamist ja aeg-ajalt puude-põõsaste eemaldamist.
Loopealsetele kujunenud iseäralik ja rikas kooslus hõlmab 270 soontaimeliiki, 142 liiki samblaid ja 263 liiki samblikke [5, 7, 10]. Peale õiteilu ja rohkete sammalde-samblike hiilgab loodude elustik veel mitmeski rühmas oma rikkuse poolest.
Nii leidub loopealsetel näiteks 68 liiki päevaliblikaid [12] – kümmekond liiki rohkem, kui on päevaliblikaid näiteks kogu Suurbritannias. Zooloogid Tiit Teder ja Anu Sang tegid kindlaks, et üks väikene Saaremaa loopealne Tagavere külas on elupaik peaaegu poolele Eesti päevaliblikaliikidest: seal on neid 40 liiki. Loopealsete putukakooslust on võrreldud meist tunduvalt lõuna poole jäävate stepialadega [14]. Paljudele loopealseid eelistavatele liikidele teisi nii sobivaid kasvu- ega elupaiku Eestis ega ka lähikonnas ei ole.

Kui palju on meil loopealseid? 1930. aastatel oli Eestis üle 43 000 hektari loopealseid [8]. Neist suure osa hävimine jääb juba nõukogude aega, mil paljud alad võeti tarvitusele põllumaadena; põllumajanduseks sobimatuid loopealseid püüti „vääristada” metsaistutamisega ning enamjagu jäeti lihtsalt kasutusest välja.
1978–1981 inventuuril registreeriti lookooslusi ligikaudu 16 000 hektaril, millest 25% oli juba vähem või rohkem kinni kasvanud [1]. Sajandivahetusel oli säilinud eri hinnangutel vaid 5000 – 10 000 hektarit loopealseid [6].
Viimane aastakümme ei ole olukorda parandanud. Kuigi Euroopa Liidu Natura 2000 loodushoiualade võrgustikku kuulub Eestis 9300 hektarit loopealseid, on korrapäraselt hooldatud vaid 1300 hektarit. Tõeliselt heas seisus looalad saab aga üles lugeda ühe-kahe käe sõrmedel ja nende pindala ei ületa 500 hektarit.
Samas on Eestis suurel hulgal kinni kasvanud loopealseid, mida saab lähiaastatel veel edukalt täielikust hävimisest päästa – selliseid alasid on hinnanguliselt 6000 hektarit.

Ulatuslik taastamine on loopealsete säilimiseks hädavajalik. Vaid kiire tegutsemisega suudame päästa nii pärandmaastiku kui ka osa Eesti elusloodusest. Nimelt ei suuda paljud loopealsetele iseloomulikud liigid väikesel pindalal pikka aega püsida. Elujõuliste asurkondade säilimiseks on elupaika vaja piisavalt suurel pindalal: väikestest, killustunud koosluselaikudest kaovad paljud liigid varem või hiljem. [2]. Seega pole üksikute loopealsete säilitamine kas või loodushariduslikus mõttes kestvalt võimalik, isegi kui neid eeskujulikult majandada.
Meie õnneks kasvavad paljud loopealsed kinni üsna aeglaselt. Näiteks puisniitude täielik võsastumine võtab aega vaid paar aastakümmet. Loopealse taimekooslus aga säilib õhukese mullaga aladel laiguti veel 40–50 aastat pärast kasutamise lõppemist.

Milliseid loopealseid taastada? Loopealsete töörühma koosolekutel on valminud kaardikiht loodudega, mis tuleb taastada järgmise paari aasta jooksul. Võeti seisukoht, et esmatähtsate alade hulka peavad kuuluma Lääne-Eestis, Saaremaal, Muhus, Harjumaal ja Hiiumaal paiknevad loopealsete n.-ö. tuumikalad – liigirikkad ja ajalooliselt suured loolaamad, mis tagavad loopealsete elustiku säilimise piirkonnas.
Tuumikalade taastatavaid fragmente leidub ligikaudu 6000 hektaril. Ka laidude, väikesaarte ja kõigi ülejäänud loopealsete hoolduse ja taastamisega peab tõhusalt tegelema. Ennekõike tuleb aga leida raha suurte terviklike alade taastamiseks, kuna nii taksonoomiline kui ka geneetiline mitmekesisus oleneb ajaloolisest loodude võrgustikust [2]. Esmajärjekorras tuleb aga leida rahalised vahendid ulatuslikeks taastamistöödeks suurtel pindaladel: vaid nii säilib loodude elustikuline mitmekesisus ja pidurdub edasine häving.
Kus need tuumikud siis paiknevad? Ajalooliselt on kõige rohkem loopealseid olnud Ida-Saaremaal ning Muhus. 1930. aastatel tehtud taimkatte kaardistamise andmetel oli seal kandis looalasid peaaegu 14 000 hektaril [8].
Loodude ajalooliselt suur pindala ning vana inimasustus on olnud aluseks ka Ida-Saaremaa ja Muhu loopealsete suurele liigirikkusele. Seal praeguseni säilinud aladel on liigirohkus suurim Eesti loopealsete seas. Paraku on liigirikkaim ala Kahtla külas pöördumatult kinni kasvanud, kuigi veel 1994. aastal leidsid botaanikud Meelis Pärtel ja Rein Kalamees seal ühelt ruutmeetrilt kuni 49 liiki ja kogu alalt 111 liiki soontaimi.
Ida-Saaremaa ja Muhu vähegi avatuna püsinud looalad tuleb liigifondi säilitamiseks ilmtingimata taastada. Optimistlikul hinnangul leidub Ida-Saaremaal taastatavaid loopealseid umbes 1000–1500 hektaril ja Muhus 1500 hektaril.
Muhu on ajalooliste mõisakaartide alusel olnud täiesti metsatu ning teda on iseloomustanud suured loolaamad. Võrdlemisi kerge vaevaga õnnestuks veel lähiaastatel Muhu loode- ja põhjaosa (Koguva–Igaküla, Nõmmküla ja Tamse) olulised looalad päästa.
Suur piirkond hädaseisundis loopealseid kulgeb mööda Muhu idakallast Üügu pangast Kallaste, Raugi ja Vahtraste küla kaudu Lõetsani välja. Kõigi nende kaunite mereäärsete looalade seisukord on haletsusväärne; võsastunud ning räämas kooslused kahandavad ka turismiobjektide ja puhkekülade ilmet.
Eripärane loodude rühm paikneb Lääne-Saaremaal Tagamõisa poolsaarest kuni Sõrve sääreni. Vilsandi rahvusparki jäävad Atla ja Vilsandi ainulaadsed lookooslused. Atla kant on haruldase Festucetum-tüüpi õhukesemullaliste loopealsete oluline levikupiirkond ja Lääne-Saaremaa loodude tuumikala. Kuigi õhukese mulla tõttu on puittaimedel raskem juurduda, ei säästa see neid kinnikasvamisest.
Kirvest tuleb kõvasti viibutada ka Vilsandi saarel, Tagamõisa poolsaarel ja Sõrve säärel. Kuulsa Lõo loopealse hooldus on ülioluline: Eesti suurima plaatja loona pakub ta kasvukohta paljudele haruldustele [13]. Peale kadakate harvendamise võiks Lõo loopealselt saagida loodude metsastamise käigus kasvama läinud, aga senini kiratsevad männitukad, et taastada ala kunagine avatus.
Saaremaa keskosas paikneb mitu ala, kus saaks pärast taastamist hoida nii loopealsete elustikku kui ka suurepäraselt pakkuda loodusharidust: Mõnnuste–Karida õhukesemullalised lood, Loode tammiku äärsed alad, Vanamõisa ja Suure-Rootsi, Ilpla, Tõnija, Paadla ja paljud teised. Kuivastu–Kuressaare maantee äärde jääv Võrsna loopealne oleks pärast taastamist sobiv ala, kuhu meelitada turiste.
Ida- ja Lääne-Saaremaa kõrval on ajalooliselt oluline loopealsete kants olnud Läänemaa. Seal võib ennekõike nimetada kolme suurt piirkonda Hanila vallas: Kaseküla–Esivere, Puhtu–Laelatu ning Pivarootsi. Kõik need suured alad on jõudsalt kinni kasvamas, aga samas on nad kogu Eesti loopealsete säilimise mõttes üliolulise väärtusega.
Esivere oli veel sadakond aastat tagasi Läänemaa loopealsete pärl ja Eesti suurim looala. Praegu aga võtavad sellest vana inimasustusega iidsest kooslusest suure osa enda alla metsastamiskampaania käigus istutatud männid, tuulepark, karjäär, nõukogudeaegne lennuväli ja kadakavõsa. Lennuväli on õnneks hoidnud ala kohati lagedana ja nii on suurele hulgale liikidest kasvukoht veel säilinud, aga nii väärtuslikul alal nagu Esivere loopealne ei piisa sellest.
Oma krundi hooldamisele võiks mõelda väidetavalt rohelist ideoloogiat kandvad tuulikupüstitajadki: kas generaatori ümbrus peab olema räämas võserik? Nordkalk aga võiks Esivere karjääris lõhkamise kõrval leida võimaluse taastada ka loopealne. Kaevandamise või tuuleparkidega tegelev ettevõtja, kes hoolib loodusest, oleks kindlasti maaomanikele ja omavalitsustele teretulnum partner.
Puhtu–Laelatu loopealsed Rame lahe ida- ja läänekaldal ning Laelatu puisniit on suurepärane pärandkoosluste kompleks. Paraku on sealsed loopealsed täielikult kinni kasvamas. Pivarootsi võimas ja rikas looala võiks pärast taastamist kuuluda Eesti ja seega ehk kogu Euroopa pärandkoosluste esikolmikusse.
Harjumaal oli veel 60 aastat tagasi loopealseid 8700 hektaril. Neist mõned üksikud on veel järel ja vajavad kiiret taastamist ja hooldust, eriti Kaberla–Haavakannu–Valkla ja Muuksi piirkonnas. Aruküla, Kassari, Sarve jt. Hiiumaal ning Kurese Pärnumaal on väärtuslikud looalad: paiknedes ülejäänud loolaamadest kaugemal, hoiavad nad looliikide tagalat – kord juba hävinuna on isoleeritud piirkondade alasid raskem taastada.

Mis on plaanis loopealsete taastamiseks teha? Keskkonnaministeerium on juba astunud esimesed sammud loodude taastamiseks. Loopealsete töörühma kinnitatud kaardikihi põhjal on kindlaks tehtud kiire taastamisvajadusega looalad, mis asuvad eramaal, kokku ligikaudu 4500 hektaril.
Selliste alade taastamiseks on vaja eramaa omaniku nõusolekut. Keskkonnaamet on taotlenud keskkonnainvesteeringute keskuselt raha, et pidada läbirääkimisi, teavitada omanikke ning sõlmida lepinguid eramaa kasutamiseks.
Suuremahuliste taastamistööde jaoks tuleb sõlmida kokkulepped ka partneritega: taastajate ning alade edasiste hooldajatega. Loomulikult on ka igal projektis osaleval maaomanikul võimalik ise ala taastada ning edaspidi seal loomi karjatada. Kui aga maaomanikul ei ole soovi taastada ega hooldada, sõlmib keskkonnaamet koostöökokkulepped kohalike firmade ning MTÜdega, kes teevad taastamistöid. Läbirääkimisi projektipartnerite ja maaomanikega on plaanis pidada 2012. aasta kevadel ning suvel.
Järgmise etapina on kavandatud esitada rahastustaotlus loopealsete taastamiseks ja karjaaedade rajamiseks LIFE+ projekti raames. Alade valik oleneb ettevalmistava projekti käigus maaomanikega sõlmitud lepingutest. Seejärel asuvad pärandkooslust hooldama kas soovi korral maaomanikud ise või projektipartnerid.

Lähiaastatel on veel võimalik loopealseid taastada, sest enamikul aladel on looliikide liigifond säilinud. Julgustame omanikke, kelle maadel leidub loopealseid, kaasa minema keskkonnaameti algatatud taastamisprojektidega.
Samuti võib igaüks oma kodukandis ringi vaadata ja koosluste hoiu eesmärgil naabritega koostööd plaanida. Nii ehk leiavad maaomanikud maahooldusspetsialistide abil ühise keele lähipiirkonna loomapidajatega, et rentida suviseks karjatamiseks lambaid ja veiseid.
Isegi kui lambaid pole kohe käepärast võtta, saab iga maaomanik oma loopealse eluiga pikendada lihtsalt kadakaid ja mände eemaldades. Iga paari aasta tagant peale tunginud võsa raiudes õnnestub lookooslust väga edukalt hoida.
Keskkonnaameti tellimusel on valminud pärandkoosluste hooldamise ja taastamise juhendid. Loopealsete hoolduskava [3] kirjeldab nii loopealsete mitmekesisust kujundavaid tegureid kui ka hooldus- ja taastamisvõtteid, mis seda pikka aega hoida suudavad.
Võimaluse korral võiks raiuda ka loopealsetele nõukogude ajal istutatud männikud. Oleks aeg kuulutada loopealsete metsastamise projekt lõppenuks, kuna korralik mets ei ole seal kasvama hakanud. Istutatud männikud tunneb ära ühevanuselise puistu ning istutamiseks küntud või lõhatud vallide järgi.
Kui metsa kõrval on säilinud pisutki avatud loopealset, on tõenäoline, et ka lagedaks raiutud metsaala pakub mõne aastakümnega looliikidele uuesti tuge. Männiku eemaldamine on kindlasti vajalik ja tulemuslik ajalooliselt suurtel aladel Atlas, Lõos ja Esiveres, aga võimaluse korral ka mujal.

Pärandlooduse tohutu väärtus hea elukeskkonna tagajana üha suureneb. Hooldatud või veel avatuna säilinud loopealsed annavad suurepärase looduselamuse. Tasub käia vaatamas heas korras lookooslusi näiteks Matsalu rahvuspargis (Viita loopealne, Näärikivide ümbrus), Rajametsa hoiualal, Hiiumaal Arukülas ja siin-seal Saaremaal, Pakri saartel või mujal, kus maaomanikud on hoole ja armastusega oma valdused korras hoidnud.
Erinevalt Kesk- ja Lääne-Euroopast on meil kiiresti tegutsedes lootust küllaltki odavalt säilitada hulk ajaloolisi kooslusi algupärasena, vältides hilisemat ülikallite meetoditega taastamist ruutmeetrihaaval. Sadamaid, tuuleparke, karjääre ja golfiväljakuid võib ju rajada, kuid nende kõrval peab jääma ruumi tuhandeaastastele pärandkooslustele.
Alahinnata ei maksa loodusturismi võimalusi. Pole võimalik kokku rehkendada, kui palju saab Saaremaa tulu seetõttu, et tema üks kuvandeid on kadakased karjamaad. Kindlasti on see kasu määratu. Saaremaa ei oleks ju Saaremaa, kui seal ei oleks loopealseid. Kas turistid tahaksid tulla vaid Kuressaaret ja võsa vaatama?
Ka maaomanikule on loopealne majanduslikult kasulik: tulu tuleb nii pärandkoosluste hooldamisest saadavatest toetustest või näiteks ökoloogiliselt puhta liha tootmisest. Pärandkooslusi hooldavate loomade lihal on Lääne-Euroopas ning Põhjamaades arvestatav turg [4].
Juba praegu lisab hooldatud pärandkooslus kinnistule väärtust ja on tõenäoline, et käsikäes looduskaitseteadlikkuse kasvuga selliste kinnistute hind aina suureneb. Nagu on kirjutanud Liggi Nõuakas ja Marek Sammul: „Talupidajal, kelle maadel asub praegu liigirikas pärandkooslus, on midagi harukordset. Tal on midagi, mille eest ühiskond on juba valmis maksma: tugeva kultuurilise tausta ja suure bioloogilise mitmekesisusega elupaik” [9].
Praegu on meie loopealsete tulevik veel meie kätes – neis kätes, kus on saag, kirves ja lambaohelik! Taastamise järel meenutaksid Atla kandi kunagised suured looalad meile rannakülade ajaloolist ilmet, Vilsandi saarel näeks esimesest männitukast kaugemale, Muhu mereäärsed karjamaad paneksid taas külalisi õhkama, Pivarootsi imelised maastikud avaneksid merele ning Hanila kandis jääks karjääri ja tuulikute kõrval ruumi ka pärandloodusele. Pikka iga Eesti loopealsetele!


1. Aug, Heino; Kokk, Ragnar 1983. Eesti NSV looduslike rohumaade levik ja saagikus. Eesti NSV agrotööstuskoondise informatsiooni ja juurutamise valitsus, Tallinn.
2. Helm, Aveliina; Pärtel, Meelis 2007. Loopealsed ajale võlgu. – Eesti Loodus 58 (3): 21–23.
3. Helm, Aveliina 2011. Eesti loopealsed ja kadastikud. Juhend koosluste hooldamiseks ja taastamiseks. Keskkonnaamet, Tallinn.
4. Ikonen, Iiro 2004. Loopealsed on Eesti pärl. – Eesti Loodus 55 (11): 540–542.
5. Kolnes, Katrin 2006. Eesti loopealsete samblike elustik. Lõputöö. Tartu ülikooli botaanika ja ökoloogia instituut.
6. Kukk, Toomas; Sammul, Marek 2006. Loodusdirektiivi poollooduslikud kooslused ja nende pindala Eestis. – Sammul, Marek (toim.). Eesti looduseuurijate seltsi 84. aastaraamat. Eesti looduseuurijate selts, Tartu: 114–158.
7. Kupper, Tiiu 2007. Loopealse sammalkatte dünaamikast levisepanga, häiringute ja ilmastikutingimuste mõjul. Magistritöö. Tartu ülikooli botaanika ja ökoloogia instituut.
8. Laasimer, Liivia 1965. Eesti NSV taimkate. Valgus, Tallinn.
9. Nõuakas, Liggi; Sammul, Marek 2006. Pärandkoosluste majandamine. – Vooremäe, Aret jt. (toim.). Elektroonine kogumik projekti „Transfer of Competencies for Vocational Training in Ecological Agrarian Sector of Baltic States” raames. Eesti maaülikool, Tartu: 82–99. http://www.lzuu.lt/tracoecobalt/files/outgrowth/books/est_est/Chapter_4/chapter_4.3.htm
10. Pärtel, Meelis jt. 2007. Bioloogiline mitmekesisus Eesti pool-looduslikes ökosüsteemides. – Punning, Jaan-Mati (toim.). Keskkonnauuringute nüüdisprobleeme. Publikatsioonid 10/2007. Tallinna ülikooli ökoloogia Instituut, Tallinn: 223–302.
11. Relve, Hendrik 2006. Loopealne – Eesti rahvusmaastik. – Loodus 6: 20–23.
12. Sang, Anu et al. 2010. Indirect evidence for an extinction debt of grassland butterflies half century after habitat loss. – Biological Conservation 143: 1405–1413.
13. Zobel, Martin jt. 1986. Lõo loopealne Saaremaal. – Eesti Loodus 37 (8): 482–487.
14. Talvi, Tõnu 2004. Putukad pärandkooslustel. – Kukk, Toomas (toim.). Pärandkooslused. Õpik-käsiraamat. Pärandkoosluste kaitse ühing, Tartu: 149–162.


Aveliina Helm (1979) on Tartu ülikooli botaanikateadur, loopealsete hoolduskava autor
Martin Zobel (1957) on Tartu ülikooli taimeökoloogia professor, akadeemik ja Tartu ülikooli bioloogilise mitmekesisuse tippkeskuse (FIBIR) juhataja.
Meelis Pärtel (1969) on Tartu ülikooli botaanikaprofessor, loopealsete ekspert.
Annely Reinloo (1982) on keskkonnaameti maahoolduse peaspetsialist, poollooduslike koosluste hooldamise ja taastamise projektide koordinaator.