75 aastat tagasi

Esmakordselt sattusin kõre leiule 1932. a. suvel, Orajõel, mereranna läheduses. Tabasin siit noori moondunud eksemplare kaunis suurel arvul. Millist nauditavat pilti pakkus kuuma ilmaga, liivasel mererannal noppida paarkümmend tibitillukest kõrepoega pihku ja nad siis korraga liivale puistata, kust nad kõik kiiresti radiaalselt igas suunas laiali jooksid, meenutades hirmunud ämblikupoegi! Õhtul võis kuulda rannas vanu kõresid laulmas. Ühe täiskasvanud eksemplari püüdsin siin kartulite hoidmiseks kaevatud liivaaugust. [Juhan Aul: Märkmeid Pärnumaa anuuridefauna kohta, 1936]

50 aastat tagasi

Lämmatavalt palav juulipäev. Päike kõrvetab halastamatult läbi hallika vine. Kogu loodus on nagu tardunud täielikus, peaaegu talumatus vaikuses. Ainult harva-harva häälitseb kurblikult mõni lind või õrn tuulepuhang liigutab rohukõrt. Liiv jalge all on tuline. Liivakünkad on kohati täiesti paljad, kohati kaetud hõreda taimestikuga. Küngaste vahel tasastel aladel laiuvad kanarbikuväljad. Üle kiratseva männikultuuri kõrguvad üksikult või kohati suuremate gruppidena vanemad männid ning noored haavad ja kased. Taimestik on pruunika, poolkõrbenud ilmega, pinnasest otse õhkub kuiva kuumust. Veidi elustavalt mõjuvad ainult ümberringi rohkearvuliselt vilkuvad järvesilmad, mis enamikus on ümbritsetud väikeste rabadega. [Kuulo Kalamees: Südasuvine matk Kurtna nõmmele, 1961]

25 aastat tagasi

Kui loopealseid kasutada karjamaadena, saaks niitudelt teha loomadele talveheina. Sel juhul tuleks kõne alla nn. poollooduslike koosluste kompleksne kaitse. Praegu on Sõrve poolsaarel maakasutus nii tagasihoidlik, et Lõo alvarile loomi lihtsalt ei jätku: leidub veel paremaidki karja- ja heinamaid, mis on kasutamata ja võsastuvad. Niisiis kerkib sealse piirkonna looduskaitsega seoses mitmeid probleeme, mida saab lahendada vaid kõrgemate ametkondade, kohalike inimeste ja teadlaste ühisjõul. Loodame sellise koostöö edusse. [Martin Zobel, Hans Trass, Elle Roosaluste: Lõo loopealne Saaremaal, 1986]