Võrgendikoid on väikesed, kuni 15 mm pikkused valgete mustatäpiliste eestiibadega liblikad, kellele välimuse järgi on pandud ilus ingliskeelne nimi: ermine moths, hermeliinliblikad. Need tagasihoidlikult ilusad pisiliblikad jäävad ise enamasti üsna märkamatuks, kuid nende röövikute tegevusjäljed – hallid võrgendpesad puudel ja põõsastel – köidavad alati paljude inimeste tähelepanu.

Eesti seitsmest võrgendikoi liigist on kõige enam tähelepanu pälvinud toominga-võrgendikoi (Yponomeuta evonymella), kes mõneaastaste vaheaegade järel sigib hulgi, süües raagu ja mässides oma kilejasse võrgendisse terveid toomingapõõsaid. Erakordselt suurt võrgendikoide arvukust täheldati näiteks 1969. aastal [8]. Lähiminevikus on toominga-võrgendikoi hulgi paljunenud 2004. ja 2005. aastal, mil neist oli palju juttu ka ajakirjanduses [1, 5, 9, 13, 16].

Uustulnuk. Nii toominga- kui ka kikkapuu-võrgendikoi olid arvukad ka tänavu, 2011. aasta suvel. Kuid sellel soojal südasuvel andis oma kindlast kohalolekust siinmail märku veel üks selle perekonna üldiselt lõunapoolsema levikuga liik – paju-võrgendikoi (Y. rorrella), kelle võrgendipesi võis rohkesti näha Tartus Emajõe-äärsetel hõbepajudel (Salix alba). 2008. aastal välja antud Eesti liblikate kataloog [7] paju-võrgendikoi leidumist Eestis ei märgi. Samuti pole meie alalt teada varasemaid tähelepanekuid võrgendpesade kohta pajudel. Siiski, Eesti lepidopteroloogide seltsi veebilehelt ilmneb, et Imre Taal on ühe selle liigi isendi püüdnud Saaremaalt Kõigustest 5. juulil 2008 [2].

Võrgendikoi (Yponomeuta) perekonnas on 76 liiki [15]. Euroopas on levinud kümme võrgendikoi liiki, neist üheksa mandril ja Vahemere saartel, kümnes – Y. gigas – aga kaugel lõunas Kanaari saartel [3]. Just see liik on fülogeneetiliselt kõige lähedasem meie uustulnukale – paju-võrgendikoile. Teda on kohatud Tenerifel ja La Palma saarel, kus tema peamine toidutaim on sealne kanaari paju, Salix canariensis [12, 15].
Eesti liikidest kuus toituvad lehtpuudel, ühe liigi – Y. sedella – toidutaim on aga verev kukehari (Sedum telephium). Dendrofiilsetest liikidest paljud on väga kitsalt spetsialiseerunud toituma vaid ühel kindlal puu- või põõsaliigil, teiste toidulaud on laiem, kuid piirdub siiski lähedaste taimeliikidega.

Segadus nimetustega. Kuna võrgendikoide kirjeldamise ja nimepaneku aegu ei olnud nende toidueelistused ja suhted eri puu- ega põõsaliikidega veel päris selged, ei sattunud ladinakeelsed liiginimetused mitte alati vastavusse liigi toidutaimega. Nii kannab meie kõige tavalisem liik – toominga-võrgendikoi – hoopis kikkapuu (Euonymus) järgi tuletatud ladinakeelset nimetust Y. evonymella, kuigi ta ise kikkapuulehti ei söö. Kikkapuul elutseb hoopis teine, üsna kitsa toiduspektriga liik – kikkapuu-võrgendikoi (Y. cagnagella), keda võis ka tänavu Tartu parkides kohata. Toominga (Prunus padus) järgi on seevastu ristitud pihlaka-võrgendikoi (Y. padella), keda eesti keeles on varem nimetatud ka viirpuu-võrgendikoiks [8]. Tema on oligofaag, toitudes mitmetel roosõielistel, sh. pihlakal, laukapuul, viirpuudel, toompihlakal, ka ploomipuudel, aga mitte kunagi toomingal.
Aednikele hästi tuntud õunapuu-võrgendikoi (Y. malinellus) nimetus vastab tõesti tema eelistatud toidutaime – õunapuu (Malus) omale. Eesti liikidest jäi veel nimetamata üks harvemini ettetulev – Y. plumbella, kes elab samuti kikkapuudel.

Eri liikide arengutsükkel on üsna sarnane. Kõik läbivad eluringi ühe aastaga. Liblikad lendlevad südasuvel, enamasti juulis, ning munevad siis toidupuu okstele kogumikena 50–80 muna, kattes need hanguvast nõrest moodustuva kaitsva kilbiga. Sügisel kooruvad munadest röövikud, kes jäävad selle kaitsekilbi alla talvituma. Sealt väljuvad nad alles järgmisel kevadel ja asuvad kohe toituma noortest puulehtedest, mässides need võrgendiniidiga kokku. Enamasti võib puudel-põõsastel näha üksikuid võrgendipesi, kuid suure arvukuse korral söövad nad puud täiesti raagu ning mässivad oksad ja isegi tüved oma võrgendiniidist kilega kokku. Sellist pilti võib kõige sagedamini näha toomingatel, kuid ka kikkapuu-võrgendikoi võib põõsad täiesti paljaks süüa. Toitumise lõpetanud röövikud nukkuvad tihedalt üksteise kõrval võrgendpesas südasuvel, et paari nädala pärast taas valmikuteks kooruda.
Võrgendikoid on olnud paljude geneetiliste, füsioloogiliste ja etoloogiliste uuringute objektiks, uuritud on nende feromoone, reageerimist eri toidutaimedest pärinevatele ühenditele jne. [6, 10, 11 jt.]. Seosed eri toidutaimedega on aidanud selgitada selle perekonna liikide põlvnemist ehk fülogeneesi.

Uustulnuka, paju-võrgendikoi toidutaimed on mitmesugused pajuliigid, kuid kõige sagedamini võib teda kohata hõbepajul (Salix alba). Ta on levinud Lääne-, Kesk- ja Lõuna-Euroopas, Ukrainas, Kesk- ja Lõuna-Venemaal ning Põhja-Kaukaasias. Hulgisigimist on ette tulnud näiteks hõbepajudel Lõuna-Prantsusmaal [14], samuti Venemaa Euroopa-osa lõunapoolsetel aladel ja Ukrainas suurte jõgede Volga, Doni, Uurali, Kuubani ja Dnepri äärsetes hõbepajustikes [18].

Tänavu Emajõe ääres ei olnud paju-võrgendikoi kui üldiselt lõunapoolne liik veel nii arvukas, et suured hõberemmelgad täiesti raagu oleks söödud. Kohati leidus puudel võrgendipesi siiski kümnete kaupa.
Koi eelistas jõe põhjakalda hõbepajude lõunapoolset, päikesele avatud külge, kus võrgendpesad paiknesid lausa vee kohal rippuvatel okstel. 10.–11. juulil võis pesadel näha palju nukust koorunud liblikaid, kes üsna flegmaatiliselt toimetasid pesa välisküljel ja tegid häirimise korral sealt lühikesi lennuharjutusi.
Jõe lõunakaldal ja pargi varjulisemas osas kasvavatel hõbepajudel oli vaid üksikuid võrgendipesi ning neis võis veel juuli teisel poolel näha võrgendikoi nukke, kellest laboris lendasid mõne päeva pärast välja liblikad, aga mõnel juhul ka käguvaablaste hulka kuuluvad parasitoidid. Augustikuu esimese nädala lõpus olid võrgendpesades vaid tühjad nukukestad, ka liblikaid polnud võrgendpesadel või nende lähikonnas enam näha.

Võrgendikoide hulgisigimisele on Eestimaal tähelepanu pööratud juba sajandite eest. Nii leidub Vene impeeriumi seadustekogu 13. köites [19] senati 1749. a. 19. juuni määrus, mis käsitleb kariloomade hukku põhjustanud taudi leviku piiramist ning kahjurputukate hävitamist Revali kubermangu puudel. Senati ukaasi aluseks oli Tallinna (Revali) kindralkuberneri kantseleist saadud informatsioon nii linnas kui ka maal aedades ja lehtmetsades ohtralt siginud putukatest, kes olid puudel hävitanud peaaegu kogu lehestiku. Kuigi kahjurite nimetust pole toodud, viitavad kahjustuse kirjeldamiseks kasutatud sõnad – гадина и паучина (’jälkus ja ämblikuvõrk’) – võrgendikoidele. Tallinna linnavõimudel oli välja pakkuda ka vastuabinõu: koostada eriline palve, mida kõigis linna- ja maakirikutes ette lugeda ning siis kõigevägevamat paluda, et ta piirkonna sellest nuhtlusest vabastaks. Senat kiitis linnaisade kavandatud meetmed heaks ning selle kohta saadeti Revali kubermangu ukaas [17].

Kuigi tänapäeval on tõhusamaid tõrjevahendeid, ei maksa nendega liialdada. Toomingatele ei kujuta isegi tugev võrgendikoikahjustus erilist ohtu: puud lehtivad uuesti ja taastuvad kahjustusest kergesti. Õunapuu-võrgendikoi eest kaitseb õunapuid aednikele teada-tuntud tavapärane varakevadine puude pritsimine. Ilu- ja viljapuudelt võib üksikud võrgendpesad neis peituvate võrgendikoi röövikute või nukkudega ka lihtsalt eemaldada ja hävitada.
Ent ka siis, kui mitte midagi ette ei võta, tulevad puud-põõsad kahjustusega enamasti ise toime ja lehtivad uuesti. Kui vihm peseb maha ka vanade võrgendpesade jäänused, pole suve teisel poolel rüüstest sageli enam jälgegi. Nii olid Tartus augustikuus kikkapuudelt võrgendikoi tegevusjäljed juba peaaegu kadunud, kuid paju-võrgendikoi võrgendpesad näivad olevat vastupidavamad ning rippusid veel kuu keskel Emajõge ääristavatel hõbepajudel.


1. Aotäht, Aivar 2004. Röövikud mähkisid puud hõbedaselt küütleva rüü sisse. – Sakala, 22. juuni.
2. Eesti Lepidopteroloogide Selts 2008. Uued liigid Eestile 2008. www.lepidoptera.ee/uudised2008.htm (19.07.2011).
3. Fauna Europaea, 2011, version 2.4. www.faunaeur.org (19.07.2011).
4. Gershenzon, Zlata S. 1989. Family Yponomeutidae. – Keys to the insects of the European part of the USSR, IV, 2. Oxonian Press, New Dehli: 436–455.
5. Javoið, Juhan 2005. „Sarviline” saatan. – Eesti Loodus 56 (7): 354–357.
6. Javoið, Juhan 2005. The effects of experience on host acceptance in ovipositing moths. Dissertationes biologicae Universitatis Tartuensis, 110.
7. Jürivete, Urmas; Õunap, Erki 2008. Eesti liblikad: kataloog. Eesti Lepidopteroloogide Selts, Tallinn.
8. Kuusik, Aare 1970. Võrgendikoidest ahistatud puud. – Eesti Loodus 21 (8): 490–493.
9. Kõrver, Maire 2004. Võrgendikoid on palju puid rikkunud. – Nädaline, 15. juuni.
10. Löfstedt, Christer et al. 1991. Sex pheromones and their potential role in the evolution of reproductive isolation in small ermine moths (Yponomeutidae). – Chemoecology 2 (1): 20–28.
11. Menken, Steph B. J. 1987. Is the extremely low heterozygosity level in Yponomeuta rorellus caused by bottlenecks? – Evolution 41 (3): 630–637.
12. Menken, Steph B. J. et al. 1992. Small ermine moths (Yponomeuta): their host relations and evolution. – Annual Review of Entomology 37: 41–66.
13. Tartes, Urmas 2004. Kilesse pakitud puud. – Õhtuleht, 10. juuli.
14. Torossian, C., Roques, L. 1989. Cycle biologique et importance appliquée de l'espèce Yponomeuta rorellus Hübner dans les ripisylves à Salix alba de la région Midi-Pyrenees. – Acta Oecologica, Oecologia Applicata 10 (1): 47–63.
15. Turner, Hubert et al. 2010. Molecular phylogeny of the small ermine moth genus Yponomeuta (Lepidoptera, Yponomeutidae) in the Palaearctic. – PLoS ONE 5 (3), e9933.
16. Viivik, Allar 2005. Koiröövikud sõid Eesti toomingad paljaks. – Õhtuleht, 18. juuni.
17. Voolma, Kaljo 2001. Ajaloolisi märkmeid putukkahjuritest Tallinna linnametsades. – Akadeemilise Metsaseltsi toimetised 16: 114–120.
18. Маслов, Алексей Д. и др. 1988. Защита леса от вредителей и болезней: Справочник, 2-е изд. Агропромиздат, Москва.
19. Полное собрание законов Российской Империи с 1649 года, т. 13, 1749–1753. СПб., 1830: 93–95.

Kaljo Voolma (1948) on metsaentomoloog, Eesti maaülikooli metsandus- ja maaehitusinstituudi vanemteadur ja dotsent.