Eesti Looduse augustinumbris ilmus ühe maapealse laiu – Õunaku – looduskirjeldus [4]. On huvitav, et see varasem laid, nüüdne mägi on märgitud ka 1869. aastal ilmunud Wiedemanni sõnaraamatus.

Õunaku mägi on üks Väinamere kunagine laid, mis nüüdseks on maakerke tulemusena maismaastunud, paiknedes ümbritsevast kolme-neljameetrisest tasandikust kümmekond meetrit kõrgemal.
Kuigi see Hiiumaa mõttes suur mägi asub põhilistest liikumisteedest kõrval, on seda märgatud juba suhteliselt ammu. Külana on Õunaku (Ounack) nime esimest korda mainitud Eestimaa Rootsi-aegse kindralkuberneri Lihula lääni ja Hiiumaa vakuraamatutes 1609. aastal [3]. August Wilhelm Hupel on topograafilistes teadetes 1782. aastal kirjutanud, et Aunako mägi on Hiiumaal üks kolmest kõrgemast mäest [2].

Õunaku mägi on märgitud ka Ferdinand Johann Wiedemanni koostatud eesti-saksa sõnaraamatus [5]. Kokku on sõnaraamatus vaid umbes kolmveerandsada Eesti ala puudutavat toponüümi, millest Hiiumaaga on seotud neli. Üks neist on just Õunaku: Aunaku-mägi – ein Berg auf Dagö. Peale Õunaku on Hiiumaalt mainimist väärinud veel Tahkuna nina, Ristna neem ja Hiiumaa ise, kuigi mitte eraldi, vaid märksõna „hiid” all. Lisaks on Wiedemannil toodud ka üks Hiiumaad puudutav etnonüüm – torni-mehed: tuletorni tõttu nimetati nõnda Kõpu poolsaare elanikke.
Tekib küsimus, miks on Wiedemanni sõnaraamatus ära märgitud võrdlemisi vähe tuntud kõrgendik. Ühtset selget vastust anda pole kerge, kuid oletada siiski võib. Nimelt oli Wiedemanni peamisi keelejuhte Hiiumaal Pühalepa pastor Alexander von Sengbusch (1796–1883), ilmselt üks pikemat aega samal kohal teeninud kirikuõpetajaid Eestis (teenis Pühalepa kogudust aastatel 1822–1880). Kuna Õunaku mägi jääb Pühalepa kihelkonna piirialale, võis pastorihärra mainida seda kõrgendikku ka keelemehele, kes selle üles tähendas ja sõnaraamatusse lisas. Kokku käis Wiedemann Hiiumaal keeleretkel kolmel korral: 1862, 1865 ja 1868.

Sengbuschi ja Wiedemanni koostööst leidis märke Paul Ariste, kui ta 1930. aastate alul Hiiumaal murret kogus [1]. Nimelt rääkis talle üks Kassari vanataat, et ta oli olnud lehmadega Pühalepa ja Vaemla vahel tee ääres (ehk peaaegu samas kohas, kus asub Õunaku mägi), kui pastor Senkpuss sõitnud ühe teise mehega temast mööda. Sengbusch lasknud kutsaril hobused peatada ja küsinud, kas poiss teab, mida tähendab härjaõik. Karjapoiss seletanud, et see on maa, kui kaugele on kuulda härja ammumist. Wiedemanni sõnaraamatu teisest trükist leiamegi selle sõna koos seletuse ja viitega Hiiumaale.
Wiedemann on Sengbuschi pidanud sedavõrd tähtsaks abimeheks, et on ta arvanud üheksa mehe hulka, keda on raamatu sissejuhatuses eraldi tänatud.

Taavi Pae (1976) on geograaf.

1. Ariste, Paul 1973. Ferdinand Johann Wiedemann. Tallinn.
2. Hupel, August Wilhelm 1782. Topographische Nachrichten von Lief- und Ehstland 3. Riga: 578.1.
3. Kallasmaa, Marja 2010. Hiiumaa kohanimed. Eesti Keele Sihtasutus, Tallinn.
4. Vares, Tapio 2011. Õunaku – Kagu-Hiiumaa laidude tulevik. – Eesti Loodus 61 (8): 460–463.
5. Wiedemann, F. J. 1973. Eesti-saksa sõnaraamat = Estnisch-Deutsches Wörterbuch. Neljas, muutmata trükk teisest Jakob Hurda redigeeritud väljaandest. Tallinn.