Pakri maastikukaitseala on Loode-Eestis geopargi tuumala. Ainulaadne geopark hõlmab tosin kaitseala ja kogu Balti klindi osa Harkust Haapsaluni. Kui maastikukaitseala haarab eelkõige maismaad, siis Pakri poolsaare ja Pakri saarte vahelise mereala kaitseks on loodud Pakri hoiuala.

Pakri poolsaar asub Eesti looderannikul Pakri ja Lahepere lahe vahel ning lõpeb loodeosas Pakri neemega. Poolsaare pindala on 40 km², kõrgus kuni 21 m. Pakri saared asuvad kaks-kolm kilomeetrit Paldiski linnast läänes ja neid eraldab mandrist Kurkse väin ning Pakri poolsaarest Pakri (Paldiski) laht. Saarte ja laidude kogupindala on 24,7 km². Peale kahe suurema saare, Väike-Pakri (12,9 km²) ja Suur-Pakri (11,7 km²), kuulub maastikukaitsealasse kümmekond laidu ja kari.
Pakri poolsaar ja saared on olnud sõjaliselt olulised juba alates 18. sajandist, kui Peeter I hakkas ehitama Rogerwieki sõjasadamat ja rajama kaldakindlustusi, mida tänapäeval kutsutakse ka Muula mägedeks. 1904. aastal võeti kindlus, bastionid, muulid ja vallikraav riikliku kaitse alla. Samal ajal kui rajati sõjasadam, ehitati Pakri neemele tulepaak, hiljem, 1889. aastal aga 52,3 m kõrgune tuletorn. 1939. aasta oktoobrist kuni 26. septembrini 1995 kuulusid Pakri poolsaar ja saared endise Nõukogude Liidu sõjaväe haldusse. Piirkonna suletus aitas hoida loodusharuldusi.

Pakri maastikukaitseala (1451 ha) loodi 18. mail 1998. aastal haruldaste ja teadusliku väärtusega geoloogiliste objektide ning eluslooduse koosluste kaitseks. See hõlmab Pakri poolsaare paekalda, rannatasandiku ja piirneva lavamaa. Lahustükkidena kuuluvad kaitsealasse Väike- ja Suur-Pakri saare põhjaosa, saartevaheline meri koos Kappa ja Bjärgranne saarega ning Väike-Pakri saare lõunaosa.
Pakri maastikukaitseala maa- ja veeala kuulub piiranguvööndisse. Kaitseala ainsasse, Pakerordi sihtkaitsevööndisse jääb krüüslite pesitsusala Pakri panga järsakul. Eriti ohustatuna kuulub krüüsel Eesti punasesse nimestikku ning II kategooria kaitsealuste liikide hulka.
Pakri maastikukaitsealal ja hoiualal leidub arvukalt haruldasi loodusobjekte ja ajaloomälestisi. Pinnakate on Pakri poolsaarel ja saartel õhuke, üks-kaks meetrit. Paksem on see rannamoodustiste piirkonnas klindiesisel tasandikul. Rannamoodustisi on ka saarte lõunaosas. Pakri poolsaare ja saarte paene aluspõhi ja paeastangud loovad tingimused mitmekesisele taimestikule. Kindlaks on tehtud 41 kaitsealust taimeliiki.
Paekaldal (kõrgus kuni 25 m) avanevad Euroopa tähtsusega aluspõhja tüüpläbilõiked ja kivistised. Kivimeid läbib tektooniliste lõhede vöönd. Siinne ala kerkis merest 9000–8500 aastat tagasi ja taandub meremurrutuse tõttu. Kuni 13 meetri kõrgune paekallas on Pakri saartel meremurrutustest põhjustatud varingute ja lõhede tõttu sakilise servaga. Paekaldal paljanduvad Ordoviitsiumi lubjakivid, nende all liivakivid ja kiltsavi. Lõhed on täitunud Neugrundi materjaliga ehk Neugrundi bretðaga. Paljanduvaid kihte iseloomustab rikkalike kivististe kooslus.

Pakri poolsaarelt algab Põhja-Eesti jugade vöönd. Pakri maastikukaitsealal on kokku kuus juga ja joastikku. Jugade viie-kuue meetri kõrgused astangud koosnevad lubjakividest.
Kaitstavate rändrahnude poolest on Pakri poolsaar ja saared rikkad. Pakri poolsaarel 18 suurt, üle kümnemeetrise läbimõõduga rändrahnu, kuna Pakri asub üsna lähedal Lõuna-Soome kaljupinna avamusele. Kõige enam rahne on koondunud muistse Litoriinamere rannaastangule Neostis ja Laokülas. Pakri neemel on arvukalt kivikülve Pärnasalus ja Ubaniidil. Ainuke tänapäeva rannatasandikul paiknev rändrahn Saunakivi asub Leetsel mere ääres. Klindi nõlval avaneb arvukalt allikaid, eriti Leetsel. Panga jalamil kasvav mets kuulub metsakaitsealade ja Natura 2000 võrgustikku. Pakri kaitse- ja hoiualal elab 138 liiki linde, 6 liiki kahepaikseid, 4 liiki roomajaid ja 12 liiki imetajaid.
Keskkonnateabe keskuse andmetel on praegu plaanis muuta maastikukaitseala looduskaitsealaks ning üksiti laiendada kaitseala piire. Selleks on eelkõige alust andnud 2009. aastal Pakri poolsaarel tehtud elupaigatüüpide inventuurid, mis näitavad Euroopas haruldaste elupaigatüüpide rohkust Pakri poolsaarel ja saartel [7]. Kavandatav looduskaitseala on jagatud kuueks sihtkaitsevööndiks ja neljaks piiranguvööndiks.

Pakri hoiuala on loodud 2005. aasta juunikuus eri elupaigatüüpide ja liikide kaitseks. Hoiualasse kuulub rannikumere lõik Vihterpalu lahest Vääna-Jõesuuni, välja arvatud Paldiski sadamad ja Pakri saarte need osad, mis kuuluvad maastikukaitsealasse. Hoiuala veeosa pindala on ligikaudu 17 000 hektarit, maismaaosa hõlmab veidi üle 2000 hektari.
Euroopa Liidu tähtsusega elupaigatüüpe on alal mainimisväärselt palju: jõgede lehtersuudmed, laiad madalad lahed, esmased rannavallid, püsitaimestuga kivirannad, väikesaared ja laiud, rannaniidud, hallid luited, vähe- kuni kesktoitelised kalgiveelised järved, kadastikud, lubjarikkal mullal asuvad kuivad niidud, alvarid, lääne-mõõkrohuga lubjarikkad madalsood, liigirikkad madalsood, vanad laialehised metsad ning soostuvad ja soo-lehtmetsad.
Hoiualal on seatud sihiks kaitsta ka paarikümne linnuliigi, sh. krüüsli ning mõne taimeliigi elupaiku. Pakri hoiualal pesitseb ja peatub läbirändel tuhandeid linde.

Vaatamiseks valmis. Kõiki huviväärsusi tutvustavad tähistatud loodusmatkarajad, mis kuuluvad rahvusvahelisse E-9 süsteemi. Pakri poolsaarel on matka hea alustada Peetri kindlusest, seejärel võiks sammud seada paekaldale. Pakri neemel on vaateplatvorm ja kaitseala tutvustav stend. Tasub uudistada kivikülve, rändrahne ja Leetse panga haruldast taimestikku ning jugasid.
Pakri saartel tuleks matka alustada Väikekülas. Kuna saartevaheline tammitee on halvas seisus, võiks esialgu piirduda Väike-Pakri saarega, liikudes mööda tähistatud matkarada.
Pakri poolsaare ja saarte loodusväärtusi on TTÜ geoloogia instituudi ja TLÜ ökoloogia instituudi teadurid uurinud alates 1995. aastast. Tööde koordineerimiseks asutati 2001. aastal MTÜ Pakri looduskeskus ja 2010. aastal MTÜ Loode-Eesti geopark.

Hella Kink (1933) on MTÜ Pakri looduskeskus juhatuse liige.

1. Kink, Hella 2010. Eesti esimene geopark asub Loode-Eestis. – Eesti Loodus 61 (11): 48–49.
2. Kink, Hella (koost.) 2010. Loodusmälestised 20. Loode-Eesti. Teaduste Akadeemia Kirjastus, Tallinn.
3. Kink, Hella (koost.) 2008. Loodusmatka rajad Pakri saartel. Teaduste Akadeemia Kirjastus, Tallinn.
4. Kink, Hella (koost.) 1998. Pakri saared – loodus ja inimtegevus. Teaduste Akadeemia Kirjastus, Tallinn.
5. Kink, Hella (koost.) 1996. Pakri poolsaar – loodus ja inimtegevus. Teaduste Akadeemia Kirjastus, Tallinn.
6. Klein, Lauri 2009/2010. Pakri looduskaitseala. Eelnõu ja seletuskiri. Tallinn.
7. Pakri erinumber 1999. – Eesti Loodus 50 (8): 314–330.
8. Saadre, Tõnis 2010. Paldiski. Pakri poolsaar ja saared. Huma, Tallinn.
9. Suuroja, Kalle 2004. Põhja-Eesti pangad. Ilo, Tallinn.