Elame Kalamajas ahiküttega korteris. Kui hakkasime neid sarvedega sitikaid leidma oma köök-elutoas, ei olnud me sugugi rõõmsad, sest nad olid kangesti prussaka moodi. Kahtlust äratas aga see, et need „prussakad” lendasid ja veel kahtlasem: leidsime ühe sitika ahjupuude, saarehalgude juurest, kus prussakale pole midagi meelepärast. Nüüd teades, et tegu on tammesikuga, on putukas küll tunduvalt meeldivam, kuigi saaks ka temata hakkama. Aga ikkagi Saaremaalt, sealt tulevad ka meie küttepuud. – Ott Aardam
Kommenteerib mardikauurija Ilmar Süda
Pole kahtlust: tegu on tammesikuga (Phymatodes testaceus). Värvuselt ta varieerub: kattetiivad on tavaliselt metallsinised, vahel ka üleni kollakaspruunid või pruunikad, tumenenud tipuga (nagu pildil). Eesselg on enamasti punakas, harvem tumenenud kuni täismust.
Tammesikku leidub meil kahes elupaigas: looduses tammedel, kuid üsna harva (sagedamini Lääne-Eestis), ning aedades küttepuudes. Viimasel juhul tavaliselt hoopis kase-, viljapuu- või teiste lehtpuude koorega halgudel. Teda on kohatud ka linnades, nagu Tartu, Tallinn, Kohtla-Järve, Viljandi, Kilingi-Nõmme jt. Lähiminevikus ongi liiki arvukamalt leitud linnades küttepuudest kui looduses surnud tammedelt, näiteks Tartus, kus liiki on kohatud kõige enam, peaaegu igal aastal alates aastast 1984. Videviku- ja ööputukana on ta siin korduvalt öösiti ka valguse poole lennanud.
Tartus ja Tallinnas on tammesikku leitud valdavalt kasehalgudelt. Kuid minu vanematekodus Virumaal oli ta väga arvukas pirnipuuhalgudes, vähem kase-, õunapuu- ja ploomipuuhalgudes. Euroopas on tammesikku teada üle 15 lehtpuuliigilt, sealhulgas saarelt, nagu siinnegi leid.
Küttepuudelt tammesikku otsides tuleks arvestada, et sagedamini kohtab puuriitades tammesikuga sarnast sinisikku (Callidium violaceum), kes on alati ühtlaselt metallsinaka ülapoolega (ka eesselg) ning eelistab enamasti okaspuitu.
|