2011/09



   Eesti Looduse
   fotovoistlus 2010




   AIANDUS.EE

Eesti Loodus
Seened EL 2011/09
Ternobl ja seened

Tnavu mdus 25 aastat Ternobli tuumaelektrijaama katastroofist Ukrainas. sna kohe prast nnetust asusid Eesti teadlased selgitama meie seente radioaktiivset saastatust. Nimelt koguvad paljud seeneliigid endasse ht ohtlikumat tuumaavariide ja -katsetuste saadust: radioaktiivset tseesiumi. nneks jid Eesti seened sna puhtaks. Uuringute tulemused lubavad aga autoril seada kahtluse alla vite, et radiotseesiumi kogumine on seotud seente kaaliumi-ainevahetusega.

Ternobli tuumajujaamas 26. aprillil 1986. aastal kell 01.23 Moskva aja jrgi toimunud reaktori plahvatus paiskas hku tohutu radioaktiivseid isotoope sisaldava pilve. Euroopas valitses katastroofi ajal krgrhkond, mille keskus oli NSV Liidu loodeosas. Soojad humassid liikusid aeglaselt kagust Lnemere suunas ning judsid koos atmosfri paisatud radioaktiivse saastega 27. aprillil Lnemere rde ning hilisks Rootsi ja Soome. 28. aprillil kohtusid soojad humassid Luna-Skandinaavias klmafrondiga, millega kaasnes radioaktiivseid isotoope sisaldav tugev sadu. Koos klmafrondiga liikus lejnud radioaktiivne pilv le Soome, siirdudes seejrel lunasse.
Vib elda, et Eestil oli nne, sest ta ji Ternoblist Lnemerele ja Skandinaavia poole liikuvate humasside phiteelt krvale. Ainult ks saastet kandev huvool riivas neil pevil oma idapoolse rega Saare- ja Hiiumaad. Philine osa pilvest, teinud kaare le Soome, judis aprilli lpu- ja mai alguspevadel Leningradi linna ja oblasti kohale. Selle, nd juba luna ja kagu suunas liikuva saastatud humassi lneserv ulatus ka Ida-Virumaa ja Peipsi-Pihkva jrve kohale [5]. Sisuliselt tegi saastatud humass pripeva ringi mber Eesti, riivates meie maad vaid lne- ja idaservast [vt. skeeme 5, 6, 7].

Ternobli avariiga kaasnenud atmosfri suurenenud radioaktiivsus registreeriti esimesena Rootsis Forsmarki tuumajaama laboratooriumis. Algul arvati, et tegu on lekkega omas jaamas. Kui aga laekusid andmed teistestki radiatsiooni seirejaamadest Rootsis, juti ilmastikuolusid arvestades jreldusele, et radioaktiivne pilv on lhtunud Musta mere kandist.
Nukogude uudisteagentuurilt TASS tuli kinnitus avarii kohta alles esmaspeval, 28. aprillil. Samal peval tehti tuumaelektrijaama purustused kindlaks ka kosmoseaparaatidelt [7].
Soomes ja Rootsis reageeriti ohuolukorrale operatiivselt. Tol ajal Soomes rakendatud abinusid [7]:
1. mail saadeti erilennuk Kiievisse, et evakueerida seal ppivad vi ttavad 90 soomlast;
2. mail llitati kik laboratooriumid, kus leidus sobivaid seadmeid, radiatsiooniseire ssteemi: hakati mrama radioaktiivset saastet keskkonnas ja toiduainetes;
keelati juua vi anda loomadele vihmavett;
kuulutati ebasoovitatavaks reisid Ida-Euroopasse;
kehtestati tugevdatud kontroll sisseveetavate toiduainete le;
7. mail anti phjalikud juhised kigi toiduainete kasutamise kohta;
keelati lasta ue loomi;
keelati lastel mngida veekogudes.
maaharimisel soovitati kasutada respiraatoreid.

Nukogude Liidu, kaasa arvatud Eesti valitsejad pdsid aga teha kik, et ldsuse eest avarii tttu tekkinud olukorda ja selle tsidust varjata. Oli isegi keelatud pressis avaldada mis tahes andmeid tegeliku radioaktiivse saastuse kohta ning hoiatada rahvast puhkenud ohust.

Juba prast Nukogude Liidu ja Hiina suuri tuumakatsetusi 1960. aastail oli teada, et seentel on omadus koguda oma viljakehadesse inimesele kahjulikke, ka radioaktiivseid aineid. Prast Ternobli avariid ilmus mitme Euoopa maa teadlaste kirjutisi selle kohta, et eri seeneliigid on akumuleerinud endasse radioaktiivset tseesiumi. Seda vga eri mral: mnede seeneliikide radiotseesiumi sisaldus vis olla sadu kordi suurem kui teistel, kelle tseesiumisisaldus oli isegi tunduvalt viksem kui pinnases.
See teave ajendas ka tolleaegses TA zooloogia ja botaanika instituudis alustama seente radiotseesiumi sisalduse mramise tid. Eestvedaja ja juhendaja oli akadeemik prof. Erast Parmasto.
1987. aasta suvel koguti philiselt Lne-Eestist 54 proovi seente viljakehasid, eeldades, et just sinna vis langeda phiosa Ternoblist Eestisse saabunud saastet. Kogutud seeneprooovide liigid mras ja valmistas need radioaktiivsuse mtmiseks ette mkoloog Mall Vaasma.
Proovide 137Cs (tseesiumi pika poolestusajaga radioaktiivne isotoop) sisalduse mras siinse kirjutise autor madalafoonilise gamma-spektromeetria abil. Meetod vimaldas mrata eraldi iga kuivatatud seene viljakeha eriaktiivsuse kilobekrellides kilogrammi kuivaine kohta (kBq/kg).
Suurimat radioaktiivsust eeldati Vilsandilt ja Saaremaalt kogutud seentes. Ometi osutus see sna vikseks. Kige enam sisaldas radiotseesiumi ks Saaremaa vitatikas: 0,8 kBq/kg. Suuremat radioaktiivsust theldati ksikuil Prnu rajoonist kogutud kitsemampleil (5,5 kBq/kg), tavavahelikel (3,9), mnniriisikail (2,8) tuhmuval pilvikul (2,5) ja hel Viljandi rajoonist kogutud kasepuravikul (2,5).
Nagu eldud, kivad esitatud andmed seente kuivaine kohta. Lhtudes seente keskmisest kuivainesisaldusest 10%, sisaldas meie enim saastatud proov kitsemampel ligi kaks korda vhem radiotseesiumi tol ajal kehtinud Lne-Euroopa piirnormist (1,5 kBq/kg kuivatamata viljakehade kohta) [4].

Meie tulemustega vga sarnaseid andis Tallinna botaanikaaia korraldatud uuring akadeemik Jri Martini juhatusel. Samal, 1987. aastal Prnumaalt korjatud ja analsitud seeneproovid sisaldasid radiotseesiumi jrgmiselt: kitsemamplid 5,5 kBq/kg kuivaine kohta, tavavahelikud 3,9, mnniriisikad 2,8 ning tuhmuvad pilvikud 2,5.
Seega, 1987. aasta uurimuste tulemused ei andnud phjust rkida Eestis sgiseente radioaktiivsest saastumisest.
Kahjuks ei olnud meil tol ajal vimalik tutvuda TA keemilise ja bioloogilise fsika instituudi ttaja Arno Pihlaku uurimustega, mis nitasid Peipsi jrvevee ja kalade selget radioaktiivsuse kasvu Ternobli katastroofile jrgnenud pevadel. Need tulemused ilmusid avalikult trkis Eesti Looduses alles 1991. aastal [6].

Nii sisaldasid ka 1988. aastal Ida-Virumaalt vetud seeneproovid radiotseesiumi tunduvalt rohkem kui Lne-Eestis. hes Narva-Jesuust kogutud koltuva heiniku proovis leidus saastust koguni 68,7 kBq/kg viljakeha kuivaine kohta. Samuti nitasid suuremaid, le kehtestatud piirnormi radiotseesiumi sisaldusi valge helvell, hebel, sinivrvik, sgiseentest vi- ja liivatatik, kitsemampel, kase- ja mnniriisikas.
htlasi leidis kinnitust, et tavavahelik on kikjal suhteliselt tugevasti saastunud ning vga laialdaselt levinud seenena sobilik indikaatorliik saaste ulatuse ja tugevuse kohta [1]. Teisalt, pilvikud osutusid niisama hsti kui puhtaiks.
Ka Jri Martini jt. [3] uuringud kinnitasid Kirde-Eestist kogutud seente tunduvalt suuremat radioaktiivsust: 1986. a. kogutud riisikais 16,6 kBq/kg kuivaine kohta, vdikutes 41,89 ja kiudhebelis 41,07. Suurenenud radiotseesiumi sisaldus ilmnes ka mningates Kesk-Eestist kogutud proovides: lhnav ebaheinik 26,07 ja udulehtrik 12,06 kBq/kg.

Tseesiumi omastamist seentes seostati toona ldiselt nende kaaliumi- ainevahetusega. Eeldati, et seente kasvu puhul tidab tseesium sama rolli mis kaalium. On nad ju mlemad leelismetallid ning oma keemiliste omaduste poolest sarnased elemendid. Bioloogilis-fsioloogiliste omaduste poolest on aga kik leelismetallid ksteisest tiesti erinevad. Niteks ei saa ht taimede kasvus thtsamat toiteelementi kaaliumi kuidagi asendada naatriumisooladega.
Knealuste radioaktiivsuse uuringute raames mras autor radiotseesiumi krval ka hulga seeneliikide kaaliumisisaldust, nimelt neis sisalduva kaaliumi looduslikult radioaktiivse isotoobi 40K alusel [2]. Teatavasti laguneb hes grammis looduslikus kaaliumis 33 40K tuuma sekundis, 88,4% neist on beetalagunemised (eralduvad elektronid) ja 11,6% gammalagunemised (eralduvad footonid). Sellest lhtudes mdeti seente kaaliumisisaldust samal meetodil nagu radiotseesiumisisaldust: loendades lagunemisi madalafoonilise hekanalilise stsintillatsiooniloendaja abil.
Krgemad seened sisaldavad olenemata liigist kaaliumit suhteliselt palju: seetttu soovitatakse sgiseeni isegi sdametegevuseks vajaliku kaaliumi allikana. Meie uuring nitas sama mis kirjandus: seente kaaliumisisaldus jb vahemikku 2,56 kaaluprotsenti seene kuivaine kohta. Seega ei erine seeneliigid kaaliumisisalduse poolest kuigi palju: kige rohkem kolm korda.
Radiotseesiumi sisaldus vib aga samast kasvukohast kogutud eri liiki seentel erineda kmneid vi isegi sadu kordi. Peale selle ei leidnud me oma uuringus mingit reegliprast seost seente kaaliumi- ja radiotseesiumi sisalduse vahel [2].
Mingi keemilise elemendi omastamist mullast iseloomustatakse ldiselt nn. kontsentratsioonifaktoriga, mis nitab, mitu korda antud elemendi sisaldus taimes (seenes) on suurem selle sisaldusest pinnases. Nagu meie uuringutest ja kirjanduse andmetest nha, ei olene kaaliumi kontsentratsioonifaktor otseselt seeneliigist. See oleneb ksnes mulla kaaliumisisaldusest: kui mullas leidub kaaliumi vhe, on kontsentratsioonifaktor suurem, nii et seen saab siiski ktte oma viljakeha moodustamiseks vajaliku hulga.
Tseesiumi kontsenatratsioonifaktor oleneb aga otseselt seene liigist. Tugevasti tseesiumi akumuleerivates seentes, niteks heinikutes, letab tseesiumi kontsentratsioon mulla tseesiumisisalduse kmneid kordi. Seevastu osa liikide puhul on tseesiumisisaldus seene viljakehas isegi viksem kui mullas.
Eeltoodu viitab niisiis sellele, et:
1) krgemate seente tseesiumi akumulatsiooni vime ei seostu otseselt kaaliumi omastamisega, seega ei phjusta seda ilmselt kaaliumiainevahetus;
2) tseesiumi omastamine on selgelt seeneliigi-spetsiifiline omadus: eri seeneliigid omastavad tseesiumi vga erinevates kogustes, samal ajal kui kaaliumisisaldus ei erine seeneliigiti le kahe-kolme korra.
3) seened omastavad leelismetalle (sh. kaaliumi ja tseesiumi) selektiivselt, s.t. eri metalle eri mral.

Lpuks tekib paratamatult ksimus: kas praegu, kui Ternobli katastroofist on mdunud juba veerandsada aastat, vivad Eesti tol ajal enim saastatud alalt Ida-Virumaalt korjatud seened sisaldada veel ohtlikul mral radioaktiivset saastet?
Philine osa toona meieni judnud Ternobli kahjulikest radionukleiididest olid kas vga lhikese (J131, Ba140 jt.) vi suhteliselt lhikese poolestusajaga (Cs134, poolestusaeg 2,06 aastat) ning on praeguseks ajaks radioaktiivse lagunemise tulemusel juba hvinud. Kahtluse alla viks tulla suhteliselt pika poolestusajaga tseesiumi isotoop 137Cs (poolestusaeg 29 aastat). Siin tuleks aga arvestada tseesiumi kui leelismetalli hendite head lahustuvust vees ja sellest tingitud suurt liikuvust metsamulla kdukihis. Seetttu vib eeldada, et ndseks on ka see ohtlik radioisotoop sademetega Ida-Virumaa metsade mullast juba sama hsti kui tielikult vlja uhutud.
Kahjuks lpetati siinkirjeldatu laadi uuringud TA ZBI-s 1994. aastal, kui radiossiniku labor viidi le Tartu likooli alluvusse.

1. Liiva, Arvi; Parmasto, Erast 1993. Erinevate uurijate andmed htivad. Eesti Loodus 44 (8): 260.
2. Liiva, Arvi 1994. TA ZBI 1994. aasta Geobiokeemia Laboratooriumi aastaaruanne (ksikiri).
3. Martin, Jri jt. 1993. Radionukliidid Eesti seentes. Eesti Loodus 44 (8): 257260.
4. Parmasto, Erast; Liiva, Arvi 1988. Kas meie sgiseened on radioaktiivselt saastunud? Eesti Loodus 39 (8): 519522.
5. Person, Christer et al. 1987. The Chernobyl accident a meteorological analysis of how radionuclides reached and were deposited in Sweden. Ambio 16 (1): 2031.
6. Pihlak, Arno 1991. Ternobli jrellained Peipsil. Eesti Loodus 42 (4): 215218.
7. Punning, Jaan-Mati 1989. Ternobli jrelkajad. Eesti Loodus 40 (9): 546553.

Arvi Liiva (1930) ttab Tartu likooli koloogia ja maateaduste instituudi geoloogia osakonnas radiossiniku laboris keemikuna.


LISAKAST:

137Cs (tseesiumi isotoop, mille aatomi tuumas on prootoneid ja neutroneid kokku 137) on tuumannetuste puhul ks suurim pahanduste allikas, sest ta elab kaua (poolestusaeg on 30 aastat), kinnistub setetes, eriti saviosakestel, teda omastavad hsti taimed, mistttu ta satub kiiresti toiteahelasse. Tal on omadus kuhjuda inimorganismis [7].
Rootsis pti radiotseesiumi mju vhendada, jagades talupidajatele suurel hulgal tasuta kaaliumvetist, et klvata see enim saastunud pllu-, heina- ja karjamaadele. Eeldati, et toiteelement kaaliumi kllus mullas vhendab taimede vimet omastada keemiliselt sarnast elementi tseesiumi. Tulemus kujunes aga vastupidiseks: taimestiku radiotseesiumisisaldus hoopis suurenes. Tenoliselt trjus kaaliumi liig mullaosakestele ladestunud tseesiumi sealt vlja, nii et see sattus mullavette ja muutus taimedele kergemini kttesaadavaks.
Esimestel ndalatel prast tuumakatastroofi pole aga kige ohtlikum aine radioaktiivses pilves mitte tseesium, vaid hoopis jood (131I), mida on palju, kuid mis laguneb suhteliselt kiiresti (poolestusaeg kaheksa peva).

Bekrell (Bq) on radioaktiivsuse mthik. Mingi ainekoguse radioaktiivsus on ks bekrell, kui selles laguneb ks aatomituum sekundis. Nimetus prineb prantsuse fsikult Antoine Henri Becquerelilt (18521905), kes avastas 1896. aastal uraanisoolade radioaktiivsuse.



Arvi Liiva
28/11/2012
26/11/2012
05/10/2012
09/07/2012
26/06/2012
26/06/2012
22/05/2012

Mis see on?
E-posti aadress:
Liitun:Lahkun: 
Serverit teenindab EENet