Emajõe Suursoo ja Piirissaar ning nendevaheline veeala hakkavad peagi kuuluma ühe tervikliku kaitseala – Peipsiveere looduskaitseala koosseisu. Looduskaitse mõttes on selle ala ajalugu väga kirju: kaardipildis katab ala kümmekond kihti. Samas kirjeldab Peipsiveere saamislugu üsna ilmekalt Eesti looduskaitse käekäiku viimastel aastakümnetel.

Eesti looduse eripära hoidmiseks loodud kaitsealad pakuvad inimestele mitmesuguseid tundmusi ja elamusi. Kaitsealadel viibides tajutakse, et asutakse erilises kohas. Lisaväärtust annab teadmine, et ehk on siin mõni haruldane taime- või loomaliik või eriline maastik.
Siiski tuleb kaitseala sisu täielikuks mõistmiseks üsna kõvasti vaeva näha. Mis eesmärgil on kaitseala asutatud või mida/keda seal kaitstakse, mida on lubatud teha, mida mitte – seda on sageli üsna raske kohe hoomata.
Eriti keeruliseks muutub olukord siis, kui kaitse-eesmärke on korraga palju või leidub suisa eri kaitsekorda kuulutavaid regulatsioone. Hea näide sellise mitmekihilise ala kohta on Emajõe-Suursoo ja Piirissaare maastikukaitseala ning Emajõe suudmeala hoiuala alusel loodav Peipsiveere looduskaitseala.
Selleks et mõista Peipsiveere kaitseala olemust, peab süüvima lähiminevikku: selgitama, kuhu, miks ja kui suurel alal kaitsealad loodi, millised olid kaitse-eesmärgid ning kuidas toimib kaitsekorraldus.
Tagasivaade, mis võiks olla lihtne ja ülevaatlik, toob pigem esile kaitseala(de) kujunemisloo keerukuse: eri ajajärkude looduskaitsepõhimõtted on loonud ühele territooriumile mitmekihilise looduskaitse eesmärkide, regulatsioonide ja kaitsekorraldustegevuse karkassi. Seda kinnitab mitmel puhul EELIS-e andmebaas, kus ühe paikkonna kaitsealad kajastavad suuresti erinevaid arusaamu.

Kolm muutuva staatusega kaitseala. Tulevase Peipsiveere LKA alal asuvad kõrvuti pealtnäha täiesti erisugused maastikukompleksid: Emajõe Suursoo – laiaulatuslik deltasoostik, Piirissaar – suurim Eesti-poolne saar Peipsi järves ning nende vahele jääv Peipsi järve veeala.
Ligikaudu 25 000-hektarise pindalaga enam-vähem looduslikust Emajõe Suursoo sooalast [6] sai 1981. aastal sookaitseala, mille pindala oli 18 425 ha. Peamise kaitse-eesmärgina nähti ette sooökosüsteemi hoidu, arvestades, et Suursoo põhiline väärtus on märgade elupaikade mitmekesisus. Sellised looduslikud elupaigad on paljudes Euroopa maades loomade-lindude elupaigana hävitatud. Kaitsealale kehtestati sookaitsealade tüüpeeskirjad, kus määrati kindlaks lubatud ja keelatud tegevus.
Emajõe-Suursoo sookaitseala, hilisema kõnepruugi kohaselt maastikukaitseala kaitse-eeskirja uuendamise ja loodusväärtuste hindamise raames jõuti arusaamale, et sisuliselt maastikukaitseala kaitsekorraga ala asemel peaks siin olema hoopiski looduskaitseala, sest ala tuleb eelkõige käsitada looduskompleksina – laiaulatuslik looduslik või peaaegu looduslik ala ilma olulise asustuseta. Koostöös teadlastega esitas LKK 2007. aastal uutes piirides Emajõe-Suursoo looduskaitseala kaitse-eeskirja kavandi, kus muudetud piiriga kaitseala pindalaks oleks kujunenud 22 110 ha.
Piirissaare kaitseala, pindalaga 755 ha, asutati 1991. aastal maakondliku tähtsusega kaitsealana zooloogilis-botaanilisel eesmärgil. Üsna peagi lisandus (vaikimisi) kaitse-eesmärgina arhailise elulaadi ning sellest tuleneva maastikukompleksi kaitse. Ka Piirissaare kohta hakati 2004.a. jõustunud looduskaitseseaduse alusel koostama kaitse-eeskirja, et määrata kindlaks lubatud ja keelatud tegevus. Kuigi mõlemad kaitse-eeskirja eelnõud jõuti ka avalikustada, siis kinnitada neid ei jõutud, kuna 2009.a. otsustati alad koos Emajõe suudmeala hoiualaga liita üheks tervikuks. Peipsiveere looduskaitsealaks.

Emajõe-Suursoo ja Piirissaare maastikukaitseala vahele jäävale Peipsi järve veealale loodi 2006. aastal NATURA 2000 vaimus uut tüüpi kaitseala: Emajõe suudmeala hoiuala pindalaga 11 245 hektarit. Hoiualal seati sihiks loodusliku linnustiku kaitse. Hoiuala loodusväärtuste säilimine ei tule tagada mitte kaitse-eeskirja, vaid kavandatava tegevuse mõju hindamise kaudu, nn. soodsat seisundit on keelatud kahjustada.
Seega võeti aastatel 1981–2006 siin kaitse alla ligikaudu 30 130 hektarit, kust võib leida mitmesuguseid haruldasi liike, elupaiku, ulatuslikke soid, jõgesid, järvi, saaremaastikku ning Peipsi veeala. Joonis
Nende kaitsealade loomise ajalugu ja kaitse-eesmärke jälgides saab mõneti mõistetavaks, miks ei võetud nii laiaulatuslikku ala ühe korraga looduskaitse alla. Väärtused ja kaitse põhimõtted olid kolmel alal ju erisugused: ühel ajajärgul oli üldine rõhuasutus soode kaitsel, teisel aga linnustikul.

Kaitse-eesmärgid komplitseerivad olukorda. Kaitsealade asutamise ajalugu on suhteliselt lihtne jälgida, ent keerukam on mõista, miks kaitsealad, nende piirid, eesmärgid ja juba kord seatud piirangud ajas muutuvad.
Kaitse-eesmärkide seadmiseks uuritakse tavaliselt vaadeldava ala looduskaitseväärtusi. Algatus võib tulla teadlastelt või vabaühendustelt, rahvusvahelistest looduskaitseprogrammidest, konventsioonidest, lepingutest jne.
Kaitse-eesmärkide sõnastamine iseenesest ei kehtesta veel kaitsealale piiranguid ega leevenda tegevust. Et eesmärgile jõuda, tuleb kehtestada teatud tegevuse kitsendused või mõned hoopis keelata. Kõike seda saab teha vaid seaduse alusel kaitse-eeskirjaga, kus on märgitud ka piirid, kus piirangud kehtivad.
Seega võib tekkida olukord, kus eri kaitse-eesmärkidega alad ei pruugi kokku langeda kaitsealale seaduse järgi kehtestatud piiridega. Seetõttu on ametkondlikus asjaajamises mitu üldjoontes sarnast, aga väikeste piirierinevustega „kaitseala” ja tekib omajagu segadust. Vaatame neid eri staatusega kaitsekihte lähemalt.

Pusle muutub veelgi kirjumaks. Emajõe-Suursoo ja Piirissaare kaitsealad said alates 1997. aastast uue ühise katuse: esimese rahvusvahelise mõõtmega kaitse-eesmärkide kihi, kui alale anti rahvusvahelise tähtsusega märgala – Ramsari ala staatus. Uus ala hõlmas 32 600 ha. Esialgu oli see leping mõeldud spetsiaalselt veelindude kaitseks, et luua neile pelgupaikade võrk.
Konventsiooniga ühinenud riik võtab vabatahtlikult enda kanda Ramsari nimekirja kantud alade planeerimise ja kaitsekorralduse, et selle kaudu toetada märgalade kaitset. Ametlikult ei pea riik Ramsari alal seaduslikku kaitset rakendama. Tegemist on huvitava olukorraga, kus rahvusvahelised huvid kaetakse riikliku tegevusega kokkuleppe vormis.
Aasta hiljem, 1998, tunnistati 32 977 ha rahvusvahelise tähtsusega linnualaks [1]. Eeldatavasti tingisid erisugused kaitse-eesmärgid alade piiride erinevuse. Väikese, aga siiski erinevuse. Seda tulnuks vältida, sest üks tähtsate linnualade valiku kriteeriume oli, et linnuala piirid pidid ühte langema Ramsari alaga.
Geoloogide algatusel hakati juba 1980. aastatel Eesti ürglooduse objekte määrama ning selle programmi raames tunnistati Emajõe Suursoo 2000. aastal Eesti ürglooduse objektiks. Ürglooduse objekt kattus täielikult Emajõe-Suursoo maastikukaitsealaga (18 425 ha).
Ürglooduse objekti staatusega koos lisandusid uued, küll ilma õigusliku aluseta kokku lepitud kaitsesoovitused, mis seostusid ökosüsteemi ja piirkonna loodusloolise tähtsusega. Ala sai uued väärtused Peipsi järve kujunemisega seotud sooökosüsteemina, taimestiku kaitseala ja veehoiualana.
Üsna pea, aastal 2004, anti kogu alale Euroopa kaitsealade süsteemi Natura 2000 põhimõtetest lähtuva Natura linnuala staatus. Uus kaitseala pindalaga 34 178 ha sai ka uued kaitse-eesmärgid, mis tulenevad linnudirektiivist. Selle kohaselt tuleb tagada kõikide looduslike linnuliikide üldine kaitse, eelkõige hoides ohustatud linnuliikide ja rändel olevate veelindude elupaiku.
Järjekordselt näitab pindala erinevus eelmisest linnualast või siis Ramsari alast, et muutusid ala piirid, mis omakorda oli ajendatud kaitse-eesmärkide muutumisest. Samas pole keegi täpsemalt selgitanud, miks peab uus linnuala erinema oma eelkäijatest: ons selleks mingi objektiivne kriteerium, andmetöötluse erinevused või soov lihtsalt midagi uut luua?
2005. aastal, lisati paletti veel kaitse-eesmärke: Emajõe-Suursoo ja Piirissaare piirkond tunnistati rahvusvahelise projekti raames tähtsaks taimealaks, mis võtab enda alla 20 660 ha [3]. Projekti kaudu taheti tähtsustada taimeliikide kaitset riiklikel tasanditel, samas pole riikidel otsest kohustust võtta tähtsad taimealad riikliku kaitse alla. Tähtis taimeala hõlmab looduslikke või poollooduslikke alasid, mida iseloomustab botaaniline rikkus või haruldased taimeliigid. Huvitavamal kombel ei ole seekord otsest kaitsekorraldustegevust ette nähtud, kuigi saavutustasemed on kindlaks määratud.
Rahvusvaheline kaitse-eesmärkide seadmine ei piirdunud eespool loetletuga. Emajõe-Suursoo, pindalaga 21 651 ha, tunnistati 2008. aastal Natura 2000 loodusalaks, mille põhisiht on tõhustada elurikkuse kaitset, luua taime- ja loomaliikide ning looduslike elupaikade kaitseks üldine alus ning tagada Euroopa Liidu jaoks olulise väärtusega looduslikele taime- ja loomaliikidele ning kasvukohtadele ja elupaikadele soodus seisund.
Määrates paikkonna loodusalaks, väljendatakse väga selgelt selle kuulumist Euroopa kaitsealade võrgustikku NATURA 2000, vajadust tagada ala seaduslik kaitse, seada konkreetsed kaitse-eesmärgid, kavandada kaitsekorraldustegevus jm.
Looduskaitsesuunitlusega õigusaktidele lisanduvad kõnealuses piirkonnas veel 2006. aastaks valminud Tartu maakonna teemaplaneeringuga eristatud nn. väärtuslike maastike ja rohevõrgustiku alad [5]. Need planeeringualad ei ühti jällegi täielikult ühegi senise kaitsealaga, ehkki oma olemuselt haakuvad nendega igati.
Taas kaasnevad uute aladega omad soovitused, tingimused, meetmed jne. Ükskõik kui üldised need ka pole, peavad planeerijad ja järelevalvajad neidki teadma ja arvestama, nende tähtsust rõhutama, tegevust kavandama jne. Nii on Piirissaar (989 ha) määratud võimaliku riikliku tähtsusega kultuurmaastikuks, Meerapalu (420 ha) kohaliku tähtsusega kultuurmaastikuks, Emajõe Suursoo (31 600 ha) ökoloogilise võrgustiku tugialaks.
Kindlasti lisanduvad veel maailma looduskaitseliidu (IUCN) seatud kaitse-eesmärgid ning kaitsekorraldustegevus kaitsealade kategooriate järgi. Ent alles siis, kui kaitsealade staatus on täpselt kindlaks määratud. Näiteks praegu on Emajõe suudmeala hoiualale antud maailma looduskaitseliidu kaitsealade klassifikatsiooni alusel VI kategooria, mis tähendab piiratud looduskasutusega ala. Samuti võib lisanduda mõni uus rahvusvaheline algatus võtta kaitse alla tähtsad kiili- või liblikaalad.

tabel
Loodava Peipsiveere LKA ajalugu
Emajõe-Suursoo sookaitseala/maastikukaitseala (1981) 18 425 ha
Piirissaare zooloogilis-botaaniline kaitseala/maastikukaitseala (1991) 755 ha
Ramsari ala (1997) 32 600 ha
Rahvusvahelise tähtsusega linnuala (1998) 32 977 ha
Ürglooduse objekt (2000) 18 425 ha
NATURA 2000 linnuala (2004) 34 178 ha
Tähtis taimeala (2005) 20 660 ha
Emajõe suudmeala hoiuala (2006) 11 310 ha
Tartu maakonna väärtuslikud maastikud (2006) 1 409 ha
Tartu maakonna rohevõrgustik (2006) 31 600 ha
Emajõe-Suursoo looduskaitseala (2007) 22 110 ha
Natura 2000 loodusala (2008) 21 651 ha
Kavandatud Emajõe-Suursoo rahvuspark (2010) 35 000 ha
Peipsiveere looduskaitseala avalikustatud eelnõu (2011) 34 430 ha
Peipsiveere-Remdovi piiriülene kaitseala u 128 000 ha


Mida rohkem, seda uhkem? Seega on juba asutatud kaitsealadele aja jooksul lisatud kenake hulk eri programmide, rahvusvaheliste ja Euroopa Liidu otsuste raames sõlmitud ning Eesti riigi tasandil seatud soovituslikke kaitse-eesmärke. Riigil on kaks võimalust: võtta endale vabatahtlikult kohustused tegutseda kindla sihi nimel või lisada oma seadustesse sellised sätted, mille abil suudetakse saavutada eesmärk.
Igal juhul on tore, et asjatundjad on eri projektide kaudu väärtuslikke alasid eristanud. Sellistele algatustele saabki tugineda praktiline kaitsekorraldus. See on omaette küsimus, kas iga algatuse järel tuleb kohe hakata kaitsealasid muutma. Pärast lõputuna näivat liitmist-laiendamist vajab ka Eesti kaitsealade süsteem pikemat selginemisaega.
Ilmselt tuleks selgemini lahus käsitleda reaalselt otsustatud ehk õigusaktidega reguleeritud kaitset ja projekti-tulemi-keskset kaitset, mis lisab küll taustateadmisi ja soovitusi, ent mis ei tohiks hakata elama oma elu õigusaktide kõrval. Muidu tekib paras segadus nii maaomanike kui ka keskkonnaametnike seas.
Kaitsealade kaitse-eesmärkide lisandumine või seniste muutmine, kas riiklikul või rahvusvahelisel tasemel, ei peaks a priori tooma kaasa uusi piiranguid. Nii mõnegi kaitse-eesmärgi võib saavutada ka ilma piiranguid kehtestamata, põhinedes hoopis vastastikusel kasul, vabatahtlikul tegevusel, aktiivsel osalusel kaitsekorraldustegevuse planeerimisel jne.
Kokkuvõttes võib juhtuda nii, nagu see ongi tegelikult juhtunud: üpris samalaadsed moodustised, mis on loodud kümmekonna regulatsiooni alusel ja mille üldsiht on sarnane, kipuvad kõik elama oma iseseisvat elu. Üksteist dubleerides ja teinekord ka paljusõnalisust (taas)tootes.

Viimane areng: rahvuspark või looduskaitseala? Tänapäevase arusaama järgi on looduskaitsetöö Emajõe-Suursoo, Emajõe suudmeala ja Piirissaare kaitsealal suhteliselt sarnane ning neid kaitsealasid on mõistlik käsitleda ühtse alana, millel on korraga mitu kaitse-eesmärki.
Seega on üha selgemalt kerkinud vajadus need kolm kaitseala ühendada ning rakendada tänapäevaseid kaitsekorraldusvõtteid. See tagab võimaldab kavandada kõige sobivamad kaitsereþiimid ja kaitsekorraldustegevuse ning seada võimalikult vähe piiranguid.
Piirkondlikust eripärast ja mitmekesistest loodus- ja kultuuriväärtustest lähtudes soovisid riigi looduskaitseasutused 2010. aastal liita kolm kaitseala rahvuspargiks, mis suudaks tõhusalt kasutada praegust potentsiaali. Rahvuspark oleks hõlmanud peaaegu sama ala nagu Natura linnuala. Nii mõnegi teise kaitseala tüübi puhul jäeti välja suuremad asustusalad, näiteks Meerapalu. Rahvuspargi komplekssus vajas kindlasti kohalike elanike ja omavalitsuste toetust, kuid see jäi tulemata.
Pärast seda, kui osa valdu ütles mullu rahvuspargile „ei”, pöördus looduskaitsemõte tagasi looduskaitseala juurde ning looduskaitsjad avalikustasid looduskaitseala kaitse-eeskirja eelnõu 2011. aasta suvel. Põhiidee oli liita kolm kaitseala üheks.
Looduskaitseala ja kavandatud rahvuspargi piir ei lange täielikult kokku. Hoolimata asjaolust, et Meerapalu ja Piirissaare on kuulutatud väärtuslikeks maastikeks, jäetakse kohalike elanike vastuseisu tõttu suurem osa Meerapalu külast ja Piirissaare külade hoonestusalad – väärtuslikud maastikud, mis vajaksid seaduslikku kaitset – looduskaitsealast välja. Nii saab Peipsiveere väärtuslikke maastikke hoida üksnes planeeringute kaudu.
Milline aga peaks olema looduskaitseala kaitsekord? Peipsiveere koosseisu kuulunud kaks kaitseala on mitukümmend aastat saanud hakkama vanade kaitse-eeskirjadega ehk ajakohastamata piiranguteta. Kas on alust arvata, et nende väärtus/seisund on seetõttu kannatanud? Loodetavasti mitte. Seega peaks loodava kaitseala kaitsekord olema võimalikult lihtne ja liberaalne.
Olukorra muudab mõnevõrra keerukamaks rahvusvaheline seotus: nimelt asub Emajõe-Suursoo vastas Venemaal Peipsi idarannal Remdovi looduskaitseala pindalaga ligikaudu 24 000 ha (koos akvatooriumiga 93 600 ha), mis kuulub samuti Ramsari alade koosseisu. Rahvusvaheline huvi on korraldada selliste piiriüleste kaitsealade kaitse sarnastel alustel. Seetõttu peab tulevikus mõningad kaitsekorralduslikud põhimõtted ühtlustama Remdovi kaitsealaga.
On üsna selge, et kaitsealade kaitse-eesmärgid ning kaitsekorralduslikud eesmärgid muutuvad aja jooksul üha mitmekesisemaks. Looduskaitsjatel peab olema omajagu taipu ja nutikust, et vajalikud kaitsemeetmed tavakodanikule selgeks teha.


1. Kuus, Andrus jt. 2003. Euroopa Liidu tähtsusega linnualad Eestis. Eesti ornitoloogiaühing, Tartu.
2. Käärt, Ulvar 2011. Peipsi-äärsed kaitsealad liidetakse kokku. – Eesti Päevaleht, 2. august.
3. Külvik, Mart et al. 2005. IPAs in Estonia. – Important Plant Areas in Central and Eastern Europe. Plantlife International: 43–46.
4. Pirrus, Enn jt. 2000. Eesti ürglooduse raamat VX. Tartu maakond. Tallinn: 19–21.
5. Pungas, Piret jt. (koost.) 2006.Tartumaa maakonna teemaplaneering „Asustust ja maakasutust suunavad keskkonnatingimused“. Tartu maavalitsus.
6. Valk, Uno 1988. Eesti sood. Tallinn, Valgus.

Ain Vellak (1962) on SA Archimedese keskkonnakaitse ja -tehnoloogia teadus- ja arendustegevuse programmi tegevjuht.
Andres Tõnisson (1960) on geograaf, töötab keskkonnaeksperdina.