Ükssada üksteist aastat tagasi leidis prantsuse farmatseut ja seeneteadlane Narcisse Théophile Patouillard esimest korda, et eoslavaseente klassifitseerimine nende viljakehade ehituse järgi on sageli ekslik.

Tumepruunide seenekübarate all rippuvate narmaste või torukeste kihiga või ka päris tasase allküljega liibunud viljakehad võivad kuuluda ligidaste sugulasliikide samasse rühma (tubaknahkiselised). Samas on puravikud ja torikulised eri päritoluga, hoolimata nende viljakehade samalaadsest torukestekihist.
Tänapäeval on peale mikroskoobi lisandunud võimas suguluse uurimise vahend – DNA võrdlev uurimine. Seepärast tasub ka Eesti punanimestikku ohustatuna kantud seeneliigiga tutvudes huvi tunda, kes on kelle sugulane. Õpetlik on teada, et mõni üksikult vaadeldav liik kuulub elusolendite süsteemi, kus sarnasus ja sugulus on nii mõnigi kord hoopis eri asjad [1].

Rohekat kaviiniat (Kavinia alboviridis) on meil leitud kolm korda: Muraka looduskaitseala Heinassaarelt, Kurisoo kaitsealalt Aravetest kagus ja Ruhnu lõunaosa vääriselupaigast. Ohustatuna on ta punanimestikus Eestis ja veel kuues Euroopa riigis, väljasurnuna on ta teada Poolast ja Tðehhiast.
Rohekale kaviiniale on tunnuslikud kübarata viljakeha rohekad toonid, õrnad narmad või ogad ning nende piirdel valkjad seeneväädid. Mikroskoopiliselt on iseloomulikud suured käävja kujuga eosed, mille rakuseina köbrud värvuvad piimhappes lahustatud puuvillasinist sisaldavas reaktiivis siniseks.
Nii selle kui ka teiste siin käsitletud seente teaduslikult täpseid kirjeldusi ja lisapilte saate vaadata internetiaadressilt www.mycobank.org/mycotaxo.aspx, kirjutades otsingukasti seene ladinakeelse nimetuse.

Võrdluseks esitame teisel fotol tumeneva vammiku (Phlebia fuscoatra), mis samuti kasvab kõdupuidul. Varasemate teadlaste käsituses oli see kaheksakümmend aastat kaviiniaga samas perekonnas (Hydnum), kuulub aga vaieldamatult hoopis seente teise seltsi (torikulaadsed).
Kaviinia ja Eesti Looduses hiljuti käsitletud puiduhariku [2] lähisugulane on DNA-andmete kohaselt keel-tõlvharik (Clavariadelphus ligula). Selle viljakehad on püstised, nuiakujulised ja elavad metsakõdul, meil peamiselt kuuskede all.
Eesti punasesse nimestikku kuulub ka vurrik ehk seakõrv (Gomphus clavatus) – eelmistega lähisuguluses olev seen, kes kuulub sama, vurrikulaadsete seltsi kolmandasse toitumistüüpi.
Puudega mükoriisat moodustav vurrik on paljudes välismaistes seeneraamatutes kirjeldatud söödavana, meil on enamik kirjastajaid selle teabe asendanud hoiatusega: suur haruldus tuleks jätta metsa kasvama. Eesti punanimestikus on ta ohualdiste seas, peale selle on ta ohustatud või haruldane punaraamatu liik veel 16 Euroopa maal; Poolas ja Suurbritannias on vurrik välja surnud.
Lõpuks kuulub samasse vurrikulaadsete seltsi ka perekond harik (Ramaria), millest Eestis on leitud 32, enamikus silmatorkavalt värvunud liiki.
Siin vaadeldud seente seas ei ole rohekas kaviinia küll mitte kõige ilusam, kuid haruldasim ja teadlastele huvi pakkuvaim. Et Euroopa punaraamatuis on teda vurrikust palju vähem märgitud, tuleneb lihtsast tõigast: paljudes maades ei olegi teda leitud.

1. Giachini, Admir J. et al. 2010. Phylogenetic relationships of the Gomphales based on nuc-25S-rDNA, mit-12S-rDNA, and mit-atp6-DNA combined sequences. – Fungal Biology 114 (2–3): 224–234.
2. Parmasto, Erast 2011. Vähe märgatud seen: harkjas puiduharik. – Eesti Loodus 62 (8): 11.

Erast Parmasto (1928) on mükoloog, Seenevana.