10. september 1944 – 28. juuni 2011

Ants Paju tugevat käepigistust mäletavad kõik, kes seda korragi tundnud. Vähem on ehk neid, kes juurelnud selle üle, mida see vägilase mõõtu mees nõnda kätt surudes ja silma vaadates mõtles, mida enda ees seisjalt ootas või lootis.
See oli 15. mail 1984, kui Ants tuli esimest korda Eesti Looduse toimetusse – uue peatoimetajana. Toona ei olnud kombeks korraldada peatoimetaja leidmiseks konkurssi, nad kõik määrati „valges majas” – nõnda hüüti siis kommunistliku partei peakorterit Eestis. Meie ajakirjale asuti uut peatoimetajat otsima pärast seda, kui kirjastus oli rahuldanud eelmise peatoimetaja soovi pensionile jääda.
Miks langes valik just Pajule, seda võib arvata: metsandusliku – seega siis loodusteadusliku – ning ajakirjaniku ja ühtlasi parteilise haridusega aktiivne mees parimais aastais. Ants ise oli uut ametit vastu võttes pisut ebakindel. Ta kartis, et „mehena metsast” ei leia äkki Eesti Loodust ümbritseva akadeemilise ringkonna tunnustust ja toetust.

Antsu käepigistuses meile, Eesti Looduse senistele tegijatele, peitus vastastikuse usalduse palve. Ta kinnitas, et toetab meie püüdlusi ja tahab luua toimetusele igas mõttes parimad töötingimused. Vastutasuks palus Ants meiltki usaldust ja avameelsust kõiges, mis puudutab me ühist tööd. Sama mõtet kandsid tema käepigistused ka kõigile Eesti Looduse kaastöölistele ja toetajatele.
Oli keeruline aeg. Loodushoiuteema, millele rahvas oli andnud isamaalise tõlgenduse ja mille tõttu oli Eesti Loodusest saanud seitsmekümnendatel väga nõutud ajakiri, muutus kaheksakümnendatel üha olulisemaks ning hakkas järjest selgemalt võtma poliitilist varjundit. Ent erinevalt eelmistest kümnenditest, mil Eesti Loodus ajas seda joont kas lausa üksi või juhtpositsioonil, muutus nüüd kandepind tunduvalt laiemaks: operatiivset keskkonnateavet jagasid ajalehed ja muu meedia. Ajakirjale, mille trükkimiseks kulus toona kolm kuud, jäi võimalus kiiresti arenevaid sündmusi sügavamalt analüüsida. Selle poole Ants Paju ka püüdis.

Tagantjärele on kostnud etteheiteid, et Eesti Loodus keskendus sel perioodil liiga palju keskkonnaprobleemidele. Tõsi, sellealaseid kirjutisi ilmus neil aastatel rohkem kui kunagi varem ja ka hiljem. Ent seda ei tinginud üksnes teema olulisus. Tasakaalu ei löönud kõikuma mitte niivõrd see, et keskkonna-artikleid oli palju, kui hoopis see, et muud loodusteaduslikku jäi väheks. Peatoimetaja ei säästnud jõudu, et loodusteadlasi ajakirja tegemisse kaasata. Ometi jäi nende panus oodatust kasinamaks. Paju algne kartus osutus mõneti tõeks.
Kaheksakümnendate lõpu ülikiire inflatsiooni haardes kaotasid tellijaskonda kõik ajakirjad, ka Eesti Loodus. Ent meie kuldvara – lugejad ja autorid, kes ajakirja omaks olid võtnud – ei hüljanud seda ka neil kriitilistel aastatel. Just Eesti Loodusele truuks jäänute toel suutis Ants Paju kõigest hoolimata ajakirja elus hoida. Et see siis, kui ta ise osutus valituks Eesti viimasesse ülemnõukogusse, juba üle anda järgmisele peatoimetajale.
*
Puudeistutajana tuntud mees tõi Eesti Looduse peatoimetajaks tulles kaasa neli jugapuutaime sooviga koos oma kolme toona elavate kirjas oleva eelkäijaga panna need mulda toimetuse ukse ette – järjepidevuse märgiks. Jugapuud kasvavad Tartus Baeri maja aias tänini, ehtides end aeg-ajalt säravpunaste marikäbidega. Nüüd juba Ants Paju mälestuseks.