Olen Eesti Loodusest huviga lugenud Marko Prousi ja Raik-Hiio Mikelsaare artikleid eluslooduse sugulussuhete ehk fülogeneesi kohta. Parasjagu neil teemadel mõtiskledes jalutasin Tartus Tähtvere pargis, kui silma torkasid kummalised värvilised olevused mahalangenud tammelehtedel. Millisesse eluslooduse neljast riigist need kuuluvad: kas tegu on taimede, loomade, seente või protistidega?

Leelo Sillaots

Entomoloog Märt Kruus määras olevuse pahklaseks Cynips longiventris. Kommenteerib entomoloog Eve Veromann:

Pahklased on vaid mõne millimeetri pikkused silmatorkamatud kiletiivalised putukad, kahe paari kilejate tiibade, pikkade tundlate ja pikliku tumeda (enamasti musta värvi) kehaga. Nad munevad taimede arenevatesse pungadesse, lehtedesse või teistesse taimekudedesse. Selle tagajärjel hakkavad seal taimekoed vohama ning kujunevad iseloomulikud moodustised, mida kutsutakse pahkadeks. Pahkade sees arenevad pahklaste vastsed, toitudes selle eriti toitvast koest.
Eri liiki pahklaste tekitatud pahkade kuju ja välimus on erisugune, mõne liigi puhul on need silmatorkavad ja väga hästi tuntud. Näiteks väga laialt levinud pahklase Cynips quercusfolii (pildid all) vastsed arenevad ilusates õunataolistes pahkades tammelehtedel. Eriti vastuvõtlikud pahklaste rünnakutele ongi just tammed: Suurbritannias ja Põhja-Euroopas on neilt leitud vähemalt sada liiki. Kõige rohkem pahklaseliike leidub aga Põhja-Ameerikas, eriti Mehhikos: Nearktilises regioonis on kirjeldatud üle 700 liigi.
Kuigi pahad on tihti silmapaistvad ja suured, ei põhjusta nad taimedele tavaliselt tõsiseid kahjustusi. Paljudel pahklastel on keerukas elutsükkel, milles vahelduvad suguliselt ja suguta sigivad põlvkonnad, kes tekitavad erisuguseid pahkasid, tihti sama peremeestaime eri osadele.
Pildil olev liik, Cynips longiventris, tekitab ilusaid kergesti äratuntavaid iseloomuliku mustriga ümaraid pahku ja on tavaline kogu Euroopas. Samamoodi kui teistel pahklastel vahelduvad temalgi sugulised põlvkonnad partenogeneetiliste põlvkondadega.