19. septembril andsid kuulus Vene polaarrändur, Põhjala avastamise ajaloo uurija ja heategevuslike seiklusürituste korraldaja Dmitri Ðparo ja Eesti suursaadik Venemaal Simmu Tiik ülikoolile üle Herman Walteri büsti.
Tuntud polaaruurija ja Eduard von Tolli meeskonna koosseisus Sannikovi maad otsinud arst, Tartu ülikooli vilistlane Herman Walter suri 1902. aasta alul ekspeditsioonil Venemaa Arktikas Uus-Siberis. Tänavu juuli lõpus sõitis Jakuutiasse eestlastest (peale suursaadik Simmu Tiigi veel filmimees Riho Västrik ja teadusloolane Erki Tammiksaar), venelastest ja Walteri järeltulijatest koosnev rühm, et matta Walteri säilmed Kotelnõi saarel ümber kindlasse hauda. Nimelt oli Vene polaarentusiastide ekspeditsioon üle-eelmisel suvel Kotelnõilt avastanud Walteri lagunenud haua. Säilmed maetigi ümber ja hauale püstitati monument.
Suvel Kotelnõi saarel ümbermatmistseremoonial viibinuist olid peale mainitud nelja inimese kohal ka Ðparo asetäitja, kaht eelmist Kotelnõi-retke juhtinud Jekaterina Kolesnikova ja Walteri skulptuuri autor Oleg Slepov. Ðparo andis ülevaate Eduard von Tolli ekspeditsioonist, kus Walter arsti, ornitoloogi ja kütina kaasa lõi ning paraku suri. Kolesnikova üsna süngete fotodega illustreeritud ülevaade selgitas, millisesse seisundisse oli Walteri viimne puhkepaik sattunud igikeltsa sulamise tõttu. Polaaruurija säilmed suudeti päästa lausa viimasel hetkel, nii et kindlamasse pinnasesse ümbermatmine oli vältimatu. Suurepäraselt täiendas külaliste esinemist lõiguke Riho Västriku filmist, mis taaselustas pildis ja helis suvise kurbpiduliku tseremoonia Kotelnõil.
Ülikooli muuseumis meenutavad nüüd Herman Walterit Slepovi tehtud pronksbüst, kiviminäidised pinnasest, kus polaaruurija põrm puhkab, samast Kotelnõilt leitud ajupuidutükk ning Walteri sugulaste spetsiaalselt ümbermatmise puhuks valmistatud vimpel.
Venemaa polaarentusiastid jõudsid võõrustajate seltsis käia mitme Eestist pärit polaaruurijaga seotud paikades, näiteks Ferdinand von Wrangelli haual Viru-Jaagupis, Adam von Krusensterni mõisas Kiltsis ning von Tollide värskelt avatud muuseumis Kukruse mõisas.
Üritusel Tartu ülikoolis viibis arvukalt meediaesindajaid; siiski tundub, et Dmitri Ðparo taolise suurmehe lühikäik väärinuks põhjalikumat valgustamist ka eestikeelses ajakirjanduses; näib, et venekeelsed kolleegid olid ses suhtes hoopis ettevõtlikumad. Eesti Loodus püüab seda lünka veidi leevendada, vt. lk. 34. Põhjust seda teha on kindlasti küllaga, sest Erki Tammiksaare hinnangul aitavad sõlmitud kontaktid Eestil ja Venemaal ühiselt uurida polaarretkede ajalugu sügavuti ja veelgi viljakamalt.