115 aastat tagasi oli eesti keeles raske kirjutada taimekaitsest ja entomoloogiast, kuna erialasõnavara puudus peaaegu täielikult. Seepärast on huvitav teada, kuidas tegi seda Jaan Spuhl-Rotalia raamatus „Kodumaa marjad”.

Peatükis „Viljapuude vaenlased ja nende hävitamine” annab Jaan Spuhl-Rotalia kokku 24 leheküljel ülevaate taimedele kahjulikest ja kasulikest putukatest, soovitades aastasadu tarvitusel olnud loodushoidlikke tõrjevõtteid. Spuhl rõhutab paljude lindude ja röövtoiduliste putukate tähtsat ja kasulikku mõju aedades kahjurputukate hävitajatena. Tema soovitusi, kuidas vähendada aedades röövikute arvukust, sobib rakendada väikeaedades, mõningaid neist tasub tähele panna tänapäevalgi [3: 344–368]. Loomi on Spuhl oma raamatus nimetanud rahvapäraselt, lisades aga ka selleaegsed ladina-, vene- ja saksakeelsed nimetused.

Kahjuritest. Maasikat kahjustavad Spuhli järgi „tuhatjalgsed (Myriopoda), päris tuhatjalgne (Julus terrestris L. – Кивсякъ обыкновенный, Gemeiner Tausendfuss) ning täpiline tuhatjalgne (Julus guttulatus Fabr., Getüpfelter Vielfuss) [3: 254].
Abinõuks nende vastu soovitab Spuhl kas kartulid, naerid või kaalikad seest tühjaks õõnestada ja ööseks peenarde peale välja panna, kuhu sisse tuhatjalgsed meelsasti peitu poevad. Hommikul võib nad sealt seest ära hävitada. Ka samblatükkide sisse pugevat nad hea meelega.
Alapunktis „Õuna- ja pirnipuu vaenlased” on Spuhl nimetanud putukatest järgmisi: õuna õielõikaja ehk õiekukrik (Anthonomus pomorum L.), õunamässija (Totrix pomonella L.), õunakoilane ehk õunavõrgitseja (Tinea malinella Zeller) jmt.
Kaerasori ehk maavähk (Gryllotalpa vulgaris Latreille) teeb sellega puukoolides ja rohtaedades väga suurt kahju, et ta maapinna all puude ja igasuguste taimede juured ära närib. – Abinõuu: Juuni kuus pesad ülesotsida ja nendes olevad munad ehk pojad ära hävitada.
Ploomisaagija (Tenthredo fulvicornis Klug.), hõrilase taoline putukas, lendab ploomi õitmise ajal, saeb oma tagumise otsa sees oleva saega õie seemnesõlme sisse augu, kuhu sisse ka ühe muna paneb, millest 14 päeva jooksul pleekpunane, kollase ümmarguse pääga tõuk tekkib, kes ennast kasvava ploomi südameni uuristab, mille järeldusel see enneaegu puust maha langeb. Tõugul on kange lutika hais juures. On ta umbes 5-6 nädalat ploomi sees elanud ja söönud siis tuleb ta säält välja ja heidab mulla sees tupeks, kust teisel kevadel uued saagijad ilmale tulevad.
Abinõuu: Pilves ilmadega puid raputada ning kõik mahakukkunud saagijad ära hävitada, niisamuti ka kõik mahalangenud ploomid ära korjata ja keeva vee sisse panna ehk värske märja laudasõniku sisse matta [3: 351].
Viljapuude vaenlased on veekohu ehk veerott ja maakohu ehk muldrott. Esimene elutseb kui kahepaikne vees ja vee kallastel, teine kuival maal. Mõlemad uuristavad maapinna urbseks, närivad puude juured alt ära ja ajavad mullahunnikuid üles. – Abinõuu: Hävitamine lõksude ja kihvtitatud viljateradega.

Kasulikest loomadest. Käovaablased (Ichneumonidae) on kõige kangemad röövikute hävitajad. Nende sugukond on kui salapolitsei vägi, kelle eest miskisugune kelmustükk varjule ei jäe. Ükski putukas ei või nende eest julge olla: Niihästi kärblasetõuk, kes kõrgel kirikutorni müüri augus surnud nahkhiire keha sees elutseb, kui rammus liblika röövik, kes aidas viljapuu oksa pääl närib... kõiki leiab käovaablane üles... [3: 365].
Kahjurputukate hävitajatena loetleb Spuhl selliseid linde nagu neitsitihane ehk sinitiha, kuuse-, tuti-, soo-, metsa- ehk pikasaba- ja rähnatihane ehk puukoristaja, kuldkäblik ehk kuldpää, saarevink ehk külmalind jt. Külvivares ehk must vares (Corvus frugilegus L.) on lehesitika tõukude, mitmesuguste röövikute, tigude ja hiirte hävitamise pärast niihästi aednikule, kui põllumehele ühtviisi kasulik. Veel kasulikke linde: kuldnokk (Sturnus vulgaris L.), ööpikk (Lusciola philomela Rechstein), punavästrik (Lusciola rubeculla L.), päris-pääsuke (Hirnudo rustica L.) jmt. [3: 360].
Lindudest öökull on kõige suurem hiirte hävitaja, misläbi ta aednikule palju kasu toob, meie maal on neid 10-12 liiki [praegu teadaolevalt on Eestis kohatud 12 liiki kakulisi].
Samas Spuhl mainib, et kärnkonn (Bufo rulgaris) on rohuaias ülikasulik loom. Ta sööb ussikesi, tigusid, röövikuid, mitmeid seltsi põrnikaid ja muid nokkputukaid. Maasika peendraid on ta hoolas tigudest puhastama. Tema tarvis pandagu aidade ääre ja mujale kõrvalisematesse kohtadesse raudkiva maha, millede alt muld ära kaabitakse, nii et ta nende alla päeva ajal võib peitu pugeda [3: 364].

Spuhl soovitas valmistada putukate kogud, mille järgi õpilased ja ümbruskonna aiapidajad saaksid neid tundma õppida, looduslootundides õpetada põhimõttel „lähemalt kaugemale”: esmalt selgeks teha kodukohas, seejärel naabruses ning lõpuks kaugeis maades elutsevad putukad [2: 161].
Jaan Spuhl elas ja töötas pikka aega (1891–1916) Vormsil, vahepeal Haapsalus. Oma põhiteosed kirjutas ta just sellel saarel elades. Jaan Spuhl oli iseõppija, omandades ilma õpetaja abita neli keelt. Seetõttu sai ta oma teostes anda edasi tol ajal Lääne-Euroopa aianduspraktikas ja asjaomases teaduses levinud uusimaid seisukohti.
Jaan Spuhl elas ja töötas ajal, mil teaduse ja tehnika vallas, kaasa arvatud põllumajanduses, alles tehti suuri avastusi, olles uue majandusliku edenemise tee alguses. „Kodumaa marjade” eessõnas on Spuhl kirjutanud: Praegune aeg põeb majanduslikku tiisikust, raha puudust tuntakse nii saunas, kui lossis... mõistuse juhil sisseseatud aiandus kümme korda rohkem kasu võib tuua, kui praegune põllundus oma produktide odavusega.


1. Joandi, Aimur 2010. Spuhl-Rotalia. Eesti Maaülikooli põllumajandus- ja keskkonnainstituut, Tartu.
2. Kuningas, Oskar 1979. Jaan Spuhl-Rotalia. – Raudver, Guido-Roland (koost.) Haapsalu läbi aegade ja inimeste. Eesti Raamat, Tallinn: 158–161.
3. Spuhl-Rotalia, Jaan G. 1897. Kodumaa marjad. Viljandi.

Aimur Joandi (1948) on agronoom, pikka aega olnud Eesti põllumajandusmuuseumi teadur, alates 1990. aastast talupidaja. Avaldanud artikleid ja raamatuid põllumajanduse ja kodukoha ajaloo kohta.

LISAKAST
-------------------------------------------------------------------

Jaan Spuhl-Rotalia (sünnipärase nimega Johann Gustav Spuhl; 1859–1916) oli kooliõpetaja, Eesti esimesi pomolooge [pomoloogia: teadus puuvilja- ja marjasortidest – toim.], köster ja väga mitmekülgne rahvaharija. Ta oli üks esimesi, kes avaldas eestikeelses trükisõnas aiandus- ja loodusteadmisi, aga kirjutas ka näiteks raamatud „Kodumaa seened”, „Kodumaa kalad”, samuti rahva tervisest ja kohalikust ajaloost. Oma kulu ja kirjadega andis ta välja Haapsalu esimest eestikeelset ajakirja „Majapidaja”, kus aiandus- ja põllundusteemade kõrval käsitleti põhjalikult ka filosoofiat, teoloogiat, bioloogiat (sh. darvinismi) ja ajalugu. Tema „Kodumaa marjad” ning „Pomoloogia õperaamat” olid eelmise sajandi esimesel poolel üle kolmekümne aasta kõige põhjalikumad eestikeelsed aianduse käsiraamatud. Rajas Vormsile puukooli ja viljapuukatseaia. Sündis Ridalas, tema ajakirjaniku-pseudonüüm on tuletatud Läänemaa ladinakeelsest nimest (Rotalia).

LISAKAST:
------------------------------------------------------------------------
Spuhli toodud nimetuste tänapäevaseid vasteid:

päris tuhatjalgne: eestikeelne nimetus puudub
täpiline tuhatjalgne: täpik-tuhatjalg
õunamässija: õunamähkur (laiemalt tuntud õunaussi nimetuse all)
õunakoilane ehk õunavõrgitseja (Tinea malinella Zeller): õunapuu-võrgendikoi
ploomisaagija: ploomivaablane (Eestis teada kaks liiki)
veekohu ehk veerott: vesirott ehk mügri
maakohu ehk muldrott: tõenäoliselt on siingi silmas peetud eelkõige mügri, sest mutti (Talpa europaea) käsitleb Spuhl eraldi, kurtes muu hulgas: „Päris ülekohus on see, kui mutile puu juurte närimist süüks antakse. Seda teeb muldkohu, aga mitte mutt.”
kuusetihane: musttihane
metsatihane ehk pikasabatihane: sabatihane
kuldkäblik ehk kuldpää: pöialpoiss
saarevink ehk külmalind: siidisaba
külvivares ehk must vares: künnivares
punavästrik: punarind
päris-pääsuke: suitsupääsuke