Ehkki Eesti on väike riik, puudub meil mõnikord hea ülevaade mõnedest oma loodusväärtustest. Nii on jäänud huvilistele võimalus avastada enda jaoks üha uusi loodusobjekte, mis on jäänud unustusehõlma. Näiteks liivakivipaljandeid: teame küll suuremate paljandite kõrgust, kuid mitte kõigi paljandite täpset levikut, arvu ega kogupindala. Hiljuti on Tartumaal lähemalt uuritud kolme vähe tuntud liivakivipaljandit.

Paljusid Lõuna-Eesti jõgesid ja ojasid ning Peipsi ja Võrtsjärve randa kaunistavad Devoni ajastu liivakivi aluspõhjalised paljandid. Nende pinnavormide värvigamma – helehallist kuni punaseni – ei jäta rohelise metsa või sinise veepeegli taustal kedagi ükskõikseks.
Paljandeid lähemalt silmitsedes võib märgata reljeefset liivakivipinda, mida tihtipeale ilmestavad suuremad ja väiksemad lõhed, putukate pesakäigud või sambla ja samblikega kaetud alad. Sageli jäävad paljandi serval silma suured ja kõrged puud, kelle paljastunud juured ja kõrgusesse pürgivad tüved loovad veelgi suurema kontrasti.
Paljandunud liivakivi, omapärane mikrokliima paljandi lähiümbruses, mõned haruldasemad sambla- ja samblikuliigid annavad aluse liigitada selliseid kohti omapärasteks elupaikadeks, mis on pälvinud tähelepanu ka Euroopas.

Tartumaa kolme liivakivipaljandit mõõtsid Tartu Kivilinna gümnaasiumi ja Muhu põhikooli õpilased iseseisva uurimistöö raames. 2008. aastal uuriti Rookse ja Täte paljandit, 2011. aastal Paelätte paljandit.
Võnnu vallas Rookse külas asub kaks kohalikele elanikele päris hästi tuntud liivakiviavamust. Rookse liivakivipaljand paikneb Rookse orus Luutsna jõe parempoolse lisaoja paremal kaldal ja teine Täte orus Kosuva oja paremal kaldal. Kohalike elanike jutu järgi olnud seal kandis ka kolmas liivakivipaljand. Kahjuks aga kadus see mitukümmend aastat tagasi, kui remonditi Tartu–Räpina maanteed.
Kõik kolm nimetatud liivakivipaljandit pakuvad mitmekülgset avastamisrõõmu, vaatemängulisust, võimalust tunnetada looduse mitmekesisust ja saada uusi teadmisi Devoni liivakivi kohta.

Rookse paljandi juurde pääseb Tartu–Räpina maanteelt kulgevat erateed mööda ida poole, kuni taamal asuva metsaservani liikudes. Seejärel peab minema piki metsaserva põhja pool asuva oja suunas. Sadakonna meetri pärast võib märgata oruserval kasvavat väga väärikat kuuske. Sellest puust edasi, piki kalda serva ida poole kulgevat metsateekest mööda liikudes jõuabki paljandini.
Seda on üsna raske märgata, sest liivakiviavamus asub järsaku varjus. Liivakivipaljandi ette viib vaevumärgatav teerajake. Paljandiks on ligikaudu kahe meetri kõrgune punakas liivakivisein, mida poolenisti katavad samblad ja samblikud. Paljandi ees on liigniiske, sest siin kiildub põhjavesi välja.
Paljandis võib märgata ühte suuremat ja ühte pisemat koobast. Viimast kasutab arvatavasti rebane, sest liival oli näha tema käpajälgi. Koopad tähistavad tõenäoliselt endisi allika väljavoolu kohti. Kuigi ka praegu on tajuda tugevat põhjavee väljakiildumist, on allikalisele tegevusele on suure tõenäosusega kriipsu peale tõmmanud paljandi ees asuv ligikaudu viie meetri kõrgune rusunõlv.
Siin võib näha ka klassikalist pilti (# 3), kus suure puu juured aitavad paljandil säilida, hoides selle puhtana kaldaservast peale vajuvate setete eest. Tegelikult seisame paljandi ees asuva rusunõlva harjal. Kui paljandi ees poleks rusunõlva, avaneks meile ligikaudu 7,2 meetri kõrgune liivakivisein (# 5).
Rookse paljandi teeb eriliseks selle suhteline puutumatus, kõrge kallas, paar vana puud, paljandil kasvavad samblad ja samblikud (# 4) ja kaks pisikest koobast.
Kui liikuda metsaservast natuke maad edasi mööda eelnimetatud erateed, siis võib metsas mõlemal pool teed märgata kahte suurt süvendit, endist liivavõtmise kohta, kus paljandub samuti liivakivi. See paljand on märksa tagasihoidlikum, kuid samas näitab kenasti, et ka inimene ise suudab liivakivipaljandeid kujundada.

Täte paljandi juurde jõudmiseks tuleb sõita Rookse paljandi juurde viivast teeristist mööda Tartu–Räpina maanteed sadakond meetrit edasi ning seejärel, pärast Kosuva oja, pöörata vasakule, erateele. Tee ääres kasvava suure männi juurest peab võtma suuna oja poole ning seadma sihtmärgiks mõnesaja meetri kaugusel oleva võimsa kuuse. Seejärel tuleks minna üle mahajäetud heinamaa ja liikuda piki kaldapuistu vahel olevat lagedamat ala, et jõuda alla orgu. Paljandini jõudmiseks on vaja veel sammuda ligikaudu sada meetrit piki puistu serva allavoolu.
Täte paljand (# 7) on klassikaline orupaljand, mis on kujunenud vooluveekogu endistest põrkeveerust. Ka praegu on näha paljandi ees olnud oja vana säng. Arvatavasti on luhaala kuivendamisel suunatud praegune ojasäng paljandist eemale, oru keskele.
Paljandi ristläbilõige on näide tüüpilise ojakalda kohta selle erandiga, et näeme ka pealiskorra kivimeid. Kaldapealsel kasvavad kuused, männid, üksikud pajud ja kased, paljandi all aga sanglepad ja hall-lepad. Paljandit katab võrdlemisi õhukene pinnakate ja muld, s.o. osaliselt aines, millest on kujunenud ka paljandi ees olev rusunõlv. Pinnakatte all näeme iseloomulikku punakat tooni Devoni liivakivi. Ligi kolmandik paljandist on kaetud samblikega.
Paljandi ühes otsas asub rusunõlv, mis on osaliselt paljandit varjutanud. Täte paljandile on inimtegevus jätnud üsna tugeva jälje: sellesse on kraabitud arvukalt nimesid (# 6). Seetõttu võib oletada, et kunagi käidi paljandi juures palju rohkem.

Kolmas liivakivi-iludus, Paelätte paljand, tuntud ka Palsi nime all, asub Mäksa vallas Mäletjärve külas Laane ja Allika talu lähedal (# 8).
Paljandit on teadlased viimati kirjeldanud 2000. aastal, kui koostati ürglooduse raamatut Tartumaa geoloogiliste objektide kohta. Teadlaste kirjelduse järgi oli paljandi pikkus 25 m ja paljandunud liivakivi seina kõrgus 4,5 m [1].
Aastal 2011 saadud paljandi mõõdud viitavad paljandi aeglasele hääbumisele. Paljandi pikkuseks saadi nüüd 16 m ja paljandunud liivakiviseina maksimaalne kõrgus 3,4 m. Mõõtude erinevus tuleneb paljandi looduslikust arengust: peal olevad setted vajuvad paljandile, eesolev rusunõlv kogub kõrgust ja matab paljandit altpoolt.
Paljandi kohal asuvate talude nimed Laane ja Allika viitavad üsna selgelt tema asukohale ja olemusele: paljand asub oru kaldapuistu sees ning sellest voolab välja kaks allikat. Eks Paelätte nimigi viita allikale: sõnaga pae tähistatakse liivakiviseina ja läte tähendab allikat. Paljandit ilmestabki selle lõhedest välja voolav kristallselgeveeline allikas või allikad. Kohalike elanike jutu järgi olevat Paelätte allikavesi nii puhas, et kohvi keetmisel omandab jook liiga tugeva maitse.
Allikate kõrval liigendavad liivakivipaljandi pinda erisuunalised lõhed (# 9).
Paljandi varjuline asukoht puistus, allikad ning vähene avatus päikesele loob omapärase mikrokliima ja kasvukohatingimused taimedele ja samblikele (# 10). Pragudes ja lõhedes ning teistes niiskemates kohtades on kasvukoha leidnud samblad, viljakamas kohas kasvavad sõnajalad ning veidi vähem niisketes kohtades samblikud. Kõik see omakorda põhjustab suuri temperatuurierinevusi paljandi eri osades (# 11).

Paljandite mõõtmist on toetanud KIK keskkonnateadlikkuse programmi raames.

1. Pirrus, Enn jt. 2000. Eesti ürglooduse raamat. VX osa. Tartu maakond. Tallinn: 19–21.

Ain Vellak (1962) on SA Archimedese keskkonnakaitse ja -tehnoloogia teadus- ja arendustegevuse programmi tegevjuht.