The Estonian Green Belt
Toimetanud Kalev Sepp. Eesti Maaülikool, Tallinn, 2011. 96 lk.

Eesti rohevööd tutvustav ingliskeelne raamat lähtub projekti „Baltic Green Belt” („Balti rohevöö”) eesmärkidest. Balti rohevöö on üks osa Euroopa rohevööst, mis kulgeb Barentsi merest Musta mereni endise raudse eesriide aladel. Just neil aladel on loodus üldjuhul paremini säilinud kui teistes piirkondades, luues head eeldused loodusalade koridori tekkeks.
Eesti rohevöö raamat keskendub eelkõige kultuuripärandile. Hiljuti tehtud põhjalik inventuur näitas, et Eesti rohevöö alal ehk kogu Lääne- ja Põhja-Eesti rannikuvööndis leidub 1268 pärandkultuuriobjekti, millest veerand on militaarobjektid. Just militaarpärand on selle raamatu põhiline huviobjekt, mida on põhjalikult tutvustatud. Raamatu ja kogu projekti abil loodetakse äratada suuremat huvi militaarturismi vastu ja muuta elukeskkonda paremaks.

Hoiualadega jõed Virumaal 2. Narva jõgi
Anne-Ly Ferðel ja Eva-Liis Tuvi. Toimetanud Juhani Püttsepp ja Eha Järv. Keskkonnaamet, 2010. 176 lk.

Ülesehituselt ei erine teos esimesest köitest kuigi palju. Kuid Narva jõgi oma suuruse ja tähtsuse tõttu annab tunduvalt rohkem ja mitmekesisemat ainest raamatu jaoks kui teised Virumaa jõed. Üle poole raamatust keskendub inimesele Narva jõe kallastel: koostamisel otsisid autorid vanu kirjeldusi ja lõid sidemeid kahel pool vett. Kirjapandu on osaliselt ka retk minevikku, kadunud külade ja nende lugude juurde. Teose väärtust suurendab põhjalik kirjandusnimestik ja register.


Lilleküla ajalugu 1940. aastani
Robert Nerman. Toimetanud Inna Saaret. 2011. 344 lk.

Tallinna ajaloo ühe parima tundja teos käsitleb Kristiine piirkonna põhjapoolsemat osa Lilleküla, mis ulatub Tildri ja Tondi tänavast Paldiski maantee ja raudteeni. Sajandeid oli see üks vähem asustatud alasid Tallinnas. 17. sajandist on neid alasid kuivendatud, siia rajatud suvemõisu ning 19. sajandist alates hoogsalt elamuid ja tööstusettevõtteid. Eriti kiirelt arenes ehitustegevus enne Teist maailmasõda ning sellele ajajärgule ongi raamatus pühendatud suhteliselt rohkem ruumi.
Teos annab detailse ülevaate Lilleküla piirkonnas asunud tööstusettevõtetest, suvemõisatest ja elumajadest, miljööst ja olustikust, unustamata ka tehnovõrkude arengut, kauplusi ja ühistransporti. Rohked fotod ja skeemid aitavad vanasse olustikku sisse elada, käsiraamatuna kasutamist võimaldab aga põhjalik register ja allikaviitestik.
Teos on sarja „Kristiine heinamaast Kristiine linnaosani” esimene raamat, järgmistes on kavas käsitleda hilisemaid perioode ning Tondi ja Järve ajalugu. Suurepärane raamat Tallinnast huvitatutele, mis teeb kadedaks teiste asulate asukad: tahame ka nii põhjalikku teost oma kodukoha kohta!

Järvakandi läbi sajandite II
Koostanud Enno Alliksaar. Kujundus ja küljendus Armar Paidla/OÜ Rajakaar. MTÜ Järvakandi arendusselts, 2011. 116 lk.

Järvakandi vallavolikogu esimehe koostatud artiklite kogumik käsitleb laia teemavaldkonda metsavendadest ja klaasitehase ajaloost ning Katrin Karisma-Krummi lapsepõlvest kuni Rabarockini, Järvakandi vibuspordi ajaloo ja kaitseliidu taastamiseni. Tutvustatakse Järvakandi klaasimuuseumi, klaasistuudiot ja kultuurihalli. Huvitavat lugemist võivad siit leida ka muhulased: meenutatakse Järvakandi tehase Hellamaa dolomiidikarjääri ajalugu. Esimene sama nime kandev kodu-uurimusliku kallakuga kogumik ilmus 2007. aastal.


Targad taimed taskus
Aili Paju. Toimetanud Külli Trummal. Hermes, 2011. 104 lk.

Tiitellehe ja registrita raamatukeses tutvustatakse ligi 50 ravimtaime: iga liigi kohta on toodud joonistus ja foto ning taime lühikirjeldus, näidustused ja kasutamine. „Huvi ravimtaimede vastu pole raugenud,” kirjutab autor eessõnas ja sellega jääb üle vaid nõustuda.
Nagu ravimtaimeraamatutele kombeks, leidub ka siin rohkesti rahvapärimuse tasemel väiteid. Teosest saavad kindlasti kasulikke nõuandeid suitsetajad: „kalmusejuurika närimine aitab vabaneda suitsetamise pahest”. Rääkimata lõhnavast varjulillest, keda peaksid teena tarvitama küllap mitmedki inimesed: „unetuse, krussis närvide korral annab ürt tagasi hingerahu”.
Tore on lugeda selliseid väiteid: „et põldosi on rikas räniühendite poolest, siis peetakse teda juuste, küünte ja luude tugevdajaks”. Miskipärast meenus seda lugedes ühe Tartu ökoloogiaprofessori eksamiküsimus: „Kust saab inimene elutegevuseks vajaliku süsiniku?”. Sellele pidavat nüüdisajal 2/3 üliõpilastest vastama, et õhust, süsihappegaasist.
Nõutuks teeb islandi käokõrva kohta väidetu: „raviks tarvitatakse taimekeha”. Lihheniseerunud seent ei saa kuidagi taimeks pidada. Selliseid pisivigu leiab raamatukesest teisigi. Kokkuvõttes tuleb tõdeda, et ravimtaimeraamaturiiul pole selle teosega rikastunud, aga väikeses mõõdus raamat ei võta riiulis ka kuigi palju ruumi.


Edgar Tõnurist põllumajandusjuhi ja looduskaitsjana. Meenutusi ja mõtisklusi
Koostanud Oolav Tamberg. Kaas ja küljendus Katrin Mürk. 2011. 303 lk.

Kogumikus on avaldatud 32 autori artiklid Eesti kunagise põllumajanduse tippjuhi elust ja tegevusest. Edgar Tõnuristi elu üks olulisi mälestusmärke on Lahemaa rahvuspark (vt. Eesti Loodus 2011, nr. 5, lk. 16–18). Ta oli 1953–1961 ENSV põllumajandusminister, 1961–1979 Eesti NSV ministrite nõukogu esimehe esimene asetäitja, 1979–1984 Eesti maaviljeluse instituudi direktor. Kogumik sisaldab peale mälestuste ka ohtralt fotosid ja koopiaid dokumentidest ning Tõnuristi trükiste bibliograafia.


Peipsi vesikonna kalad ja kalandus
Koostanud ja toimetanud Toomas Saat. Tartu ülikooli Eesti mereinstituut, 2010. 135 lk.

Peipsi-Pihkva järve vesikond on umbkaudu sama suur kui Eesti pindala ning sellest suurem osa jääb Venemaale Pihkva oblasti maa-alale. Peipsi kalastik on liigirikas ja annab 99% Eesti sisevete kalasaagist. Kogumikus antakse ülevaade piirkonnas elavatest kaladest ja nende rahvamajanduslikust tähtsusest, ohustatud kalaliikidest, harrastuspüügist, pikemalt ka Struuga ja Lahepera järve kalastikust, peipsi siia, kaug-ida unimudila ja vingerja bioloogiast.


Söödav linn I
Ülevaade linnalabori 2008. aasta katuseaianduse katsest ning linnas toidu kasvatamise perspektiividest. Koostanud Sander Tint. MTÜ Linnalabor, 2009/2010. 113 lk.

Linnamaaharimise all mõistetakse toidu kasvatamist linna piirides või selle vahetus läheduses. Raport keskendub eelkõige tarbeaianduse tervishoidlikele, ökoloogilistele, ühiskondlikele ja sotsiaalsetele aspektidele. Eksperimendi käigus tekkis hulgaliselt lisaküsimusi, näiteks saaste ajalis-ruumilise dünaamika mõjust eri söögitaimedele. Ülevaadet käest pannes mõistab lugeja, et paljud lahtised otsad nõuavad edasist uurimist ja järge raamatule.


Europardi talvekodu ja teisi linnujutte
Tarvo Valker. Toimetanud Egle Kaur. Huma, 2010. 64 lk.

Raamat jutustab elamuslikult lindudest, kelleta Lääne-Eesti loodust oleks raske ette kujutada: valgepõsk-laglede igakevadisest kokkutulekust Matsalus, uhketest pütipulmadest Haapsalu kaldapromenaadil ja pilkupüüdvatest luikedest meie rannikul. Siit saab lugeda merikotkastest ja sookurgedest ning paljudest teistest huviväärsetest lindudest. Peale linnuelamuste on ka argisemat juttu liikide käekäigust Eestis. Loodetavasti paneb raamat üha rohkem inimesi enda ümber elu märkama ja seda hoidma.


101 Eesti puud ja põõsast metsas, pargis, aias
Rein Sander. Toimetanud Urve Tammjärv, kujundanud Mari Kaljuste. Varrak, 2011. 222 lk.

Eestis kasvab looduslikult umbes 80 liiki puid ja põõsaid. Viimase paarisaja aasta jooksul on teistest maadest sisse toodud ilupuid tunduvalt rohkem. Teoses on käsitletud suuremat osa kodumaiseid liike ning sissetoodud puittaimedest sagedamaid ja tuntumaid liike ja kultivare. Autor on valinud liigid, mida ta paremini tunneb ja mida ta ise on aias kasvatanud. Raamat pole küll dendroloogiaõpik, ent puudest ja põõsastest huvitatu leiab siit kindlasti uut huvitavat teavet.