Seekordse numbri küllap üks üldarusaadavalt huvitavaid lugusid on intervjuu maailmakuulsa Arktika-uurija Dmitri Ðparoga. Eestis käis ta viimati septembri keskel seoses Tartu ülikooli kasvandiku Herman Walteri ümbermatmisega Kotelnõi saarel.
Ðparo oli esimene inimene, kes jõudis suuskadel põhjapoolusele ning kes koos pojaga ületas suuskadel Beringi väina. Tema olulisem tegevus seostub puuetega inimeste rehabilitatsiooniga spordi kaudu, mis pealtnäha võib tunduda hullumeelsena: näiteks oli tema korraldatud kolme ratastoolimehe käte jõul teoks saanud 11 000-kilomeetrine teekond Vladivostokist Peterburi.
Igapäevaelus me säherduste ekstreemsustega tavaliselt kokku ei puutu. Looduses tahaks aga vahel ikka käia. Pühendunud loodusehuvilised võtavad matkasaapad või kummikud ja seljakoti ning lähevad kõnnumaale matkama, hoolimata radade puudumisest. Nii nagu Ðparo käib Arktikas. Loodust tunnevad nad niigi ja vajaduse korral teevad kodus eeltööd kirjanduse ja interneti abil.

Suur hulk inimesi piirduks heal meelel matkaradade ja laudteedega, kus matkamine on tehtud mugavaks ja ohutuks. Rada on looduses tähistatud, märjemates kohtades laudteed, aeg-ajalt pingid ja teabetahvlid. Loodusesse võib minna ju niisama puhkama ning sinna juurde pisut teavet looduselamuse kohta sobib hästi nagu roos tordil.
Loodust aitab seletada giid või hea loodusetundja. Infot võib saada ka Regio atlase vahendusel, kasutades T-numbri teenust: paljud paigad saavad tuttavaks sealse eesti- või ingliskeelse tutvustuse abil. Käesolevas numbris on sõnum, et RMK jagab nutitelefoni kaudu teavet nii matkaradade kui ka marjametsade kohta. Hoolimata uutest IT-lahendustest on kõige lihtsam ja mugavam ilmselt endiselt teabetahvel. Nende sisukusest ja kasutatavusest on põhjalikult juttu meie avaloos.

Looduses tähistatud matkaradade ja eriti soodesse rajatud laudteede vajalikkusest ja otstarbekusest oleme Eesti Looduses varemgi kirjutanud. Meenutan näiteks Ann Marveti esseed laudtee võlust ja võimust (2003, nr. 9). Laudteid ja matkaradu on soodesse kindlasti tarvis, sest nii saab loodusega tuttavaks hulk inimesi, kes soomaale muidu ei astuks, ning pealegi hoiab tee soopinda ülemäära tallamast.
Käisin päev enne numbri trükkiminekut Tallinnas välitöödel: kontrollisin ohtliku invasiivtaime vereva lemmaltsa leiukohti. Üks neist oli Pääsküla rabaraja alguses. Oktoobri teisel pühapäeval kasutasid rabarada üllatavalt paljud jalutajad, kepikõndijad või jalgratturid.
Pääsküla raba pole taimkatteteaduslikult kuigi väärtuslik, sest varasem kuivendus on siin oma mõju avaldanud. Aga siiski on see tükk linnalähedast loodust. Jääb üle ainult nõustuda kohaliku elanikuga, kelle väitel on rabarada tallinlastele vajalikum kui samasse kohta kavandatud munitsipaalgolfiväljak.