Looduses liikumine on Eestis muutunud üha populaarsemaks. Väga paljudesse kohtadesse on rajatud kõnni- ja laudteid ning matkaradu. Nende ääres on sageli infotahvlid, etendades vaikiva giidi rolli. Aga kas ja kuidas nad möödujat kõnetavad? Vaatluse all on 29 kaitseala infotahvlid.

Töötasin aastatel 2004–2006 Emajõe-Suursoo looduskeskuses loodushariduse spetsialistina. Kahe aasta jooksul puutusin kokku mitmesuguste inimeste (maailma)vaadete ja suhtumislaadiga. Küsimused, mida mulle esitati, ja kommentaarid, mida keskkond matkajates esile kutsus, tekitasid minus üldisema huvi selle vastu, mida soodest arvatakse.
Uurimuse käigus olen püüdnud silmas pidada, et valimis oleks võimalikult palju arvamusi ja kujutluspilte. Kuna inimeste endi arusaamad ning uudishimu toetuvad enamjaolt varem loetule, koolis õpitule, filmidest saadud või matkaradadelt kogutud teabele, sattusid uurimisobjektina omakorda vaatluse alla soo(kaitse)alade infotahvlid.

Luubi all on 29 kaitseala. Valisin peamiseks vaatlusobjektiks 1981. aastal kaitse alla võetud 29 sookaitseala ja sealsed loodus-, matka- ja õpperajad, et selgitada välja, kuidas on teave kaitsealade infotahvlitel esitatud ning mida on püütud nende kaudu vahendada.
Kõik need 29 ala on endiselt kaitse all: enamjaolt on endistest sookaitsealadest praeguseks saanud rahvuspargid, loodus- või maastikukaitsealad. Mõnel üksikul alal pärineb ametlik kaitse-eeskiri siiski veel aastast 1981. Enamiku uuritud kaitsealade pindala on eri kaitsekriteeriumide alusel suurenenud.
Nelja aasta jooksul tegin 29 kaitsealal kindlaks 18 matka- või õpperada. Loomulikult oleneb radade hulk ja nende kirjelduse täpsus suuresti ajast: kahe suure looduskaitsereformi käigus on osa radu jäänud hooletusse või suletud, samas on rajatud või tähistatud nii mõnigi uus rada.
Matkaradasid läbi käies jäädvustasin infotahvlid fotodena. Rühmitamisel ja hindamisel lähtusin üksiti esitatud teabe ja infotahvlite püstitamise eesmärgist ja esitusviisist.
Infotahvlite otstarbe järgi sai need liigitada nelja klassi: kaitseala piiri tähistavad infotahvlid, kus on nimetatud kaitseala ja -tsoon; kaitseala ning õpperaja kaart/skeem koos lühikese sissejuhatusega; kaitsealal/õpperajal viibimise käitumisjuhised ning infotahvlid õpperada kirjeldavate tekstidega, mille eesmärk on anda ülevaade kaitsealast ning selgitada ja põhjendada kaitsealal leiduvat ja nähtavat.

Kaheksateistkümnest läbitud matkarajast oli kuueteistkümnel rajal üle ühe infotahvli. Infotahvlite tekstide sisu on selle artikli peamine käsitlusobjekt. Välja jäid kaitseala piire tähistavad infotahvlid ning need, millel on vaid kaart legendiga. Infotahvlite teksti töötasin läbi kontentanalüüsi meetodil: analüüsi käigus luuakse uuritava materjali põhjal kategooriad, millele antakse koondmärksõna [2].
Igast tahvlist tehtud fotolt lugesin kokku, mitu korda mingit taime- või loomanimetust on kasutatud või rühmitasin loodusgeograafiat käsitlevad teemad, andes neile koondnimetuse. Ühtlasi intervjueerisin võimaluse korral kaitsealadel elavaid või töötavaid inimesi.
Kuna artikli eesmärk ei ole näidata näpuga ühegi inimese või asutuse peale, ei ole märkuste korral viidatud konkreetse kaitseala matkarajale. Mõni selles kokkuvõttes analüüsitud tekst on ka minu koostatud.

Tahvlid seavad lugejale suured nõudmised. Kaitseala hoidjad on iseenesest keeruka probleemi ees: ühelt poolt peaks enamikku kaitsealal leiduvast inimtegevuse eest kaitsma, teiselt poolt on vaja kutsuda ja meelitada inimesi loodusesse, sest mida teadlikum ollakse keskkonna tähtsusest, seda hoolivamalt suhtutakse ümbritsevasse. Infotahvlid on siinjuures nagu puidust giidid, mis püüavad matkajaid kõnetada.
Nimelt „püüavad”, sest see, kas teksti loetakse, oleneb teksti köitvusest ning inimese enda huvist. Neid inimesi, kelle loodushuvi on tärganud sisemise motivatsiooni alusel, nimetab looduse tõlgendamise asjatundja Sam H. Ham „hõivamata kuulajaks (lugejaks)”: nende huvi ei ajenda kohustus, karistus, vastutus vms. [3].
Õpperadade infotahvlid peaksid kutsuma lugema. Uurimuse tulemusena selgus aga, et potentsiaalsel teabetahvlite lugejal peaks eelduste kohaselt olema:
● pikkust vähemalt 1,5 m,
● iseseisev liikumisvõime,
● väga hea silmanägemine,
● professionaalsel tasemel teadmised botaanikast ja zooloogiast,
● väga hea kujutlusvõime, et manada tekstikirjelduste põhjal silme ette taimi, loomi, ökoloogilisi protsesse jmt.,
● eesti keele oskus (siiski, umbes pooled tekstid olid tõlgitud ka inglise keelde; kahel juhul oli tekst saksa keeles ning ühel juhul vene keeles).

Eeltoodu põhjal toon kõrvutuse: kujutage ette, et olete algklassilaps ja peate kuulama ülikooliloengut ühegi näitliku vahendita, esitatuna võõrkeeles? Eestis on küll väga palju võimalusi õppida looduse vahendajaks, interpreteerijaks või giidiks, kuid samas puudub mulle teadaolevalt võimalus õppida koostama vahendeid või abimaterjale, mis seda valdkonda „tõlgiksid” või „vahendaksid”.
Iseenesest on tekstitahvlite eeltoodud tunnusjooni lihtne põhjendada: paljud õpperajad on koostatud projektipõhiselt. Kolm hinnapakkumist, napp aeg ja konkreetsed tähtajad tagavad töö valmimise, kuid pigem on muutunud eesmärgiks teha töö ära, mitte meelitada inimesi neid tekste lugema.
Samuti on mõistetav infotahvlite aluspostide kõrgus: võimalikud üleujutused ja radade mugavam hooldus on vast peamised põhjused. Kõrgemaid poste saab kasutada ka maastikumärkidena: neil on suur tähtsus inimestele, kes ei tunne end metsas või rabas kuigi koduselt.

Kuidas infotahvlid räägivad? Esitusviisi poolest meenutavad mõned infotekstid nõukogudeaegseid tõlkeõpikuid, kus määrav on tekst ise, selle fakti- või mõisterohkus. Eelkõige muudavadki teksti keeruliseks erialaterminid, kui neid ei ole lähemalt selgitatud. Väidetavalt on täiskasvanud inimese tavateadmised mingist võõrast teemast kuuenda klassi õpilase tasemel. Seega ei tasu tekstide koostajatel eriti muretseda selle pärast, kas tekst on liiga lihtne või pealiskaudne.
Võtkem näiteks mõned tekstides leiduvad sõnad: sihtkaitsevöönd, servamoodustis, Litoriinameri, huumustoiteline, freesturvas, veereþiim, destilleeritud vesi, vee transpireeriv toime, transpiratsioonipind, turbaprofiil, polügaamne, vee pH, liivseljandik, mõhnastik jne. Olen kindel, et enamik Eesti Looduse lugejaid on nende mõistetega kokku puutunud. Samas peaksid matkaradade tekstid olema arusaadavad ka neile, kes ei ole loodusega sinasõbrad. Esitatud mõisted on küll kontekstist välja rebitud, aga ühtegi selgitust nende kohta ma samalt infotahvlilt ei leidnud.
Kui võtta vaatluse alla teksti pikkus, siis Sam H. Ham [3] on soovitanud seda piirata 225–300 sõnaga, mille keskmise lugemiskiirusega inimene suudaks läbi lugeda 45–60 sekundiga. Kui rajal puudub istumisvõimalus või sajab vihma, väheneb inimeste kannatlikkus veelgi. Seega tuleks tekste lühendada.
Teksti pikkus on otseselt seotud ka kirja suurusega: mida väiksem kiri, seda rohkem teksti ühele lehele mahub. Sageli kardavad teksti koostajad, et midagi olulist jääb ütlemata ja nõnda ei mahu pooledki mõtted A4 või isegi A3 suurusega aluspinnale ära. Joonised, joonistused ja fotod nõuaksid aga omakorda lisaruumi. Niisugune mure on mulle endalegi tuttav: äkki hakkab liiga lühikest teksti lugedes igav. Ent see võib tingida soovitule hoopis vastupidise tulemuse (muide, selles lõigus on 74 sõna).

Mida tekstid räägivad? Üldiselt on püütud edastada teavet, mis võiks anda vastused õpperajal tekkivatele küsimustele: kirjeldatakse ja selgitatakse seda, mis on silmaga näha. Kuna soodes on inimtegevus tagasihoidlik (v.a. kuivendamine ja turbakaevandus, kuid sookaitsealadel on selle mõjusid vähem näha), on tekstide sisu põhirõhk loodusel.
Kõige enam kirjeldatakse taimestikku ja loomastikku. Paraku on väga vähe kajastatud samblaid ja samblikke (v.a. turbasamblad). Seentest on kokku nimetatud kaheksa liiki; selgrootutele leidsin viiteid kuuel korral. Päris palju on juttu ka soode hüdroloogiast ja arengust. Samas ei eristu teemad selle kategooria puhul nii selgelt kui lindude või taimede puhul.
Tekstide sisust annab kokkuvõtte tabel, mis kajastab infotahvlitelt leitud taime- ja loomaliikide nimetusi. Kuna eri nimetusi sai kokku üsna palju, on esitatud liikide koguarv ning alates viiest nimetamiskorrast on eraldi välja toodud ka liiginimetus. Tabelit koostades on arvesse võetud nii liigikirjeldustes kajastuvad kui ka tekstis üks kord mainitud liigid; samuti pildiallkirjades mainitud nimetused.
Lisaks taime- ja loomaliikide kirjeldustele on enim kõne all laukad ja älved (kuus korda) ning soo areng (viis korda), kus peatähelepanu on pälvinud eelkõige raba. Laugaste ja älveste puhul on näiteks kirjas nende keskmine sügavus, vee omadused ja temperatuur, kummutatakse lauka mütoloogilist tausta ning soovitatakse juua laukavett ja minna laukasse ujuma; teisal siiski ei anta nõu laukavett juua, kuna see ei kustuta janu ega soovitata ka laukasse ujuma minna, sest põhi on mudane.
Tõde on ilmselt kusagil vahepeal nagu tavaliselt: laukavesi tõepoolest janu suurt ei kustuta, aga samas on põnev ju sellist vett maitsta, eriti lastel. Põhi on tõesti mudane, ent kui trepp on tehtud ja ujumine lauka pH-d ei riku, siis pole ujumine otseselt ohtlik ei inimesele ega laukale. Kuna inimesed pelgavad laukaid, ei lähe nad sinna niikuinii hulgakaupa ujuma.
Laugaste ja soo arengu kirjeldustes on tutvustatud ka sealseid taimi ja loomi. Samuti on paaril juhul mainitud põlismetsa eluringi, trombi ja selle teket, jõeloogete teket, rabasaari ja -nõlvu ning metsakahjureid. Juttu on ka inimtegevusega kaasnevast: soode kraavitamisest, turba varumisest, õhusaastest ja palgiparvetamisest. Kultuuripärandi hõngu on lisanud üksikud kollilood või soos või selle lähedal elanud kultuuritegelaste loomingu kajastus.

Kuidas infot paremini esitada? Raamat „Looduse interpreteerija käsiraamat” sisaldab Sam H. Hami põhjalikke metoodilisi soovitusi, mil moel koostada tekste õpperadade kohta. Siiski tahan lisada mõned mõtted, mis on õpperadadel käies tekkinud ja millest võiks tekstide loojatel abi olla.
Sügavama huviga inimestele saab välja töötada põhjalikumad rajakirjeldused, mida oleks võimalik alla laadida Internetist või laenutada kaitsealade keskustest/infopunktidest, osta raamatukauplustest vms.
Tekstid võiksid olla raskusastmelt kahte tüüpi: kõrgemal asetsev on täiskasvanutele, seega kirjatähtedes, pikem ja üksikasjalikum. Sama teabetahvli allosa oleks mõeldud lastele: tekst kajastaks küll sama teemat, kuid oleks märgatavalt lühem, kergema esituslaadiga. Ruumi kokkuhoiu mõttes võiks sel juhul illustratsioonid olla vaid tahvli alumisel osal.
Tekstid võiksid olla pöördposti otsas: posti keerates saaks sama teksti lugeda näiteks inglise, vene, saksa või soome keeles. Kindlasti on pöördpostid märgatavalt kallimad, kuid täidavad paremini oma otstarvet.
Matkaradadel tasuks võtta kasutusele mobiil-giid: rajal on tähistuspunkti juurde kirjutatud vaid lühinumber, mida valides saad kuulda asjaomast teavet. See eeldab muidugi mobiililevi. Nii väheneb vandaalide kuritegude mõju ning ka vaegnägijatel on võimalik saada teavet. Pimekirjas lühinumbri esitamine ei võtaks palju ruumi.
Tekstid võiksid olla skemaatilisemad, näiteks kui on tegemist rajakirjeldusega, peaks kõrval olema tekstiga seostatud kaart või skeem. Paljude õpperadade alguses on üks kaart küll olemas, aga oleks hea, kui iga teksti nurgas oleks väike skeem soos liikuja asukoha tähistusega. Ka paljude protsesside selgitus joonise või skeemina annab teavet edasi ilmekamalt kui sõnaline kirjeldus. Infot võiks edastada ka näiteks koomiksina või nn. määrajastiilis, kus joonistatud/pildistatud objekti juures on lühikesed laused kirjelduste või faktidega.
Teksti koostaja võiks seada sihiks, et kui mõnda liiki on nimetatud, peab samas leiduma ka vastav pildimaterjal. Muidu ei oleks mõtet seda liiki nimetada: enamik matkajaid ei tunne sel määral taimi, loomi (sh. selgrootuid) ega samblikke, et suudaksid ette kujutada soos elavat kooslust pelgalt liiginimetuste järgi. Keeruline on seostada nähtut ning tahvlitel esitatud nimetusi.
Lastele mõeldud tekste muudaks põnevamaks mõni väljamõeldud tegelane, kes on jutustaja, tegutseja ja suunaja. Muidugi peab jälgima, et lapselikkus ei muutuks lapsikuseks.
Mõni nali või aktiivtegevuse juhis infotahvlitel mõjub värskendavalt. Head näited on Luhasoo õpperaja viimases punktis olev soovitus lugeda läbi õpperaja alguses oleva teksti see osa, mis esmasel möödumisel jäi lugemata, või Eesti Looduses kirjeldatud Pähni metsaõpperada (see ei olnud küll uurimisalade hulgas), kus on juhised matkaraja pikkuse mõõtmise [4] vms. kohta.
Tekstitahvleid võiks olla pigem rohkem, aga seal pakutav teave pigem lühem, lihtne ja illustreeritud.
Kõrvalepõikena peab mainima, et hoolimata soovist ei jõua mõni sihtrühm üldse sohu ega saa seega lugeda ka teabetekste. Erivajadustega inimeste liikumist matkaradadel hõlbustaks köis, mis kulgeks piki raja üht serva: see võimaldaks vaegnägijal liikuda mööda laudteed saatjata, sest üldjuhul on laudtee kõrvuti käimiseks liiga kitsas. Kaitsealade matkaradadel ei saa aga enamjaolt üldse käia need, kes vajavad liikumiseks ratastooli või karke. Näiteks Meenikunno raba ühes otsas saab küll veidi maad liikuda ratastooliga või lapsevankriga, kuid valimi teistel radadel on erivajadustega inimestel peaaegu võimatu liikuda.

Mida esitada tekstides teisiti? Jaan Eilart on oma raamatus „Looduse õpperajad” väitnud, et õpperaja puhul ei ole oluline mitte niivõrd vaatepunktide hulk, vaid teabe piisavus ja terviklikkus [1]. Oluline on see, et inimene saaks aimu paiga olemusest. Soode puhul on põhirõhk looduse tutvustamisel ja selle eesmärgi on infotahvlid igati täitnud.
Liigilise mitmekesisuse puhul võiks meeles pidada, et haruldusi ei tasu rõhutada, kui matkajad neid niikuinii ei näe. Selle asemel et pelgalt nimetada hunti ja karu, võiks olla viited metsseale, kitsele ning väikekiskjatele ja nende tegevusjälgedele. Nii on eelkõige talvel suurem tõenäosus leida loodusest reaalselt seda, mida infotahvlitel on kirjeldatud.
Taimede puhul kehtib sama põhimõte: näiteks ei ole üldjuhul kasu käpaliste loetelust, sest enamik matkajaid ei tea, millised need välja näevad ning tõenäoliselt on neid isegi spetsialistil keerukas leida. Samas ei saa haruldusi päris välja jätta, sest need on üks argument, miks alad on üldse kaitse alla võetud.
Üks lahendus oleks lisamaterjalid, näiteks lühifilmid, mida saaks kaitseala keskuses vaadata. Filmilõikudes tutvustaksid asjatundjad mitmesuguseid haruldasi taimi ja loomi ning filmi võiks täiendada mõni mäng liikide tundmise kohta.
Looduskeskkond jääb inimestele järjest võõramaks, kuna elatakse linnas, teistpidi kasutatakse tekkinud vaba aega üha enam vabas õhus liikumiseks. Nii on soovitatav kajastada infotahvlitel loodusgeograafia kõrval pisut rohkem teavet ka inimese kohta ja seda kahest lähtekohast. Üks võimalus on võtta infoedastuse lähtepunktiks inimene: näiteks kui on köha, lähete apteeki rohtu ostma, aga vanasti saadi abi sookailust. Muidugi peab sel juhul olema juures manitsus sookailu mürgisuse kohta ja hoiatus, et kõiki vanarahvatarkusi ei tasu järele proovida.
Teine variant on jõuda looduse tutvustamise kaudu inimeseni, näiteks: sood on vaja, sest muidu tõuseks vesi kevaditi jõgedes veel kõrgemale või oleks seal baktereid hoopis rohkem vms., lähtudes konkreetsest teemakäsitlusest. See on nagu uute tutvuste loomine: on hea, kui keegi ühine tuttav võõraid omavahel tutvustab. Ise on vahel pisut ebamugav võõrale käsi teretuseks pihku suruda ja vestlust alustada. Küllap on nii ka inimese ja keskkonnaga ning infotahvlid võivad siin olla tõhusad ühendussilla loojad.

Artikli valmimist toetas Euroopa Liit Euroopa regionaalarengu fondi kaudu (kultuuriteooria tippkeskus) ning haridus- ja teadusministeeriumi sihtfinantseeritavad teadusteemad nr. 010033s07 ja 0180049s09 ning ETF uurimistoetus nr. 8040.

Piret Pungas (1979) on Tallinna ülikooli teadur, Tartu ülikooli doktorant ning MTÜ Peipsi koostöökeskuse projektijuht ja loodushariduse spetsialist. Uurimistöös püütakse leida kohaloome ühis- ja erijooni eri loodusoludes. Näitealadena on kasutatud külakiigekohti ja soid.


1. Eilart, Jaan 1986. Looduse õpperajad. Tallinn, Valgus.
2. Flick, Uwe 1998. An introduction to qualitative research. SAGE Publications.
3. Ham, H. Sam 2005. Looduse interpreteerija käsiraamat. Eesti loodushariduse selts, Tartu.
4. Palo, Katre 2006. Pähni metsaõpperada on paras pähkel. – Eesti Loodus 57 (5): 264–267.

tekstikast
Loodusrada ja matkarada on siin käsitletud sünonüümidena, need on rajad, mida on võimalik selgelt eristada, mis on vajaduse korral tähistatud ning mida saab läbida iseseisvalt, giidita ning millel leidub vähemalt üks selgitav tekst või raja läbimise juhend, üldinfo raja kohta, kaart vms.
Õpperada on rada, millel on kõik loodusraja ja matkaraja omadused, kuid ka mõned lisatekstid, ülesanded vms., mille eesmärk on matkaja teadmisi täiendada.
Siinses artiklis on vaatluse all kõik kaitsealade rajad ning lihtsuse mõttes kasutatud üldmõistet „matkarada”.