Jasmiini hinnatakse eeskätt lõhnameelt köitva aroomi tõttu. Mõnevõrra vähem teatakse teda maitsemeele lummajana, ent selles vallas on samuti edusamme.

Müütiline jasmiin. Jasmiiniõisi on ajalooliselt hinnatud ennekõike piirkondades, kus need taimed kasvavad. Nii on hindudel levinud komme punuda suureõielise jasmiini õisi vanikutesse, et neid kinkida eriti lugupeetud külalistele. Indiast on pärit ka jasmiini poeetilised nimetused öökuninganna ja kuukiir. Juba iidsetest aegadest on Indias tava kasutada jasmiiniõisi ohvriannina.
Jasmiiniõisi on pühendatud nii hinduismi peajumalale Viðnule kui ka ilmajumalale Indrale, kristlikus kultuuris aga neitsi Maarjale. Eri paikkondade legendide järgi sümboliseerivad jasmiiniõied rõõmu, õnne, viljakust, ilu, naiselikkust, emadust, õndsust, elegantsi ja rõõmu, pulmarituaalides ka igikestvat armastust. Huvitav on tõsiasi, et Indias on jasmiin otseselt mõrsjalill, Hispaanias Toscanas kuulub jasmiin küll pruudikimbu koostisse, aga peaks uskumuste kohaselt tooma õnne hoopiski peigmehele.
Õisi ja nendest eraldatud õli on ammust aega pruugitud ka armujookide koostises. Kuivatatud jasmiiniõisi on kasutatud ohutise ehk amuletina, lõhnakottides ja viirukisegude koostises. Sellega jasmiiniõite eeldatavad maagilised võimed ei piirdu: usutakse, et nii õied kui ka nendest saadud õli on kindel vahend raha ja jõuka elujärje ligimeelitamiseks. Mitut liiki jasmiinid on eri riikide rahvuslilled või -taimed.
Suureõieline jasmiin on Pakistani rahvuslill, selle taime oksi on kujutatud ka Pakistani vapil. Valgeõieline jasmiin on saanud rahvuslille staatuse Filipiinidel ja Indoneesias. Rahvuslikuks sümboliks peetakse jasmiini ka Tuneesias. Samuti on jasmiiniõied üks Süüria linna Damaskuse sümboleid.
Kallis jasmiiniõli. Jasmiini perekonda kuulub ligi 200 liiki enamasti igihaljaid taimi, kes on eluvormilt kas põõsad või liaanid. Kõige tuntum neist on vaieldamatult harilik jasmiin (Jasminum officinale). Selle taime kõrgusse püüdlemine saab lõpu umbes nelja kuni kuue meetriga.
Kõikidest põõsa osadest on enim tähelepanu pälvinud jasmiini valged õied, mis paiknevad kas üksikult või kobaratena. Üksiku õie läbimõõt küünib paari sentimeetrini. Jasmiini vili on must kaheosaline mürgine mari, milles valmib üks või kaks seemet. Õite väiksust korvab nende eriliselt tugev külluslik lõhn.
Tugeva lõhna tagavad eeterlikud õlid, mille koostises on tehtud kindlaks üle saja ühendi. Nende seas on terpeene, aldehüüde, alkohole, vaike, orgaanilisi happeid ja isegi amiine. Jasmiini lõhnakomponentidest on tähtsamad farnesool, geraniool, nerool, terpineool, jasmoon, eugenool, linalool, vanilliin, bensaldehüüd, salitsüülhape, mitmesugused bensoehappe soolad, indool ja skatool.
Hea tulemuse saavutamiseks on ülioluline koostisosade koostoime. Seda tõestab kas või seegi fakt, et mõne koostisosa aroom eraldivõetuna on kõike muud kui meeldiv. Näiteks indooli ja skatooli lõhn on iseloomulik nii soolegaasidele kui ka eaka kuldi lihale.
Õied ei koosne ainult lõhnaainetest, neis leidub ka teiste biokeemiliste ühendite rühmi, nagu süsivesikud, sealhulgas suhkrud, valgud, lipiidid, alkaloidid ja pigmendid.
Lõhna kandvat õli ei ole õitest kuigi lihtne kätte saada. Esmanõue: jasmiiniõied tuleb koguda öösel või siis varahommikul, kui nende lõhn on kõige tugevam. Et saada arvestatav kogus aroomiõli, peab õisi koguma äärmiselt suurel hulgal: liitri õli tarvis on vaja noppida ligi kaheksa miljonit õit. Sestap ongi jasmiiniõli üks kallimaid õieõlisid maailmas. Nüüdisajal eraldatakse jasmiiniõli veeauruga destilleerides kas otse õitest või orgaanilise lahustiga saadud õieekstraktist; lõppsaadus on kergelt oranþika tooniga.

Aromaatne jasmiinitee. Põhjamaade elanike kokkupuuted hariliku jasmiiniga piirduvad peamiselt teematerjali tarvitusega. Tõelisi jasmiine saab Eestis kasvatada vaid siseoludes, sest need taimed on meie kliimas liiga külmaõrnad.
Meil aedades ja parkides üsna laialt levinud lõhnavad valgete õitega põõsad on botaaniliselt tegelikult ebajasmiinid, mille õisi teematerjaliks ei kasutata. Ebajasmiinid ja jasmiinid pole botaaniliselt üldsegi lähisugulased, nagu nimetuste põhjal võiks oletada. Esimesed kuuluvad hortensialiste hulka, teised aga õlipuuliste sugukonda. Ebajasmiinide kuivatatud õisi on meil riidekappides tarvitatud kahel otstarbel: nad peletavad koisid ja lõhnastavad riideid.
Jasmiinitee joomise traditsioon kujunes välja Hiinas kaheksa-üheksa sajandit tagasi Songi dünastia ajal. Enne seda kasutati jasmiiniõisi Hiina taimravis maksahädade raviks. Segutee valmistamiseks korjati varahommikusel ajal veel avanemata jasmiiniõisi, neid hoiti kuni õhtuni jahedas ja kui õied hakkasid avanema, segati need kuivatatud teelehtede sekka. Õitel ja teelehtedel lasti koos toimida terve öö.
Samamoodi tehti uute õitega veel kuus-seitse korda. Kuna jasmiiniõitest kandus teelehtedele peale maitse- ja aroomiühendite ka niiskust, tuli teelehti nõrgas soojuses ettevaatlikult kuivatada, et tagada nende säilivus.
Praegusajal valmistatakse jasmiiniteed põhimõtteliselt samal moel. Muutusi on vaid segunõude ehituses ning seadmetes, mis kontrollivad segamiskambris niiskust ja temperatuuri. Pärast aromatiseerimist võidakse õied jätta teesegusse või eemaldatakse sealt.
Jasmiiniteed valmistatakse seguna kas rohelise, musta või oolongtee põhjal. Tänu maitse- ja aroomiühendite rikkalikule buketile on see tee ka naturaalses olekus suhteliselt magus. Muudest jookidest võime jasmiiniõli jälgi aimata ka jasmiinide kasvupiirkonna rahvuslikes karastusjookides ja mõningates liköörides.
Õite lõhna- ja maitsevara kättesaamiseks on ka teine võimalus: keedus tehakse vaid kuivatatud jasmiiniõitest, lisades neid kindlas koguses kuumale veele. Sellise tee puhul peab kindlasti jälgima etteantud valmistuskoguseid ja pruugitava keeduse hulka!
Vee ja jasmiiniõite koostoimel saab toota vesipõhist õieekstrakti. Sellest omakorda saab teha kas essentsi või siirupit. Jasmiiniõiesiirupiga turgutati 19. sajandil tervist: kähiseva hääle, köha ja muude hingamisteede tõbede korral. Tänapäeval kasutatakse neid aromaatseid lahuseid vahukompvekkide, küpsiste, draþeede või marmelaadide maitsestamiseks.

Jasmiiniõli muud tarvitusviisid. Kõige lihtsam on jasmiiniõli kasutada aroomteraapias, segades seda väheses koguses mingi põhiõliga. Saadud segu määritakse nahale, selle abil tehakse massaaþi ja inhalatsiooni või lisatakse vanniveele. Juba antiikajal leotati jasmiiniõisi oliiviõlis ja seguga määriti nahka pärast kümblust.
Aroomteraapias pruugitakse jasmiiniõli kuiva ja tundliku naha, hingamisteede haiguste, meeste ja naiste seksuaalhäirete, närvilisuse, depressiooni, isutuse, psüühilise surutise, pinge, hirmu ja emotsionaalse ebakindluse ning külmuse korral.
Vähestes kogustes on jasmiiniõlil valu leevendav ja lihaseid lõdvestav toime. Ehkki jasmiiniõli eelloetletud toimed pole teadusuuringutega tõestatud, on sajandeid tehtud protseduurid kinnistanud usku nende mõjuvõimusse. Teine võimalus on põletada jasmiiniõli lühikest aega spetsiaalsetes lõhnalampides. Kolmanda moodusena võib jasmiiniõli õigetes vahekordades segada teiste tugevalt lõhnavate taimeõlidega, näiteks roosi-, sidruni-, pomerantsi- või sandlipuuõliga.
Tõsi, jasmiinilõhna ei tasuks ei looduslikult ega aroomteraapiaõlina liiga kaua nautida, sest osal inimestel võib see põhjustada peavalu ja iiveldust. Samuti ei soovitata jasmiiniõli kasutada raseduse ja imetamise ajal. Muidugi peaksid õli tarvitusest loobuma need inimesed, kes on ülitundlikud selle koostisosade suhtes.
Enamjagu maailmas toodetavast jasmiiniõlist kulub hoopiski ihuhooldustoodete tarbeks. Nii võib jasmiiniõite lõhnajälgi leida parfüümidest, kreemidest, seepidest, nahahooldusõlidest ja ðampoonidest.

1. Kaur, Krista; Laansoo, Urmas; Puusepp, Taimi 2008. Maailma rahvustaimed. Maalehe Raamat, Tallinn.
2. Raal, Ain 2005. Tervist ja vürtsi maailma maitsetaimedest. Valgus, Tallinn.
3. Piipo, Sinikka; Salo, Ulla 2007. Meelte ja tunnete taimed. Varrak, Tallinn.
4. Piipo, Sinikka 2011. Taimede varjatud vägi. Varrak, Tallinn.

Urmas Kokassaar (1963) on Tartu ülikooli üldbioloogia õppejõud. Biokeemikuna avaldanud rohkesti artikleid toidu ja toitumise teemal.