Valetaksin, kui väidaksin, et olin juba ammu unistanud intervjuust maailmakuulsa polaaruurija Dmitri Ðparoga. Ehkki olin temast ja ta tegudest väga suure tõenäosusega kuulnud ja lugenud, oli infojõgede lakkamatu vulin kõik need teadmised ammugi olematusse voolutanud.
Sel suvel kerkis tema nimi esile ajaloolise kurva sündmuse puhul hirmkaugel Kotelnõi saarel. Seal maeti uude ja kindlamasse hauda Tartu ülikooli lõpetanud Herman Walter, veel palju kuulsama Tartu ülikooli vilistlase Eduard von Tolli ekspeditsiooni arst. Tema eluküünal kustus 1902. aastal müstilist ja ehk ka müütilist Sannikovi maad otsides [5].
Loomulikult osalesid ümbermatmisretkel nii Ðparo kui ka von Tolli tegusid ammu uurinud ja jäädvustanud teadusloolane Erki Tammiksaar ja filmimees Riho Västrik. Et Eesti Looduse toimetus ja Erki Tammiksaare tööruum Baeri majas on juhtumisi lausa kõrvuti, oli Ðparo septembrikuise Tartu-visiidi (vt. sõnumit lk. 3) ajal intervjuuettepanek igati loogiline. Ja mulle, mis seal salata, parajalt põnev proovikivi.

Kindel sõna, selge hääl. Mul on aega intervjuuks valmistuda kaks nädalavahetuspäeva. Oh õnne ja rõõmu, et meil on olemas internet ja Google: piisavalt põhjalikke, aga samas kokkuvõtlikke materjale [1, 2, 3] on lihtne leida. Ja üsna kiiresti hakkan mõistma, et klassikalise intervjuuna seda lugu teha ei õnnestu: Ðparo on lihtsalt liiga palju korda saatnud, et püüda seda mulle eraldatud tunni jooksul kas või põgusaltki üle küsida.
Dmitri Ðparo sai 23. augustil 70-aastaseks, õnnitlejate seas oli ka Dmitri Medvedjev. Ehkki mees on veidi kühmus, ei julgeks ma teda ilmselt pidada vanemaks kui kuuskümmend; eriti mitte siis, kui ta rääkides juba hoo üles on saanud. Esiotsa tundub hääl vaikne, nii et tõmban salvestaja lähemale. Aga juba mõni lause hiljem tuleb seda kaugemale lükata: hääl paisub kiiresti kirglikku forte’sse.

Üsna kiiresti saan ennast õnnitleda otsuse eest mitte tahta klassikalist küsimus-vastus- intervjuud. Sest Ðparole meeldib rääkida, eriti asjadest, mis on talle olulised. Et jutuhoogu kohati vaos hoida ja mulle meelepärasemasse rööpasse suruda, pean olema lausa ebaviisakas. Ent mõnigi kord ei aita ka see: Ðparo lihtsalt ei reageeri, vaid jätkab alustatud teemal. Jutusse põimub rohkesti positiivseid ülivõrdeid. On selgelt tunda, et mees on harjunud rääkima – ja inimesi ära rääkima.
Kohe mu esimene küsimus viib kavast välja. Päris formaalse sissejuhatusena mõeldud „Kas olete esimest korda Eestis?” toob pika ja põhjaliku ülevaate Eesti-käigust 1994. aastal, kui Ðparo ja tema seiklusklubi korraldasid läbi 14 kunagise liiduvabariigi kulgenud ratastoolisõidu, osalisteks üks ratastooliinimene igast läbitud riigist, saatemeeskonna koosseisus ka Ðparo jalgrattal.
See eriline retk on osa 1989. aastal loodud klubi Seiklus tegevusest, mis üsna pea pärast asutamist keskendus just lastele ja invaliididele mõeldud seikluslikele tegevustele. Suurejooneline kogemus oli varasemast juba olemas: 1992. aasta kolme mehe ratastoolimaraton Vladivostokist Peterburisse. Sõidul oli määratu sotsiaalne tähtsus: see kulges läbi tuhandete Venemaa asulate, kus paljud polnud ratastooli näinudki ja ammugi ei kujutatud ette, et see võiks olla liiklusvahend, mitte vaid haiglatesse või sanatooriumidesse sobiv meditsiinitarvik.

Eestist väga heal arvamusel. Idee kohta teha järgmine sõit läbi kunagiste liiduvabariikide pealinnade ütleb Ðparo naerdes, et seal polnud muidugi varjugi mingist tagasiihalusest NSV Liitu: anti endale aru, et tegemist on uute riikidega, kellel on aga kultuurilises ja sportlikus mõttes olnud siiski midagi ühist. Sestap pole mõtet vanu sidemeid täiesti läbi raiuda.
Alustati Peterburist ning kulgeti läbi Tallinna, Riia, Vilniuse, Minski, Kiievi, Tbilisi ja Jerevani. Siis oli ülikeeruline tee läbi miiniväljade Aserbaidþaani; edasi laevaga üle Kaspia Kesk-Aasia riikidesse. Lõpetati toona veel Kasahhi pealinnaks olnud Alma-Atas.
Ðparo rõhutab, et olulisim sõidu puhul oli 14 osavõtnu päritolu: igast riigist üks (Eestit esindas narvalane Leonid Zubov). Invasport oli neist riikidest mõneti arenenud vaid Baltikumis, „kõige tsiviliseeritumas ja progressiivsemas osas sellest endisest hiigelterritooriumist,” ütleb Ðparo. Ja lisab: „Invaliidide võrdõiguslikkus on teadagi nüüdisaegse tsivilisatsiooni küsimus.”
Eestist läbisõidu korraldamine sujus väga ladusalt, Ðparo ees avanesid kõik uksed. Parimad mälestused on Eesti politseinike osavõtlikkusest ja abivalmidusest. Probleemid tekkisid Lätis, kus aina küsiti, miks pole seltskonnas lääneeurooplasi: praegu tuletavat sõit liiga palju meelde äsja möödunud aegu. Ka meenutab rännumees, kuidas teda tookord vapustas kontrast räpase Venemaa ja puhta Eesti vahel.
Nii et isiklik esmakogemus Eestist oli suurepärane. „Aga siiski: minu jaoks on Eesti ikkagi eelkõige Eduard von Tolli kodumaa!” ei jäta polaarajaloo uurija muheledes lisamata. Tal on kindel plaan tõlkida ja vene keeles avaldada Tolli päevikud: „Tolli ustavus kodumaale võiks olla kõigil aegadel eeskujuks kõigile inimestele.”
Veel meenub Ðparole, et lapsepõlves oli tema iidol Paul Keres. Sageli tunnetame võõraid maid ja rahvaid sealsete kangelaste kaudu, kellest oleme kuulnud. Sestap on tähtis, et suudaksime oma ajaloolisi isikuid uurida, neid maailmale tutvustada. Ðparo tunnustab seda, kuidas on Eestis jäädvustatud mälestus siit pärit kuulsatest maadeuurijatest, mitte ainult Tollist, vaid ka Wrangellist, Krusensternist ja teistest.
Külalise erilise kiituse pälvib Kiltsi mõisakoolis tegutseva Krusensterni muuseumi eestvedaja, entusiastlik Lembit Keerus. Ning muidugi räägib ta ülivõrdeis ka Kotelnõi-käigu kaaslastest, kes teda nüüd Eestis võõrustasid: suursaadik Simmu Tiigist, Erki Tammiksaarest ja Riho Västrikust („Eesti Ðparost”, nagu on öelnud üks Raadio 4 toimetaja).

Ema jälgedes matemaatikuks. Usutletava perekonnanimi ei kõla sugugi venepäraselt; hääldada tuleb seda rõhuga o-l. Ðparo ütleb, et sugupuu on üks asju, mida ta meelsasti uuriks, aga pole lihtsalt aega. Siiski olevat ta kuulnud, et nimi on pärit Venemaale tööle värvatud rootslaselt.
Mida on Ðparo kaasa saanud vanematelt? Isa Igor oli kirjanik, kelle kogu elu kirjutatud pearomaan jäi siiski lõpetamata ja avaldamata. Ema, praegu 90-aastane Nina Gimer-Ðparo tudeeris Moskva ülikooli mehaanika-matemaatikateaduskonnas, kus samal ajal õppis näiteks ka Igor Ðafarevitð ja õpetas Mstislav Keldõð. Just matemaatika oli juba koolis ka Dmitrile kõige armsam teadus ja on seda siiani.
Veidi hiljem lisandus samuti tänini kestnud huvi kirjutada: raamatuid on Ðparol ilmunud mitu, üks on kohe ilmumas ja veel mõnigi plaanis. „Ja see looming,” naerab mees, „meenutab mulle, vannun, alati matemaatikat, mõne teoreemi tõestamist.” Võib-olla võinuks tast saada ka keeleteadlane, filolooge on ta alati kadestanud.
Aga geograafia pole talle kunagi eriti südamelähedane olnud ja polaaralade temaatikaga ei tegele mees mitte geograafia, vaid nende imeliste inimeste pärast, kes on kirjutanud oma nimed Põhjala-kroonikasse.
Dmitri astus pärast kuldmedaliga lõpetatud keskkooli samasse teaduskonda, kus oli õppinud ka tema ema, lõpetamise järel kaitses füüsika-matemaatikakandidaadi kraadi ja töötas paarkümmend aastat Moskva terase ja terasesulamite instituudi МИСИС õppejõuna. „Olin väga range ja panin halastamatult kahtesid,” muigab erudotsent. „Ilmselt olin siiski õiglane ja aus, sest õpilased peavad must siiani lugu.”
Oma õpilasi on ta hiljem kohanud paljudes linnades ja mitmesugustel elualadel. Näiteks äsjase juubeli ajal teda intervjueerinud naisajakirjanik ajalehest „Moskovskij Komsomolets” on öelnud, et sai Ðparo tõenäosusteooria eksamil viie.
Oma alma mater’ist kõneldes ei jäta Ðparo tegemata järjekordset kummardust Eestile, antud juhul Tartu ülikoolile: kui ühest õppeasutusest on tulnud selline hulk väga kuulsaid teadlasi, siis peab see tõesti olema suurepärane ülikool. Küllap tänini, sest ammu tekkinud traditsioonid ei saa ju jäljetult kaduda.

Tegemata doktoritöö asemel põhjapoolusele. Üsna õppejõutöö alguses algasid ka Ðparo rännakud Arktikasse. Kaadrijuhataja oli solvunud: „Dmitri Igorjevitð, te teete palgatööd ainult 30 protsendil tööajast!”
Eks tal olnud ka omamoodi õigus ja Ðparo lahkumine instituudist 1989. aastal oligi seotud sellega, et ligi viiekümneselt ei suutnud ta enda hinnangul enam ühtviisi kohusetruult olla õppejõud ja juhtida samas selleks ajaks juba väga kuulsaks saanud ajalehe „Komsomolskaja Pravda” polaarekspeditsiooni.
Viimane hakkas tegutsema juba 1970. aastal, nii et tervelt üheksateist aastat oli mees siiski suutnud kaht isandat teenida: teinud palgatööd instituudis ja juhatanud ühiskondlikus korras ekspeditsiooni korraldust. Nüüd, mil ka parimal juhul oli ees veel vaid pool elu, tuli otsustada.
Matemaatika oli talle ju, nagu öeldud, väga armas; väitekiri puhta matemaatika valdkonnas sai kiitva hinnangu. Ðparo kinnitab, et teda köitiski just puhas matemaatika, mitte aga arvutusmatemaatika. Programmeerimine ja arvutid olid talle vastumeelt. Seevastu funktsionaalanalüüs, tõenäosusteooria, keeruliste teoreemide tõestamine – see oli tema stiihia. Siiski leidis ta ühel hetkel, et teadust on hea teha noorena.
Polaartemaatikas seevastu oli selleks ajaks kogutud võimas pagas: „Olime esimesed inimesed, kes jõudsid suuskadel põhjapoolusele; sellest tulenes väga laialdane tuntus ja tunnustus.” Sellelgi tegevusel oli oma teaduslik aspekt: heal tasemel meditsiinilis-bioloogilised uuringud.
Veel suurema vastukaja sai 1988. aasta rahvusvaheline rännak Venemaalt üle põhjapooluse Kanadasse. Nende kahe retke eest on Ðparo pälvinud kaks NSV Liidu kõrgeimat tsiviilautasu, Lenini ja Tööpunalipu ordeni, ning UNESCO Fair Play auhinna; suusaretk poolusele oli kantud Guinnessi rekordite raamatusse. Oli aeg öelda matemaatikale head aega ja asutada klubi Seiklus, mille juhatuse esimees ja tegevjuht on Dmitri Ðparo tänini.

Veel üks elupööre: kohtumine Rick Hanseniga. Just mainitud nn. polaarsillast NSV Liidu ja Kanada vahel sai alguse ka Ðparo huvi tõmmata seiklusvaldkonda kaasa puudega inimesed. 1987. aastal sõitis ta Kanadasse läbirääkimisi pidama ja ütleb nüüd tagantjärele, et see oli palju keerulisem, kui veenda 1994. aastal eestlasi andma luba rahvusvahelise maratonimeeskonna läbisõiduks. Nõukogude Liit sel ajal enam Ðparo ettevõtmisi ei takistanud, retke peeti lausa vajalikuks.
Seevastu Kanadas tekitas ettepanek ärevust; oli tükk tegemist, et vahtralehemaal usutaks: tulijad ei ole spioonid ega muud pahalased. Pärast pikka kauplemist nõustuti tingimusel, kui ekspeditsiooni koosseisus on ka kanadalased. Neid oli üpris raske värvata, aga lõpuks koosnes suhteliselt suur meeskond üheksast Nõukogude ja neljast Kanada polaarrändurist. Ühtlasi oli Kanadast vaja leida ka sponsoreid. Need ajad, mil valitsus näiteks komsomoli keskkomitee kaudu kõik rännukulud kinni maksis, olid pöördumatult möödas.
Rohkete Kanada-käikude aegu tutvus Ðparo Rick Hanseni, ühe kõige kuulsama kanadalasega. Rick oli 15-aastase poisina murdnud autoõnnetuses selgroo ja jäänud ratastooli. Meditsiin teda aidata ei suutnud, „nagu enamasti ikka sellistel juhtudel,” ütleb Ðparo.
Siiski ei heitnud noormees meelt, treenis usinasti ja sai hakkama sellega, et sõitis ratastoolis ümber maakera. Sõit oli heategevuslik, nii et pärast avas Hansen selle jooksul kogutud 26 miljoni dollari eest puudega inimesi abistava fondi. Ðparo tutvus Hanseniga sõlmus muide Georg A. Cohoni, Kanada McDonald’s restoranide asutaja majas: McDonald’s oli n.-ö. polaarsilla peasponsor.
Tookord 30-aastane Hansen ja tema jutustus jättis Ðparole võimsa mulje. 1987. aasta Moskvas ei tahtnud ju keegi midagi kuulda puuetega inimeste probleemidest. Esiotsa poldud nõus isegi sellega, et tõlkida vene keelde Hanseni suurepärane raamat „Man in Motion”.
Just tänu Ðparole andis kirjastus Progress tõlke Ðparo enda mahuka eessõnaga siiski välja. Sellest sai alguse Ðparo pühendumine puuetega inimeste rehabilitatsioonile spordi kaudu, ellu tagasi toomisele mitte niivõrd füüsilises või meditsiinilises, kuivõrd sotsiaalses ja psühholoogilises tähenduses.
Klubi Seiklus puuetega inimeste osalusel toimunud retkede loend [2] on ülimalt muljetavaldav. Enne mainitud ratastoolimaratonide analooge on veel mitu, aga tõustud on ka mäetippudele: Kazbekile (5047 m, 1995), Kilimanjarole (5895 m, 1997), Põhja-Ameerika kõrgeimale mäele McKinleyle (6194 m, 2002). Väga suure rahvusvahelise resonantsi pälvis Dmitri Ðparo poja Matvei juhitud suusaretk üle Gröönimaa [4], mille kolmest osalisest üks, Igor Kuznetsov, oli ratastoolimees.

Keskkomitee hoidis Arktika-väravad hoolsalt suletuna. Mainisin enne, et Ðparo oli „Komsomolskaja Pravda” polaarekspeditsioone juhtinud juba 1970. aastast; tema ja ta kaaslaste Kaug-Põhja-retked olid saanud üsna kuulsaks. Juba 1973. aastal oldi valmis suunduma suuskadel põhjapoolusele. Aga see oli aeg, kus Ðparo sõnul „iga initsiatiiv julmalt alla suruti”; pealegi oli Arktika ju rangelt valvatav militaarselt oluline piirkond, mille ees oli – jälle Ðparod osundades – tõeline raudne eesriie.
Nii et ehkki „Komsomolskaja Pravda” mõtet toetas ja suutis nõusse saada ka komsomoli keskkomitee, kelle häälekandja see ajaleht oli, pidasid ettevaatlikud komsomolijuhid siiski vajalikuks, et luba küsitaks ka NLKP keskkomiteelt. Nõusolekunoogutust kõrgeimalt tasemelt ei tulnud, järgnes hoopis keskkomitee 1974. aasta otsus, mis tunnistas pooluseekspeditsiooni „kasutuks ja otstarbetuks”.
Ent ehkki kõigele oli selleks korraks rist peale tõmmatud, jäi usk alles nii ekspeditsiooni liikmetel kui ka laialdasel toetajate ringil. Retked Taimõrile ja mujale Jäämere äärde ning treeningud ja varustuse järeleproovid jätkusid. Dotsent Ðparol oli suviti 48 päeva puhkust, tema jüngrid püüdsid oma tegemisi eestvedaja graafikuga kooskõlla viia.
Järjest enam tõusid retkede keskmesse geograafilis-ajaloolised uuringud. Just sel ajal sai Ðparo teada Alexander von Middendorffi, Kara merel jäljetult kadunud geoloog Vladimir Russanovi, Eduard von Tolli ja paljude teiste polaaruurijate olemasolust. Igal suvel võeti retkedele kaasa elukutselisi hea haridusega geograafe.
Nende uuringute tippsündmus oli kindlasti Juri Hmelevski juhitud rühma avastus: ometi kord leiti üles von Tolli ammu otsitud toiduladu Taimõri poolsaare Depo neemelt. 1973. aasta augusti leiust räägib jutukaaslane pikalt ja haaravalt, see vääriks tervet omaette kirjatööd.
Mainime siin vaid seda, et avastus sai tohutu riikliku vastukaja, sest selgus, et 1900. aastal maetud toit oli ülimalt hästi säilinud. See leid pani aluse tervele praeguseni kestvale katsetuste seeriale, milles löövad kaasa Venemaa toiduteadlased ja riigireserv; peatselt ilmub mahukas raamat, mis annab neist nii ajaloolise kui ka teadusliku ülevaate. Autorite seas on muidugi ka Dmitri Ðparo.

Ust aitas praotada komsomol, Suslov lõi selle pärani. Mõistagi tõi von Tolli ladude leid „Komsomolskaja Pravda” polaarekspeditsioonile aina heakskiitvat tuntust juurde. Seepärast pean üle kontrollima ingliskeelse Wikipedia-artikli [3] kinnituse, et 1979. aasta märtsis läks Ðparo koos kaaslastega põhjapoolusele suuskadel teele siiski salaja.
Ðparo pole selle väitega nõus: loa ja lausa ergutuse teele minna andis tookordne komsomoli keskkomitee esimene sekretär Boriss Pastuhhov. Muidugi ei hakanud entusiastid enam uurima, kas Pastuhhov oli enne ka kõrgemalt poolt luba küsinud.
Oli siiski neidki, kes püüdsid meeste indu kahandada: „Armas „komsomolka” („Komsomolskaja Pravda” rahvapärane nimi – TJ) jahutas meid veidi, kinnitades, et otsus on lubada meil minna mitte põhjapoolusele, vaid põhjapooluse poole.”
Sellest sõnademängust ei lastud ennast enam segada ja asuti teele. Ning siis oli Moskvas puhkenud skandaal, millesse sekkus nii keskkomitee, kaitseministeerium kui ka KGB. Pastuhhovi kutsus vaibale partei keskkomitee sekretär Mihhail Zimjanin, käskis röökides sel parteipileti lauale panna ja oma huligaanid koju tagasi toimetada. See polnud muidugi reaalne, aga rändurid viidi raadio teel olukorraga kurssi ja nad töötasid välja lausa strateegia, kuidas näiteks võimalike helikopterite eest varjuda.
Siis aga sekkus Breþnevi-aegne partei hall kardinal Mihhail Suslov, kes mõistis, et Ðparo meeskonnal on tõesti reaalne ðanss poolusele jõuda. „Seda on meie kodumaale vaja!” teatas NLKP peaideoloog ja tema polnud mees, kellega vaieldi. Kui suuskurid 79 päeva väldanud ränga teekonna järel 31. mail 1979 sihile olid jõudnud, ootas neid ees au ja kuulsus ning Ðparod autasustati Lenini ordeniga.

Ðparod ja Guinnessi rekordid. Teine mind väga intrigeerinud tõik on asjaolu, et see retk on kantud Guinnessi rekordite raamatusse. Ðparoga umbes samal ajal samas riigis kasvanuna arvan mäletavat, et ega siinpool raudset eesriiet sellest isemoodi registrist toona kuigi palju ei räägitud.
Ðparo möönab, et see on väga õige tähelepanek, ja kinnitab siis, et mängus olid välissuhted ja et ega seda sissekannet lausa päevapealt tehtudki: see võttis aastaid. Eks kuulsad polaaruurijad suhelnud omavahel tihedalt; antud juhul oli ettepaneku tegija Sir Ranulph Fiennes, kellel Ðparo oli aidanud põhjapooluse retke korraldada. See inglise seikleja ja heategevustegelane on ehk kõige kuulsam Guinnessi rekordimees üldse: esimene inimene, kes käis nii põhja- kui ka lõunapoolusel, kõndis esimesena läbi Antarktika ning tagatipuks ronis 65-aastaselt 2009. aastal Mount Everestile.
Ðparo läheb taas hoogu ja räägib oma käikudest Guinnessi rekorditeraamatu toimetusse Londoni eeslinnas ning sellest, milliseid ettepanekuid ta neile veel hiljemgi on esitanud. Ilmse kahetsusega mainib ta, et invaspordisaavutusi kahjuks arvesse ei võeta, ehkki näiteks kolme ratastoolimehe käte jõul teoks saanud 11 000-kilomeetrine teekond Vladivostokist Peterburi oleks seda kindlasti väärt. Enda isiklikest tegudest mainib mees 1990. aasta langevarjuhüpet põhjapoolusele, kusjuures see oli üldse mehe esimene langevarjuhüpe.
Küll sai Ðparo teise Guinnessi tunnustuse koos poja Matveiga: 1998. aastal õnnestus pärast kaht ebaõnnestunud katset suuskadel ületada Beringi väin. „Seekord läks kõik kiiresti: endal polnud vaja Londonisse sõita: piisas fotodest ja ajaleheväljalõigetest,” muigab rekordimees. Tunnustustelegrammi saatsid vapratele ränduritele ka kaks presidenti: nii Boriss Jeltsin kui ka Bill Clinton.
Juba 1989. aastal oli Ðparo koos ameeriklase Paul Shurke’iga korraldanud koerarakendiretke Siberist Alaskasse. Seegi retk oli oluline poliitiline akt, sest ettevalmistuste käigus räägiti auk pähe Alaska ja Tðukotka omavalitsusjuhtidele, kes kirjutasid alla protokollile, mis lubas kohalikul rahval taas üle väina liikuda ja seal jahti pidada. Sellele inuittide ajaloolisele teele olid aastal 1948 läbimatu jäise eesriide püstitanud Stalin ja Truman.
Guinnessi-teema lõpetuseks olgu lisatud, et kaks sissekannet on nüüd ka Matvei Ðparol: teise pälvis ta 2008. aasta rekordretke eest. Nimelt suusatas ta koos Boriss Smoliniga põhjapoolusele polaaröös. Ðparo-isa kirjeldab värvikalt, kuidas mehi sel hirmkarmil retkel kanadalastelt ostetud ülikallite satelliidifotode ja satelliitside abil optimaalsel rajal hoiti. Ja lisab uhkelt, et Matvei on nüüd juba palju kuulsam kui tema ise.

Lapsed – Artika tulevik. „20. augustist 2. septembrini korraldas meie klubi tõeliselt suurejoonelise ürituse: festivali „Arktika lapsed”,” muudab Ðparo jututeemat. Moskvasse olid kutsutud esindajad 11 Venemaa regioonist Tðukotkast Murmanski oblastini, Gröönimaalt, Taanist, Rootsist ja Islandilt; igast viis 14–17-aastast last ja juhendaja.
Peale Moskva käidi ka Karjalas, seiklusklubi laagris „Suur seiklus” (Большое Приключение); festivali töökeelena oli välja kuulutatud inglise keel. „Mis keeles nad tegelikult suhtlesid,” muigab Ðparo, „pole kellegi asi. Aga segunesid nad väga kiiresti.”
Kavas oli teaduskonverents „Meie Arktika – meie tulevik”, kaitsti oma ökoloogilisi projekte. Nii erisugustest paikadest pärit lapsi jälgides tekkis Ðparol kindel veendumus, et edu saab saavutada siis, kui püüdleme eelkõige kohaliku edu poole. Peab olema inimesi, kellel on usk oma edusse, oma kodupaika. Võib ühineda mis tahes liitudesse, aga samas peab olema ustav oma kodule, oma ajaloole, oma tulevikule.
Kindlasti olid valitud võimekad lapsed: tuli teha ettekanne, kaasas pidi olema videofilm, kaitsta tuli oma projekti – ja kõik said kõigega suurepäraselt toime. Aga näiteks Jakuutiat esindas tilluke polaarjoonetagune, suurtest linnadest väga kaugel asuv Þiganski küla. Ometi ei jäänud sealsed lapsed milleski teistele alla, neilgi oli selge arusaam tänapäeva Arktika probleemidest. „Järgmisele festivalile,” ütleb Ðparo, „tuleb kutsuda ka Eesti lapsed.”
Puuetega inimeste kõrval on klubi Seiklus erilise tähelepanu all probleemsed ja erivajadustega lapsed. Karjala laagrist, mis töötab aasta ringi, käis sel suvel läbi 1600 last. „Meie meetod, kuidas lapsi kasvatada – õigemini arendada –, on iseseisvad matkad”. Suvel rännatakse jala, jalgratastel, katamaraanidel, talvel suusatatakse ja sõidetakse koerarakenditega.
Põhiliselt on laagris probleemsed ja sotsiaalabi vajavate perede lapsed, samuti Moskva erikoolide õpilased. Puue, tõsi, ei tohi olla selline, mis takistab liikumist; voodihaigetega laagris paraku tegelda ei saa. Tosina tööaasta jooksul on hästi selgeks saanud, kuidas neid lapsi aidata. Algul suhtuti ettevõtmisse skeptiliselt või lausa tõrjuvalt, nüüd on ammu mõistetud, et tähtsaim on nende laste psühholoogiline rehabilitatsioon: nad saavad katsumustes tagasi eneseusu.
Puuetega lapsi tikutakse sageli üle hooldama, neil tekib ülalpeetava sündroom ja nad ootavad, et kõik nende eest ära tehakse. Laagris peavad nad ise toime tulema, ja nad on väga rahul: kasvab eneseväärikus, kaovad piirid puuetega ja tervete laste vahel.
Kolmandat aastat töötab kevaditi ja sügiseti väiksem laager ka Krimmis; Moskva lähedale on lastele ehitatud väga populaarne keerukas seiklusrada.
Kogu seda tööd rahastab põhiliselt Moskva linn oma allasutuste kaudu, väljastpoolt Moskvat saavad lapsed laagritesse Venemaa teadus- ja haridusministeeriumi toel. Ja väike osa – viis kuni seitse protsenti – tuusikuid on ka vabamüügis. Nende järele on suur nõudmine.

Lähendaja. Mitu korda jutuajamises esile kerkiv teema on soov lähendada rahvaid. Näiteks 1995. aasta ratastoolimeeste Kazbeki-tõusu ajal, kui lõid kaasa grusiin, armeenlane, aser ja norralane. Vestluse lõpul tuleb Dmitri Ðparo selle motiivi juurde tagasi:
„Eile Eestit mööda ringi sõites ja kõigest nähtust vaimustudes mõtlesin aina sellele, kui hea tunne mul on, et oleme teinud midagi head Eesti ja Venemaa suhete mõttes. Minusugusele tavalisele inimesele, kellel pole Eestis sugulasi ja kes pole Eestis elanud, ei meeldi Venemaa ja Eesti pidevad vastastikused etteheited ega naaklus, olgu neil siis mis tahes objektiivsed põhjused.
Palju toredam on teha midagi ühist: nii nagu nüüd Herman Walterit ümber mattes. Väga tore, et meil õnnestus see korraldada. Muidugi polnud see äriprojekt; ärina midagi sellist korraldada ei saa. Väga palju aitas Jakuutia valitsus ja Tiksi sõjaväelendurid. Tänu meie tuntusele on liitlasi ja abilisi küllalt lihtne leida.
Edu peamisi tegureid ongi alati kolm: suurepärane idee, inimesed, kes sellesse ideesse usuvad, ning toetajad, kes tahavad aidata seda ellu viia. Kui need on olemas, saab kõik tehtud!”


1. Dmitry Shparo. – en.wikipedia.org/wiki/Dmitry_Shparo
2. Клуб „Приключение”. – www.shparo.ru/
3. Шпаро, Дмитрий Игоревич. – ru.wikipedia.org/wiki/Шпаро,_Дмитрий_Игоревич
4. Шпаро, Дмитрий и Матвей 2001. Вызов Гренландии. Москва, Вагриус.
5. Tammiksaar, Erki 2011. Neli tundi müütilise Sannikovi maa serval. – Eesti Päevaleht, 10. august 2011. (www.epl.ee/news/valismaa/neli-tundi-muutilise-sannikovi-maa-serval.d?id=55434114).

Dmitri Ðparo on sündinud 23. augustil 1941 Moskvas. Lõpetanud Moskva ülikooli mehhaanika-matemaatikateaduskonna, füüsika-matemaatikakandidaat. Töötas 19 aastat Moskva terase- ja terasesulamite instituudi МИСИС õppejõuna. Rööbiti hakkas korraldama ekspeditsioone raskesti ligipääsetavatesse paikadesse. Esimene suurt avalikkuse tähelepanu pälvinud retk viis 1970. aastal Komsomolskaja Pravda saarele Laptevite meres. 1979. aastal jõudis esimese inimesena suuskadel põhjapoolusele. 1988. aastal juhatas rahvusvahelist „polaarsilda”: suuskadel üle põhjapooluse Venemaalt Kanadasse. 1998. aastal ületas kolmandal katsel koos poeg Matveiga suuskadel Beringi väina. Põhjapooluse ja Beringi väina suusaretked on kantud Guinnessi rekordite raamatusse. 2006. aastal aitas edukalt korraldada Monaco vürsti Albert II põhjapooluseretke.
1989. aastal asutas heategevusliku klubi Seiklus (Клуб „Приключение”), mis korraldab keerukaid retki ja muid üritusi ka puuetega inimestele ja lastele. On klubi juhatuse esimees ja tegevjuht.